Dzien dobre!
Ühel esmaspäeva varahommikul pakkisime end perega auto peale ja keerasime nina lõunasse. Üle Pärnu, läbi Läti ja Leedu Preisimaa ehk Põhja-Poolamaa poole. Mõned päevad enne reisu õnnestus mul raamatukaplusest hankida Olev Remsu raamat "Bussiga Poola" ja see läbi lugeda. Mul on hea meel nende lugemisminutite üle, sest Remsu avas minule elu teise nurga alt. Üllatavaks uudiseks olid preislased, kes algselt hoopistükis balti paganlik hõim, kelle alad ulatusid Poolas asuvast Wisla jõest Liivimaani. Tolle aja preislased hävisid omavaheliste sõdade ja saksa pealetuleku tõttu. Meie enamike mälus ongi preislased kui sakslased oma saksa kultuuriga. Lisaks on Poolal palju pistmist Staliniga. Remsu valgustab oma raamatus ka Stalini, Hitleri olemust palju huvitavama nurga alt, kui kooli ajaloo õpikutes. Ühesõnaga vedas mul meeletult viimasel minutil selle raamatu otsa komistamisega.
Esimese seljasirutuspausi tegime veel siiski enne Poolat. Olin kunagi umb 9 klassis käinud meie kooli sõpruslinnas Kaunases. Kuna sellest on väga pikk aeg möödas, tahtsin uuesti seda kunagist Leedu pealinna külastada. Parkla sattus kohe vana kindluse kõrvale, kust oma jalutuskäiku alustasime. Eestis on ju kindlused enamikus paekivist ehitatud, lõuna poole tulles, aga punastest tellistest. Peab tunnistama, et minule, kui värvi armastavale inimesele istuvad punased loodusele lisa vürtsi andvad kindlused või nende varemed rohkem.
Raekoda oli armas valget värvi ja oma 53m kõrguse torniga. Raeplats oli suur ja ümbritsetud toredate vanade hoonetega. Vanalinnas jalutades jäi mul siiski hinge kurbus, sest kõik oli vilets, kulunud, katkine. Kaunas peaks ju Leedu teine linn olema, aga siit käib raha vist kauge kaarega mööda. Meil on ikka iga linna südamed korda säetud. Lihtsalt võrdlen Tartuga - mõlemad suuruselt riigi teised, mõlemad ülikoolilinnad ning pika ajalooga. Iga nurga peal oli kirikuid nii ja naa suguseid. Mind huvitas Perkunase maja oma 16 erineva ehitusprofiiliga. Vot see oli juba viguriga maja! Uskliku rahvana oli neil kõikjal plakatid üleval peatsest paavsti külla tulekust. Kesklinnas avaldasid muljet paar seinamaalingut, mis olid koledust peites huvitavalt välja kukkunud.
Raekoda oli armas valget värvi ja oma 53m kõrguse torniga. Raeplats oli suur ja ümbritsetud toredate vanade hoonetega. Vanalinnas jalutades jäi mul siiski hinge kurbus, sest kõik oli vilets, kulunud, katkine. Kaunas peaks ju Leedu teine linn olema, aga siit käib raha vist kauge kaarega mööda. Meil on ikka iga linna südamed korda säetud. Lihtsalt võrdlen Tartuga - mõlemad suuruselt riigi teised, mõlemad ülikoolilinnad ning pika ajalooga. Iga nurga peal oli kirikuid nii ja naa suguseid. Mind huvitas Perkunase maja oma 16 erineva ehitusprofiiliga. Vot see oli juba viguriga maja! Uskliku rahvana oli neil kõikjal plakatid üleval peatsest paavsti külla tulekust. Kesklinnas avaldasid muljet paar seinamaalingut, mis olid koledust peites huvitavalt välja kukkunud.
 |
| Raekoda ja Perkunase maja |
Aga see ei ole veel esimese päeva sihtpunkt, edasi sõbrad, Augustow ootab! Ööbimispaik oli eramaja hoovis eraldi pisike suvemaja. Kõik oli sees vinks-vonks ainult niiskuse lõhn tugev. Pererahvas ise väga toredad ja sõbralikud, kassid -koerad. Aed oli mõnusate istumisnurkadega. Tegime õhtuse jalutuskäigu Augustowi peal. Pean kohe kiitma, et vähemalt minu nähtud Poolas on jalgrattateed väga korralikud nii, et kohalikud lausa kimavad nende peal ja sina turist hoia oma piip ja prillid sinna sattumast. Kolasime algul pimeduses, jõe kaldapromenaad lõppes ühel hetkel plankaiaga. Põhja-Poolas on ammustest aegadest hollandlase projekteeritud kanalite süsteem, et mööda jõgesid, järvesid kuni mereni saaks liikuda ja kaupa vedada laevadega. Kuna Poola pole tasane nagu Eesti, siis on siin igasugu toredaid nippe kasutatud erinevate veetasemega alade vahel liikumiseks. Augustowis on näiteks lüüs selleks. See on selline väravatega kanali süsteem. Kanali mõlemas otsas on väravad, kui laev tuleb, siis avanevad tema ees esimesed väravad, laev sõidab kanalisse, väravad sulguvad. Siis pumbatakse kanalisse vett juurde või lastakse tühjaks, vastavalt kas laev liigub kõrgemale või madalamale. Olen Prahas sellistes lüüsides sõitnud, muidugi mega aja võtab see, aga kord ära proovida on tore kogemus ikkagi.
Ühesõnaga plangu ette kerkides olime sunnitud suunda muutma ja tundub, et juhtusime peatänavale, kus elu kees. Basiilika oli kenasti valgustatud ja natuke maad edasi toimus pargi serval mingi rahvarohke üritus. Huvitav, et valgusega hoitakse kokku ja ka siin samas kõrval asuva pargi all valitseb pimedus, ainult pargi keskel kohiseb värviline purskkaev. Kobame pimeduses sinna, saame pilgu heita, kui ka sellel tuled maha keeratakse. Noo jah, eks liigume siis valgustet peatänavale tagasi. Huvitav on veel see, et tänavatel palju rahvast, aga baarid pubid restod kõik on suletud. Hea, et ennist Biedronkas üht-teist varusime, muidu oleks näljas. Viimaks jõe ääres siiski leidus avatud üks Bluusivendade pubi.
Hommikul varakult võtsime suuna kurikuulsa Hundikoopa ehk nende keeles Wilczy Szanek poole. Koht mis laiutas 6,5 km2 ja koosnes umb 80st punkrist. Enne veel nautisime häid Poola teid ning üllatuseks vägagi künklikku Masuuria maastikku. Kahjuks on nende teed üsnagi kitsad ja teepervi pole, et äärde tõmmata ja maastiku nautida. Selle aja peale, kui leiad teeotsa, kuhu parkida, siis pole jällegi vaadet. Igatahes teed nauditavalt üles alla käänulised. Teedel orienteerumiseks meil mitu gps'i, muidu igaüks pakub oma varianti + paberkaart toetamas, sest sildid siin ainult poola keelsed ja kultuuriväärtuste juurde pea olematud või polegi. Igatahes tiirutasime hundikoopasse mööda kitsast külateed, mõeldes kas oleme üldse õigel teel. Siis aga hakkasid järjekorrad, olime ikka õiges kohas. Autoaknast saime soetatud parkla ja hundikoopa pääsmed, parkimiskorraldajad suunasid vabale platsile. Kellegi tripi blogist või foorumist olin lugenud, et saab tasuta kaardi ise liikumiseks või võtad tasulise giidi. Kaarti ei leidnud muud, kui suur infotahvel või meenetepoest raha eest, aga abiks seegi. Olin paljude muljeid kuulnud, et masendav, minule avaldas aga muljet. Umb 4 aastat ehitati seda linnakut, kus oli kõik kõik olemas, kinod, kasiinod, koosolekutesaalid, radistide jm. Isegi trükkalitele ehk siis tänapäevase mõistega staabiassistentide maja oli eraldi.
Tähtsamate punkrite paksus ulatus 6m' ni, sest otse lennukimürsu tabamus ei tohtinud läbi tungida. Stalin oli siin 800 päeva ehk üle kahe aasta, juhtis siit oma riiki ja sõjategevust ning siin tehti talle ka atendaat, mis kahjuks luhtus. Siit lahkudes lasi ta selle pompöösse ehitise õhkida, et venelaste kätte ei satuks. Minule avaldas hundikoopa kolossaalsus muljet. Loomulikult oli kõige suurem Füreri enda punker või noh mis punker, betoon kolakas suur nagu maiade tempel. Murdunud kohtades näha raudarmatuuri niitide tihedus, vanad trepid, kus raudlatid toestamas, isegi aknaraamid rauast ja mõni puidust käsipuugi veel seina küljes. Miks just hundikoobas, sest hunt olevat Stalini lemmikloom olnud. Hunt on olemuselt vägagi kaval ja tark loom.
Tähtsamate punkrite paksus ulatus 6m' ni, sest otse lennukimürsu tabamus ei tohtinud läbi tungida. Stalin oli siin 800 päeva ehk üle kahe aasta, juhtis siit oma riiki ja sõjategevust ning siin tehti talle ka atendaat, mis kahjuks luhtus. Siit lahkudes lasi ta selle pompöösse ehitise õhkida, et venelaste kätte ei satuks. Minule avaldas hundikoopa kolossaalsus muljet. Loomulikult oli kõige suurem Füreri enda punker või noh mis punker, betoon kolakas suur nagu maiade tempel. Murdunud kohtades näha raudarmatuuri niitide tihedus, vanad trepid, kus raudlatid toestamas, isegi aknaraamid rauast ja mõni puidust käsipuugi veel seina küljes. Miks just hundikoobas, sest hunt olevat Stalini lemmikloom olnud. Hunt on olemuselt vägagi kaval ja tark loom.
Hundikoopast väljudes saime tänada turisti varajast pealehakkamise õnne ja ligi 40 miljonilist poola rahvaarvu, sest Stalini maailma tungles vaatama meeletu järjekord. Õnneks juhatas Raja Teele meid mööda otsemat teed, mis oli küll kitsam ja kurvilisem, aga seda kaunimate vaadetega. Suure katoliku usu tõttu külades ikka pühakujud kaunistet värviliste lintidega. Ei mingit erilist toretsemist, lihtne korras ja puhas. Mõni üksik aed kenasti kaunistatud lillede, puude ja kujukestega. Mõned külad saksa preisiaegsete majadega. Ja muidugi järvi, neid on meeletult palju. Ikka jää minekust tekkinud nagu meilgi. Öeldakse, et Soome on tuhande järve maa, aga siin pidavat neid veel rohkem olema.
Olsztyn oli meie järgmine sihtpunkt. Trügisime autoga kohe võimalikult kesklinna. Kui Eestis võtab parkimisehind jalad nõrgaks, siis nii Leedus kui Poolas parkimine vaba koha olemasolul ikka kopikate eest. Parkimiskultuur on muidugi nii, et oma väiksed suksud pargitakse suvaliselt joontele võttes mitme auto koha. Kui ma viimati 2009 Poolas käisin, oli autopark oluliselt vanem ja väetim. Selliseid iseliikuvaid tugitoole nagu vanad kandilised fiatid olid kõik teed täis. Olsztynis tegime lõunapausi laste tungival nõudel KFC's mida Eestis veel pole. Kõik võtsime erinevad big boxid. Põhimõtteliselt ükskõik mida võtad kõik on kanast ja ühe kergelt suud õhetava terava maitsega. Ses suhtes ei saa kurta, portsud olid suured, aga ei mingit toiduelamust, lihtsalt üks järjekordne kiirtoit. Kas ma seda järgmine kord ihkaksin, siis ilmselt mitte. Meie Neste tankla otsimine vilja ei kandnud, sest Shell oli selle nahka pistnud. Vanalinna jalutasime läbi väikese pargi. Raekoja ees olid mõnusalt potsakad poola lippudega kaunistet kivinukud, mis lähemal katsumisel osutusid papist kujudeks, aga mõjusid hästi.
Nagu ikka vanalinnas kindlus, kirikud ja vanad kaunistustega majad. Vanalinn ise oli väike. No muidugi Tallinna suure vanalinnaga ei anna enamikke võrreldagi. Linnaväravate kõrvalt leidsin toreda käsitöökaupluse. Neid toredaid asju vaadates nagu tahaksid kõike, aga pärast mõtled, mille paganama pärast ma jälle seda jama kokku olen ostnud, koli või ise kodust välja.
Nagu ikka vanalinnas kindlus, kirikud ja vanad kaunistustega majad. Vanalinn ise oli väike. No muidugi Tallinna suure vanalinnaga ei anna enamikke võrreldagi. Linnaväravate kõrvalt leidsin toreda käsitöökaupluse. Neid toredaid asju vaadates nagu tahaksid kõike, aga pärast mõtled, mille paganama pärast ma jälle seda jama kokku olen ostnud, koli või ise kodust välja.
Teekond jätkus Elblagi kanali äärde teist laadi laevatamise trikki kaema veetasemete erinevate kõrguste vahel. Järjekordselt tõdesime teeviitade puudumist. Ainult tänu gepsul paika pandud punktile orienteerusime kohale läbi pisikeste külavahe- ja metsateede, aga kohale me saime ja rahvast polnud sääl vähe. Väljas oli kõva krigin ja ragin, sel korral maksis mulle kätte auto juures kohmitsemine, kanali äärde jõudes oli vaikus majas ja laev just üle tiritud. Siin siis selline nipp, et madalamal asuvast kanalist tiritakse laev trossiga mööda raudteed üle kuiva maa künka kõrgemal asuvasse kanalisse või siis vajadussel vastupidi, lastakse alumisse kanalisse. Kuna poolas lõpetavad kõik asjad oma töö ja tegevuse kella 18 - 19 paiku, siis nägime/kuulsime ilmselt päeva viimast laevatamist. On ikka kunagi trikke välja mõeldud, aga toimivad ja nüüd lõbustavad rahvast.
 |
| Elblagi kanal |
Egas midagi, liigume siis edasi ja sihiks Gdansk ehk Danzig, õigemini Gdanski ja Sopoti vahel asuv roheline Oliwa linnaosa. Aga enne veel kui Elblagini saime kenasti mööda korralikku kiirteed 120ga põrutada, siis Elblagist Gdanskini oli kogu tee kapitaalremondis. Kuna mu sõber matkakaaslane on rattaga ümber Läänemere trippi tegemas ja Saksast sisenenud Poola aladele ning siit peaks ka tema tee liikuma Kaliningradi suunal, siis vaatasin kurvastusega, et siia küll rattaga asja pole. Gdanski sisenemine, mis on suur tööstuslinn ja meeletu ajalooga, oli raudteede ja kraanade vahelt ning jõe alt läbi tunneli. Linnas seeski meeletud teeremondid, autosid tunduvalt rohkem, aga üllatavalt rahulikult sujus. Autojuhid küll kihutavad aga närvilised pole nagu meil. Maandusime oma väikese hotelli ette Villa Palladium. Ilmselt suht uus ehitis, aga mõnusalt vanaaegse villa moodi. Ega nüüdki õhtusest jalutuskäigust pääsenud. Oliwa park oma värvilise purskkaevuga tahtis avastamist. Nagu siin kombeks, siis pargi all oli pimedus ja tuli pea käsikobamisi liikuda, ainult veel purskkaevu tuledele jagus voolu. Jalutasime Oliwa keskusesse, veel üks tuledega purskkaev tiigi peal ja öö läbi vuravad trammid. Muideks Poolas toodetakse busse/trolle Solaris, trammide kohta mul info puudub.
 |
| Vaade hotelli aknast rohelisele Oliwale |
 |
| Oliwa pargi purskkaev |
Hommikut alustasime Sopoti külastusega. Pargi kuhu tänava veerde tahad, kui vaid vaba koha leiad ja jälle pidime varajase turisti õnne tänama. Siin juba oli parkimine krõbedama hinnaga ja trikiga, mida kauem pargid, seda kallimaks tunnihind läheb, et sa ikka ruttu ära läheksid. Rand hakkas järjest rahvaga täituma, kuigi ilm oli vahelduva pilvisusega. Autosid muudkui valgus igast ilmakaarest juurde. Iga nurga peal müüakse Belgia vahvleid nagu rahvustoitu. Nende lõhn on nii meelitav, et võtsin ka lastele. Ja siis takerdusin ostu sooritades poolakate keeleoskamatuse taha, küll mitte esmakordselt. Noored tüdrukud on müüjad, aga ei inglise ega vene keelt oska. Mina siis püüdes nende szc' id hääldades järjekord selja taga tellida 2' le lapsele ühesuguseid asju, aga saan ikka 2 eraldi asja. Nõudsin käte ja jalgade abil ümber tegemist. No kui raske on määrida ühele vahvlile nutella ja vahukoor peale? Suure vaevaga kätte saanuna pidime tõdema, et see oli paras maitsetu plönn. Aga ees ootas juba üle rahvastatud euroopa pikim puidust muul, selline mida ameerika filmidest nähtud.
Muulilt paistis kuulus Grand hotell, kus kõik kuulsused ööbinud ja ilmselt ka meie Anne Veski, arvatavasti mitte küll 1981 aastal, aga hiljem kindlasti, sest enne Sopoti lauluvõistluse võitu oli ta Nõukogudeliidus veel tundmatu. Muulil oli tore jalutuskäik, sealt väljuvad laevad Hel'i ja Gdanski ning lõbusõitu saab nii piraadilaeva kui kiirkaatriga harrastada. Tore oli vaadata väikeste poiste ja tüdrukute uperdamist opimistidega veel ja kui tuli treener paadiga ning hõikas neile mingid korraldused, siis kõik panid nagu tibupojad kanaema järgi basseinist välja. Ranna serval on sihvakas tuletorn, mis praeguseks on ainult iluasjake.
Rannal palju müügilette ja peamiseks müügiartikliks ikka merevaik. Siiski juba küsimuse peale minu viibatud ehtele: "Kas on ehtne merevaik?", vastati et ei ole. Kindlasti mõni tükike ehk leidus seal ka õiget eriti sellised pruunid tuhmid känkarid mida üks mees müüs. Ütles, et need on rannalt korjatud ja nende tõelisust usun pigem, sest need olid lihvimata teemandid. Tõesti ühe tüki murdunud küljel oli helekollane merevaik äratuntav lihvimata kujul. Ostma just ei hakka, aga kui oleks sellise ise üles noppinud, siis oleks oma kivide kollektsiooni sellega täiendanud küll. Parkimisajast jäi väheks ja lasime automaati münte juurde. Parkimispilet oli segadust tekitav, paned raha justkui 2 h eest aga annab imeliku kellaaja. Teise piletiga läks aeg veelgi imelikumaks ja all üldse järgmise päeva kuupäev. Ühelt müüjalt nõu küsides saime teada, et poolas suur usu-ja armeeaastapäeva püha ja parkimine mida plekkisime rõõmsalt, läkski järgmisele päevale. Seega tegime Sopotile kingituse ja ise saime targemaks, et kõvad riiklikud pühad ning pea kõik kohad on suletud. Seega meie pubede šoppamise õhtupoolikule oli kriips peale tõmmatud. Teenindajate seisukohast kiidan sellist riiklikku korraldust õigeks, kui pühad, siis kõigile. Eesti ärimehed kahjuks kaabivad ka viimast senti kokku, hoides pühade ajal kauplused lahti. Millal meie riiki saabub küll inimlikkus, et pühad on kõigile?
Õnneks Gdanski vanalinn ei jooksnud eest kuhugi ja sinna me oma autonina keerasime. Läbi ummikute saime lõpuks kuhugi tänava serva pargitud. Muidugi, kogu rahval vaba päev ja aega jalutada. Ilmselt oli seal mingid üritused toimunud, sest korjati metallaedu kokku. Vanalinna tänavatel oli laat avatud ja nii me venisime tunde läbi tänavate. Käsitöö nagu ikka kallis, aga huvitav ikkagi vaadata, kuigi peab tunnistama, et ei erine meie omast, ainult lilleline muster veits teistsugune.
Otsisin lõunasöögi kohta. Nagu meilgi, kõik kohad vallutanud väljamaa restoranid, kiirtoid ja tavaline šašlõkk friikartuliga. Ma tahaks midagi rahvuslikku maitsta bigošit või bierokit. Kui ühe paiga leidsingi, siis oli pere rahvamassi uppunud. Kuldseteväravate lähedal leidsin toidukoha kus reklaamitud rahvuslik praad. Tellisime selle ja minu üllatuseks toodi tavaline šnitsel kartulipudruga, millel praemuna peal ja kõrval hapukoore-tomati-sibula salat. Vähe sellest, et see oli täiesti tava toit, mida iga eestlanegi kodus teeb, oli see veel lisaks ka maitsetu. Teenindus jättis ka soovida, kuigi mu arvamus poolakatest on siiski väga positiivne. Hoolimata keeleoskamatusest on nad väga sõbralikud ja toredad. Aga see reklaamitud rahvuslik toit läks mul kugistades alla ainult tänu suurele näljale. Jätkasime vanalinnas rahvamassis trügimist. Tänavamuusikud, inimnukukujud, katedraalid, nikerduste ja kaunistustega majad.
Huvitav on see, et meil on poola kohta väga vähe kirjandust ja siin ka kaarte ei leia, ei hotellis ei info punktis. Hmm, miks nad kogu infot omale ainult hoiavad? Muidugi saab telefoni kaardiga hakkama aga seda koguaeg tiri, suumi, venita ja kahanda. Lõpuks tunglesime jõe äärde välja. Siin ju see kõige kuulsam eksponaat keskaegne kraana. Muideks mainin ka, et tegelikult on Poola linnad mitte hästi säilinud vaid peale sõja purustusi uuesti identsena üles ehitatud või taastatud. Mäletame ju küll neid kurikuulsaid poola restauraatoreid ja Budimex firmat. Nii ka see kraana on tegelikult uuesti üles ehitatud.
Hundikoopa näitusel oli pilt II maailmasõja purustatud Gdanskist. Ütleks, et suur puruhunnik ja mõni üksik seinajupp püsti ainult. Aga see kraana, see töötas ikkagi inimjõul. Kraana vastaskaldal käib kõva ehitus, katuseservad küll vana kujuga kolmnurksed, aga eest fassaadid hoopis moodsad. Kas tõesti siia vanalinna surutakse ka juba moodne kraam vahele, aga siis vaatan teisele kaldale ja avastan, et kraanaga samas reas on ka moodsamaid maju, ainult et need on valmis kujul väga hästi sisse sulandunud. Jah igal ajastul ju ongi oma ehitusstiilid see on olnud alati nii ja on ka tulevikus, sellega tuleb lihtsalt leppida. Jalutan üle silla muusikateatri ees, mõeldes kuidas pidi see sild toimib, kas tõuseb üles või keerab kõrvale. Jalutame tagasi, kui järsku hakkava silla tuled vilkuma ja kõrvulukustava häälega kraaksuva tooniga piiksuma. Kui sild rahvast lage sulguvad väravad ja sild tõuseb kiirelt taevastesse kõrgustesse. Olen imetlenud Peterburi sildade tõusu, siis minu mälus need tõusid ikka aeglaselt ja elegantselt. Igatahes kukkusid paadid, purjekad ja laevad läbi voorima. Vedas, et me teisele poole ei jäänud, sest ei tea kaua sild üleval on. Päev elamusterohke ja väsitav ning aeg tagasi villasse liikuda.
Enne veel kesklinnast lahkumist lippasime läbi Gdanski raudteejaama juurest, see on kaunitar omaette. Kui kaugelt vaadates tundub nagu kroon oleks tornil peas, siis lähemal vaatlusel selgub hoopis, et võrk pandud lindudele ja alla pudenevate inimeste korjamiseks, õigem oleks öelda võrk nende vältimiseks. Õhtuhämaruses maandume väsinud jalgadega hotelli ja mõte mina öist tuledega valgustatud linna kaema mattus selle sama väsimuse alla.
 |
| Sopoti puidust muul |
Muulilt paistis kuulus Grand hotell, kus kõik kuulsused ööbinud ja ilmselt ka meie Anne Veski, arvatavasti mitte küll 1981 aastal, aga hiljem kindlasti, sest enne Sopoti lauluvõistluse võitu oli ta Nõukogudeliidus veel tundmatu. Muulil oli tore jalutuskäik, sealt väljuvad laevad Hel'i ja Gdanski ning lõbusõitu saab nii piraadilaeva kui kiirkaatriga harrastada. Tore oli vaadata väikeste poiste ja tüdrukute uperdamist opimistidega veel ja kui tuli treener paadiga ning hõikas neile mingid korraldused, siis kõik panid nagu tibupojad kanaema järgi basseinist välja. Ranna serval on sihvakas tuletorn, mis praeguseks on ainult iluasjake.
 |
| Tuletorn |
Rannal palju müügilette ja peamiseks müügiartikliks ikka merevaik. Siiski juba küsimuse peale minu viibatud ehtele: "Kas on ehtne merevaik?", vastati et ei ole. Kindlasti mõni tükike ehk leidus seal ka õiget eriti sellised pruunid tuhmid känkarid mida üks mees müüs. Ütles, et need on rannalt korjatud ja nende tõelisust usun pigem, sest need olid lihvimata teemandid. Tõesti ühe tüki murdunud küljel oli helekollane merevaik äratuntav lihvimata kujul. Ostma just ei hakka, aga kui oleks sellise ise üles noppinud, siis oleks oma kivide kollektsiooni sellega täiendanud küll. Parkimisajast jäi väheks ja lasime automaati münte juurde. Parkimispilet oli segadust tekitav, paned raha justkui 2 h eest aga annab imeliku kellaaja. Teise piletiga läks aeg veelgi imelikumaks ja all üldse järgmise päeva kuupäev. Ühelt müüjalt nõu küsides saime teada, et poolas suur usu-ja armeeaastapäeva püha ja parkimine mida plekkisime rõõmsalt, läkski järgmisele päevale. Seega tegime Sopotile kingituse ja ise saime targemaks, et kõvad riiklikud pühad ning pea kõik kohad on suletud. Seega meie pubede šoppamise õhtupoolikule oli kriips peale tõmmatud. Teenindajate seisukohast kiidan sellist riiklikku korraldust õigeks, kui pühad, siis kõigile. Eesti ärimehed kahjuks kaabivad ka viimast senti kokku, hoides pühade ajal kauplused lahti. Millal meie riiki saabub küll inimlikkus, et pühad on kõigile?
Õnneks Gdanski vanalinn ei jooksnud eest kuhugi ja sinna me oma autonina keerasime. Läbi ummikute saime lõpuks kuhugi tänava serva pargitud. Muidugi, kogu rahval vaba päev ja aega jalutada. Ilmselt oli seal mingid üritused toimunud, sest korjati metallaedu kokku. Vanalinna tänavatel oli laat avatud ja nii me venisime tunde läbi tänavate. Käsitöö nagu ikka kallis, aga huvitav ikkagi vaadata, kuigi peab tunnistama, et ei erine meie omast, ainult lilleline muster veits teistsugune.
Otsisin lõunasöögi kohta. Nagu meilgi, kõik kohad vallutanud väljamaa restoranid, kiirtoid ja tavaline šašlõkk friikartuliga. Ma tahaks midagi rahvuslikku maitsta bigošit või bierokit. Kui ühe paiga leidsingi, siis oli pere rahvamassi uppunud. Kuldseteväravate lähedal leidsin toidukoha kus reklaamitud rahvuslik praad. Tellisime selle ja minu üllatuseks toodi tavaline šnitsel kartulipudruga, millel praemuna peal ja kõrval hapukoore-tomati-sibula salat. Vähe sellest, et see oli täiesti tava toit, mida iga eestlanegi kodus teeb, oli see veel lisaks ka maitsetu. Teenindus jättis ka soovida, kuigi mu arvamus poolakatest on siiski väga positiivne. Hoolimata keeleoskamatusest on nad väga sõbralikud ja toredad. Aga see reklaamitud rahvuslik toit läks mul kugistades alla ainult tänu suurele näljale. Jätkasime vanalinnas rahvamassis trügimist. Tänavamuusikud, inimnukukujud, katedraalid, nikerduste ja kaunistustega majad.
Huvitav on see, et meil on poola kohta väga vähe kirjandust ja siin ka kaarte ei leia, ei hotellis ei info punktis. Hmm, miks nad kogu infot omale ainult hoiavad? Muidugi saab telefoni kaardiga hakkama aga seda koguaeg tiri, suumi, venita ja kahanda. Lõpuks tunglesime jõe äärde välja. Siin ju see kõige kuulsam eksponaat keskaegne kraana. Muideks mainin ka, et tegelikult on Poola linnad mitte hästi säilinud vaid peale sõja purustusi uuesti identsena üles ehitatud või taastatud. Mäletame ju küll neid kurikuulsaid poola restauraatoreid ja Budimex firmat. Nii ka see kraana on tegelikult uuesti üles ehitatud.
Hundikoopa näitusel oli pilt II maailmasõja purustatud Gdanskist. Ütleks, et suur puruhunnik ja mõni üksik seinajupp püsti ainult. Aga see kraana, see töötas ikkagi inimjõul. Kraana vastaskaldal käib kõva ehitus, katuseservad küll vana kujuga kolmnurksed, aga eest fassaadid hoopis moodsad. Kas tõesti siia vanalinna surutakse ka juba moodne kraam vahele, aga siis vaatan teisele kaldale ja avastan, et kraanaga samas reas on ka moodsamaid maju, ainult et need on valmis kujul väga hästi sisse sulandunud. Jah igal ajastul ju ongi oma ehitusstiilid see on olnud alati nii ja on ka tulevikus, sellega tuleb lihtsalt leppida. Jalutan üle silla muusikateatri ees, mõeldes kuidas pidi see sild toimib, kas tõuseb üles või keerab kõrvale. Jalutame tagasi, kui järsku hakkava silla tuled vilkuma ja kõrvulukustava häälega kraaksuva tooniga piiksuma. Kui sild rahvast lage sulguvad väravad ja sild tõuseb kiirelt taevastesse kõrgustesse. Olen imetlenud Peterburi sildade tõusu, siis minu mälus need tõusid ikka aeglaselt ja elegantselt. Igatahes kukkusid paadid, purjekad ja laevad läbi voorima. Vedas, et me teisele poole ei jäänud, sest ei tea kaua sild üleval on. Päev elamusterohke ja väsitav ning aeg tagasi villasse liikuda.
Enne veel kesklinnast lahkumist lippasime läbi Gdanski raudteejaama juurest, see on kaunitar omaette. Kui kaugelt vaadates tundub nagu kroon oleks tornil peas, siis lähemal vaatlusel selgub hoopis, et võrk pandud lindudele ja alla pudenevate inimeste korjamiseks, õigem oleks öelda võrk nende vältimiseks. Õhtuhämaruses maandume väsinud jalgadega hotelli ja mõte mina öist tuledega valgustatud linna kaema mattus selle sama väsimuse alla.
 |
| Raudteejaam |
Kuna pühad rikkusid natuke meie ajakava ja plaane, siis arvestades oma puberteedist lapsi ja nende soovi natuke šopata, jätsime ühe kauni kuid üsna kaugel asuva linna Toruni see kord välja. Külastasime suurlinna ostukeskusi. Viimane öömaja oli plaanitud taas Augustowisse ning sinna me ka suundusime. Ja et põnevam oleks, siis teisi teid pidi, mille peale jäi veel kindluslinn Malbork ehk Marienburg. Saksa ordu rajas siia kunagi hiiglasliku linnuse. Selleks kulus üle miljoni tellise ja "ainult" umbes 230 aastakest.
See linna suurune kolosseum koosneb tegelikult 3st kindlusest ning on tõeliselt suur ja võimas, lausa maailma suurim. Huvitav on veel see fakt, et IIs maailmasõjas tehti ka see linnus maatasa ning taas peame tunnistama Poola ehitajate meisterlikkust uue kuid identse kindluse püsti panemisest. Muidugi oli ka siin palju rahvast ning imetlemist jagus. Minule avaldasid muljet pisikesed vanad detailid, mida leidus siin ja seal ning mida pildile püüdes seda ka teised turistid avastasid ja seejärel lausa pildistamise järjekord tekkis.
Kuidagi juhtus nii, et põrutasime üsna alguses kuidagi rumala peaga ühest hoovist teise ja saime kõhugi täis väli kohvikus, aga selgus, et see oli juba väljapääsu tee. Vahele mainin, et sain siin seda kuulsat Poola hapukapsa hautist bigoši proovida, kuid taas kord pettumus, sest see oli tavaline meie hapukapsas, ei midagi teist moodi. Ainus, mida siin tõesti kiidan, on toidupoodides leiva/saia lett, kus kuumad värsked pirukad normaalse hinnaga, mis keele lausa viivad alla.
Ühesõnaga leides end väljapääsu eest pidime tagasi alguse poole rahvavoolule vastu trügima. Usun, et me jätsime endist üsnagi tola mulje, aga surusin selle mõtte alla ja trügisin edasi nahaalselt. Kolasime läbi võimalikult palju lossi nurgataguseid, kuulates vahele kaunikõlalist keskaja muusikakontserti, kuni sai sellest villand. Ausalt oli see nüüd küll esimene koht Poolas, kus jäi raha maitse juurde, sest iga asi siin maksis ja mitte vähe, aga reisil olles oled alati rohkem nõus rohkem välja käima. Kuigi jah kindlus oli võimas!
Masuuria järvede ala on ikka tõesti võrratult kaunis. Õhtu päikeses mänglevad künkliku maastiku varjud ja loojuva päikese punakas värv peegeldab järvesilmadelt vastu. Jõuan arusaamisele, et pisikesed kohad või külad oleks hoopis nauditavamad. Näiteks oli väike Nikolajevka järvede vahel võrratult kaunis ja imestuseks rahvast pungil. Mulle meeldivad väikesed ja hubased kohad, kus kõik käe jala juures oluliselt rohkem nagu Augustow. Sel korral öömajaks eramaja alumine korrus.
See linna suurune kolosseum koosneb tegelikult 3st kindlusest ning on tõeliselt suur ja võimas, lausa maailma suurim. Huvitav on veel see fakt, et IIs maailmasõjas tehti ka see linnus maatasa ning taas peame tunnistama Poola ehitajate meisterlikkust uue kuid identse kindluse püsti panemisest. Muidugi oli ka siin palju rahvast ning imetlemist jagus. Minule avaldasid muljet pisikesed vanad detailid, mida leidus siin ja seal ning mida pildile püüdes seda ka teised turistid avastasid ja seejärel lausa pildistamise järjekord tekkis.
Kuidagi juhtus nii, et põrutasime üsna alguses kuidagi rumala peaga ühest hoovist teise ja saime kõhugi täis väli kohvikus, aga selgus, et see oli juba väljapääsu tee. Vahele mainin, et sain siin seda kuulsat Poola hapukapsa hautist bigoši proovida, kuid taas kord pettumus, sest see oli tavaline meie hapukapsas, ei midagi teist moodi. Ainus, mida siin tõesti kiidan, on toidupoodides leiva/saia lett, kus kuumad värsked pirukad normaalse hinnaga, mis keele lausa viivad alla.
Ühesõnaga leides end väljapääsu eest pidime tagasi alguse poole rahvavoolule vastu trügima. Usun, et me jätsime endist üsnagi tola mulje, aga surusin selle mõtte alla ja trügisin edasi nahaalselt. Kolasime läbi võimalikult palju lossi nurgataguseid, kuulates vahele kaunikõlalist keskaja muusikakontserti, kuni sai sellest villand. Ausalt oli see nüüd küll esimene koht Poolas, kus jäi raha maitse juurde, sest iga asi siin maksis ja mitte vähe, aga reisil olles oled alati rohkem nõus rohkem välja käima. Kuigi jah kindlus oli võimas!
Masuuria järvede ala on ikka tõesti võrratult kaunis. Õhtu päikeses mänglevad künkliku maastiku varjud ja loojuva päikese punakas värv peegeldab järvesilmadelt vastu. Jõuan arusaamisele, et pisikesed kohad või külad oleks hoopis nauditavamad. Näiteks oli väike Nikolajevka järvede vahel võrratult kaunis ja imestuseks rahvast pungil. Mulle meeldivad väikesed ja hubased kohad, kus kõik käe jala juures oluliselt rohkem nagu Augustow. Sel korral öömajaks eramaja alumine korrus.
Reede hommikul keerasime oma nina taas kodumaa poole. Poola-Leedu piiril tegime veel viimase katse kohalikku toitu ehk pirokit saada, aga see oli otsas ja poolakeelsed teenindajad ei osanud muud nõu anda. Keele oskamatus on siin hämmastav, ei vene ei inglise keelt. Isegi Makedoonia kolkakülas saime kohalikega käte jalgadega arusaadavaks teha jutu, aga siin keeratakse pigem selg. Huvitav, mis keeli poola koolis õpitakse?
Kokkuvõtvalt on Eestiga vägagi sarnane ja mingit drastilist erinevust pole. Metsad vohavad nagu meil, toit sarnane nagu meil, ainult rahvast kordades rohkem ja katedraale ning kindluseid jagub igale nurgale. Lihtne, toredate inimestega maa. Huviga tahaks ka Lõuna-Poolat näha.
Fotod pildistatud: film Kodak color plus 200
Huawei P9 light
Nikon D5000
