2019 suve lõpu poole avati pealinna külje all uus ja tore umb 5 km pikkune matkarada, mis kulgeb ümber Aruküla vana turbakaevanduse Kurgla rabas. Turvast kaevandati siin 1918 - 1944 seni kuni turba varud said otsakorrale ja turbapressid viidi üle Lehtsesse. Turba kaevandamine sai alguse vabadussõja ajal tekkinud küttekriisist. Turbalõikamise tõttu on siin põhja - lõuna suunalised kanalid. Aukudest lõigati turvast ja kõrgematel osadel oli raudtee, kus seisis turbapress või liikusid vagonettid. Põhiline toode oli kütteturvas ja kännud, mis läksid samuti kütteks.
Õrn lumekirme katab maad ja vanad turbaaugud, mis nüüd on vett täis imbunud, kaetud jääga. Mind on alati köitnud rabajärved oma turbase, puujuurelise ent kavala kaldaga. Siingi on keegi meisterdanud omale käepäraste vahenditega väikese purde vette minekuks ja üllatusena on siin lausa eilne jääauk. Kas tõesti on keegi siia tulnud talisuplust tegema?!
Naudin imeilusat ilma. Neid hetki on meie sombuselt hallis sügis-talves väga vähe kui taevas värvub siniseks ja päike paneb üksikudki värvid särama nagu sambla metsa all ja pruunikas oranžid männitüved metsas.
Kui liikuda rajal vastu päeva nagu üks õige eestlane ikka liigub (oled sa pannud tähele, et ka terviserajad on alati vastupäeva?), siis on kaetud lehtpuudega. Aja jooksul on siia sisse kolinud Eesti suurim näriline ja tema hammastetööd võib kõikjal imetleda. Põhja poole suuremate tiikide juurde viib isegi jupike laudrada, ilmselt on siin mingil ajal nii veerohke, ja no turvast kaevandati ikkagi ju rabast. Umbes poole raja pealt asendub maastik siin nüüd okasmetsaga. Tagasi lõunapoolsete kanalite juurde saab mingi maa lausa kuivendatud rabamaastikul kulgeda.
Minulegi üllatuseks oli siin päris palju koeraga jalusseerijaid. Ilmselt kohalike seas see juba varem teada tuntud kant.
Teisel korral sattusin siia varakevadel aprillis, kui puud veel polnud lehes, aga esimesed õitsejad olid juba metsa all oma õienupud paotanud. Miks mitte jälle ilusal päikesekuldsel õhtul jalusseerida koera ja ühtlasin teha väike geotuur, sest keegi oli siia ahvatlevalt ringitäis aardeid paigutanud.
Huvitav on võrrelda neid kahte korda, kui esimesel korral ahmisin enesesse värsket lund, õhku ja üldmuljet, siis nüüd märkasin rohkem pisemaid detaile. Aarded olid ka toredasti eriilmelistesse kohtadesse peidetud. Küll tuli ronida puu otsa, kanalisaarele või rahmeldada raba maastikul. Vaadata ülse ja alla. Umbes poolel rajal kohtusin minu ees liikuvate mänguritega ja nii tekkis lausa järjekord punkti juures. Ega ei saa ju näidata, et mina siin samade eesmärkidega ja siis tuleb teha looduseuudistaja nägu pähe. Raja teises pooles aga kohtusin juba oma tuttavate mänguritega, et lõpuni ühiselt koos kulgeda. Isegi üks fotograaf püüdis ilmselt tiivulisi veretult jahtida. Jah sookured huilgasid siin läheduses ja 3 luike lendas madallennul üle. Nii, et liikumist siin ikka on, kuigi teisi koernikke ma sel korral ei trehva ühtegi.
Päike on vajunud metsa taha maha ja ilm kisub jahedaks. Lõpetame selle korra Kurgla turbaraba ringi parklas kuuma tee ja muljetega. Väike kena matkaring ja lastele peaks eriti sobiv olema.
