I päev Tsirguliina - Tellingumäe
Alustasime oma matka laupäeva vara hommikul Ülemiste rongipeatusest. Turris ilm hakkas just selginema ja päike pilve vahelt piiluma. Sooja oli ainult 16´C. Rong oli rahvast pungil ja Jõgevani tuli püsti seistes ratast hoida.
Sihtpunktiks oli Sangaste peatus, mis tegelikult asub hoopis Tsirguliinas. Sealt RMK matkaraja alguspunkti tubli 38km sõitu.
Peale rongist väljumist oli hetkeks peata olek, aga tänu vahvate külapoiste abile leidsime õige suuna kätte ja padavai väntama. Jaaa, olime saabunud lõunasse ja siin juba sooja 23´C, tuli kiirelt teha kostüümi vahetus.
Tempoka sõiduga mööda asfalti kimasime Antsla suunal, kus oli plaan poest toiduvarud soetada. Läbi Kobela sõites tabas aga minu silm maanteekraavis lamava inimese. Läksin asja uurima. Lausa pead pidi kraavis ja jalad kraavi perve peal, niiviisi kuumava päikese käes. Loomulikult oli tegemist nokastanud külamehega, aga see ei tähenda, et ta sedasi sinna jääma peaks. Tirisin taadi istuli ja siis algas tore jutuajamine. Taat nii segi, et ei jaganud ööd ega mütsi - mis ta nimi on või kus kodu asub. Kuna ta jalgu alla ei võtnud, siis mis minulgi temaga peale hakata tarka. Taat kraavi pervel istumas jätkasime oma teekonda. Jupi aja pärast tagasi vaadates oli taat kadunud, kardan, et kukkus tagasi kraavi.
Juba kurvi taga õitses tee veerel "sinililleke", kes oli just Fordi pedaali tallanud noorukile trahvisedelit välja kirjutamas. Suundusime siis pollarite poole ja palusin taat hädast välja aidata ning koju toimetada, sest suure tõenäosusega nad tunnevad kohalikke. Lubasid tegeleda asjaga.
Antsla kauplusest saime oma soovitud toidukraami, külma õlle/siidri ja jäätise, viimaseid läksime pargi pingile nautima enne pikemat teekonda ning siis teele.
Esimesed laskumised tulid huilates ja tõusud võtsime naerdes: "See on alles algus!"
Enne veel ametlikku alguspunkti jõudmist põikasime sisse Mäekonnu vaatetorni, kust avanes kaunis vaade oma armsale kodumaale.
Ähijärvel võtsime nõuks esmalt ujuma minna, et palavusega tulnud higi maha loputada. Ja siis järsku pisikesest hallist pilvekesest tuli hea sahmakas hoovihma. Ajastus oli ju lausa super, sest me olime just ujumisriietes ja meie meelt see mitte kuidagi ei morjendanud. Sama kiirelt, kui tuli vihm, tuli taas ka päike välja.
Järve mõnud nauditud, tuli nüüd liikuda matkaraja päris alguspunkti ehk Ähijärve loodusmajja.
Kahjuks sealne sõbralik tädi ei olnud väga kursis teemaga, küll jagas meile kõige värskema Karula rahvuspargi kaardi.
Ei mingeid pidulikke silte ega miskit erilist, lihtsalt hakka kuskilt peale ja valge-rohe-valge triibulisi märke jälgima.
Juba paari kilomeetri pärast kaotasime tähelepanu, ju olid vist ka autod ette pargitud, ja eksinud me teelt olimegi. Samas sellest polnud lugu, sest kruusatee oli hea ja peagi saime kaardi põhjal õige suuna kätte. Ilusad männimetsad, mustikad, mida mugisin kahe suu poolega, joogi pausid, päikesepaiste - kõik see oli nii nauditav! Raja kahel pool oli näha just loetud päevad varem sealse kandi laastava tormi kätetööd.
Raja märgistust pidi hoolega jälgima, sest meie olime nõuks võtnud rada vastupidises suunas läbida ehk tagant ette.
Kusagil laante vahel oli üks imearmas järvesilm nimega Linnajärv, mille kaldal ka RMK lõkkeplats. Linnajärv linnakärast eemal. Lebotasin seal purdel hetke: lasin end päikesel paitada, kuulasin linnulaulu, õrna tuulesosinat puulatvades, üksik kala lõi lupsu - ühesõnaga laadisin patareisid.
See hetk, see oli nii hea....
Ja siis rebis matkakaaslane mind sellest välja, et peame edasi liikuma.
Laske mul olla ja nautida seda hetke..., aga kui peab siis peab.
Ilus metsaalune tee viis edasi ning siis saime naerdes üllatuse osaliseks: ees oli langus ja sellele järgnes liivane tõus, mis meenutas pigem seina, lisaks kaunistasid teed maha langenud puud ning loomulikult all põhjas oli turbane mülgas. Ega midagi, andsime aru, et loodusjõud on võimsad ja RMK pole kogu rada jõudnud ära koristada. Sõidust polnud juttugi, ratas käe kõrval ning liivasest mäest üles lükates pidi ikka jõu- ja ilunumbreid näitama. Loomulikult oli liivase laskumise ja tõusu järel järgmine laskumine ja tõus. Kui olime neid oma 4-5 läbinud, hakkas kahtlus hinge pugema, et märgistust pole. Lippasin natuke maad ilma rattata ette, kus metsateede ristumispaik ning mida polnud oli raja märgistus. Me olime eksinud teelt ja kogu see hullumeelne liivaste seintega tee tuli uuesti läbida. Kuna olime rattaid lükates nii, et tatt ninast väljas ümbruse suhtes taas hooletud, hõivasime künkaid rohkem kui vaja. Ühel tõusul oli nii palju langenud puid ees, et tõdesime, seda me küll ei läbinud ja maha vaadates ratta jälgi ka liivas polnud. Järelikult olime tagasi minekuga liiga hoogu läinud.
No raske on neid tundeid kirjeldada: minul tuli naer peale, matkakaaslase närv puhta must. Egas midagi, lükkasin telefoni gps´i sisse ja sain sotti, kus asub lähim maantee ehk et pidime suuna võtma päikesele. Jupike maad otse läbi männiku ja olimegi vähe suuremal kruusateel. Sadulasse ja edasi! Kui õige matkarajaga me tee ristus, siis naersime möödanikule. Tee aga keeras taas metsarajale, kus oli palju langenud puid. Jalgu ja ratast lõhkudes, üle tõstes- vedades, ringi minnes langenud puudest suutsime veel oma 2x teega natuke nihu panna.
Mot hakkas langema, sest õhtu saabus ning teeolude tõttu ka väsimus. Midagi polnud parata, ööbimispaika oli meil ikka vaja jõuda. Teele jäi veel Kõrgeperve telkimisplats, kus oli end mõnusalt sisse seadnud üks tore perekond. Aga see ei olnudki veel meie sihtpunkt.
Muljed vahetatud, ümbrus vaadatud, jätkasime oma teed.
Elu kõige pikemad 7 km tuli nüüd läbida. Väsimus oli suur, jõuvarud otsakorral. Õnneks peagi näitas triibuline märk kruusakalt maha keeramist. Langenud puud ja neid ei olnud vähe. Nii palju ei jaksa lihtsalt ratast üle langenudte tõsta, sest kogu eluks vajalik on ju ka pakikal kaasas. Ja siis ühes kohas ukerdades oli mädaneva korjuse lehk. Silmadega ei haaranud midagi, aga tõenäoliselt oli tormis mõni loom langenud puu alla jäänud. Päris õõvastav. Saime lõpuks jõe äärde välja ja no mida pole, on lõkkeplats. Liikusime nördinult edasi. No kaugel see on? Tee pööras lõpuks järsku mäkke. Veel üks tõus?! No enam ei jaksa lihtsalt. Viimaseid jõuvarusid kokku võttes lippasin ilma rattata üles maad kuulama. Jaa, see on nüüd küll kena kohake. Seda enam, et all jõe ääres oli udu võtmas maad ja see tähendas niiskust. Õnneks avastasin teise vähe laugema tee. Lippasin rõõmsa uudisega mäest alla ja vedasime endid koos tavaariga üles. Polnudki nii raske, sest lõpp oli käega katsuda.
Rattad pargitud, istusime esmalt ja hingeldasime. Metsik väsimus oli peal, sest läbitud oli 83km ja kell juba 22:15
Hetk jõu kogumist ning siis hakkasime end taas liigutama nagu ellu ärganud kärbsed. Kiirelt gaasipriimusega oad tomatikastmes koos viineritega tulele, siis võis telgi ja lõkkega tegeleda. Toit maitses hea nagu ikka värskes õhus. Mina lippasin veel trepist alla jõe äärde nõusid pesema. Otsmikulamp, varjud, rõipe hais, udu - kõik see oli nii kõhe.
Kuuma teed juues ja päeva meenutades ajas meid ikka liivaseinte korduv vallutamine naerma.
Kokkuvõttes oli päevas päikest, vihma, nautimist, kirumist, naeru, lummavaid männikuid, tormi poolt tehtud kunstitöid puudega.
Olime oma telkimispunktiks planeerinud Tellingumäele õnnelikult kohale jõudnud ja telki magama kobides võisime esimese päeva lukku panna.
II päev Tellingumäe - Pähni
Magasime kohe südamest ja alles 9:30 ajasin silmad pärani. Õhtul teisel pool jõe luhta olnud äike meid ei olnud kummitama tulnud. Kohvivesi priimusega üles, siis hommikupuder ning toimetama. Kuna õhtul olime füüsiliselt kutud, siis pesu ring tuli hommikul teha Mustjões. Jaa, ega jõe vesi pole soe nagu järve vesi, aga ujutud - pestud sai.
Mäkke tagasi jõudes tuli eelmise päeva kahjusid lappida, esmalt mu ratta üli peened porilaua liistud tõmbasin MäkKaiveri teibiga kokku ja rattakoti luku talla sain ka tagasi aetud. Pakkisin tavaari kokku ning ronisin ka kohe kõrval asuvale vaatetorni. Jõe luht lummas mu täielikult. Väikesed jõe lisaharud, mis olid kuival kuid ometi heledama värvitooniga andsid aimu oma asukohast. No milline värvide mäng!
Ja 11:15 oligi aeg teele asuda. Õhtul laugena tundunud nõlv osutus valges üsnagi järsuks.
Olime võtnud nõuks hoolega teetähiseid jälgida. Esialgne sihtpunkt siis Lõunatipp. Taas kaunid oranži koorega männikud, tuule langetatud puudest ületamised jäid eilsesse. Kuigi tee kõrval nägime sasitud metsi küll ja küll.
Päike siras nii kuumavalt taevas ja meie joogivesi oli otsakorral. Pidasime plaani mõnest talust küsida kui küla tuleb, aga enne küla näitas ratta teeviit teelt maha pööramist. Karjatee oli küll heas seisukorras, aga mida polnud olid märgid. Teele jäi mingi naljaka kujuga varjualune, kus tegime mõttepausi. Kuna see RMK kaart on nagu on ning suund nagu tundus õige olevat, siis kütsime veel oma kilomeetri edasi. Ja kui siis ka märke polnud, puges ikka kahtlus täiega hinge ning tegime tagasipöörde. Ristmikul, kust olime ära pööranud, läks triibuline märk järgmisel puul edasi ja ratta märk näitas pööret. Igatahes jätkasime mööda triibulist märgistust ja küla serval saime talust ka joogivett. Sõbraliku naisterahva käest kuulsime, et matkajaid ikka liigub mööda. Nüüd algasid igavad pikad kruusateed lõõskava päikese all. Jalgsi on neid ikka vägagi igav vantsida. Viimased kilomeetrid enne Lõunatippu läks tee täielikuks põrguks: heinamaa, metsas puujuured, raielank, kus traktori rööbastes mülkad. Ratas kogu koormaga käe kõrval. Lõpuks ometi paistis puude vahelt metsaonn. Puhkus lõpuks ometi!
Uudistasin ümbrust: jõge, metsaonni seest ja väljast, lugesin külalisteraamatut ja tegin mõned fotojäädvustused, siis üritasin Peetri jõkke kümblema minna. Milline teravate kividega ja madal jõe põhi?! Ronisin seal lausa neljakäpuli, aga loputatud ma end sain.
Õnneks täpselt enne teele asumist hakkas tibama, millele järgnes sahmaks vihma. Jälle vedas ja jäime kuivaks. Sel korral siis valikus Eesti-Läti piiri mööda jooksva kraavi ääres heina kasvanud teed pidi, mis oli muidugi hoovihmast meeldivalt märg. Rööpad, kõrge hein, langenud puud, mudased lombid muutsid sõidu keeruliseks ning targem oli ratast käekõrval lükata. Ja jälle märke pole, no mida kuradit, kust see rada ära keeras siis? Aga vahet pole, kaardi järgi peaks millalgi ees tee tulema ja siis ka matkateega liituma. Pealegi läksid sel korral veel ühed rattajäljed meiega sama rada pidi. Lõpuks putukate puremise saatel, kui olime juba oma 3km ratast käekõrval lükanud jõudsime taas rajale. Esimese talu juures palusime joogivett, mida ka lahkelt matkalistele võimaldati. Külm ja hea kaevuvesi, mõtelge!
Jätkasime
kruusateede vallutamist metsade vahel ikka mest üles ja alla kuni jõudsime
Vaste-Roosasse välja. Ristmik ja no jälle, aru ei saa kuhu suunda minna kuni
avastasin, et Metsavenna talu ongi kohe siin samas ja minule puhta tuttav kant.
Toitlustusasutusse sisse minnes oli meil vastas esmalt kuri koristajatädi (nagu
ikka), kes ütles, et siia ei saa ja süüa ka ei anta, sest neil bussi täis
broneeringuga põtru ees. Trügisime edasi paludes ainult juua. Selgus, et nuka
taga lausa terve lett ning leti taga oluliselt lahkem provva, kes meile
külmkapis joogivee valikut näitas. Meie rähmasime käega ega me siis vett, me
tahaks ikka külma õlut selle vaeva peale. No seda ikka saab ja siis selgus, et
lett lausa head ja paremat kraami täis. Anti maitsta kohalikku juustu ja puha.
Õlled käes, pugesime siis õue tagasi, kus räästa all kenasti tammepuust lauad
ja toolid. Meenutasime oma matkaseiklusi ja naersime. Tegime plaani hetkeks
matkatee hüljata, sest Paganamaale nii kui nii rattaga ei saa, ja hoopis
teisest ilmakaarest mööda head teed Mõniste - Varstu kaudu Pähnile läheneda, et
teel toiduvarusid täiendada.
Kõht tundus ikkagi hele ja läksin sisse katsele number 2. Õnneks lahke proua halastas vaestele matkalistele, pidas edukad läbirääkimised kokaga ja kantigi meile lauda mulgipuder heeringa, hapukoore ja hapukurgiga ning kõrvale klaasiga maapiima. Super lux!
Tahtsime veel ümbrust uudistada, aga taas vihmasahmakas sundis meid räästa all ootama. Pidime tõdema, et taas kord vedas. Siis aga avastasime, et kell juba nõnna palju, et poole tunni pärast pannakse Mõnistes pood kinni, meil aga 6km minna. Sadulasse ja tuld! Ei mingit Vaste-Roosa avastamist. Tegime tempot ning 15 min pärast olime poodi mann. Haarasime oma tavaari ja olime eluga rahul Lisaks leidsin poe nurgast kohviautomaadi, kust ühe sooja joogi välja pigistasin. Poe trepil kohvi nautides meenus, et vanaisa ikka vanasti leeva päivadel mõisas poodi mann trepil õlut mekkis.
Asfalti pidi sõites peale Varstut sai muidugi pidu läbi ja hea tee otsa mis asendus kruusateega, aga igal juhul parem valik, kui liivased seinad, teedel murdunud puud, mülkad või kõrvuni heinas piiri äärsed teed. Ühel hetkel avastasin metsa seest uudistes nähtud kõlakojad. Siin need ongi! Ots ümber ja uudistama. Läksin ja istusin ühte neist. Mingi imelik surin käis mu seest läbi. Hetkega laadisin vist kogu oma väsimuse sinna maha. See hetk oli nii vajalik.
Vahetult enne Pähnile jõudmist ristusid me teed RMK matkateega. Tore!
Uudistasime ringi, meenutasin, et aasta tagasi olime Roheliste rattaretkega siin lõunatanud. RMK loodusmaja juurest postkastist sain täpsed juhised, kus leida lõkkeplats koos metsaonniga. Väga kaunis kohake! Kuna päike oli veel kõrgel, siis kiirelt pessu Pähni jõkke. Sel ööl mõtlesime proovida telgi asemel magada hoopis puukuuri pööningul. Lõkke tegime üles hütis, sest õues olevasse tuleasemesse oli keegi kerise ehitanud ja selle kive täis ladunud. Vanad vihadki olid mälestuseks sinna jäetud.
Õhtusöögiks lausa grillvorst ja Metsavenna talu kohalik juust.
Sellesse õhtusse jäi veel jalka EM finaali vaatamine/kuulamine tahvelarvuti vahendusel.
Päevaga sai läbitud 58km. Tunne on väsinud, aga hea!
