Eelmist rajalõiku loe SIIT
Käes jälle aeg seljakott pakkida, sest pühade tõttu ootab ees pikk nädalavahetus.
.jpg)
Riiete valik vaevab pead, sest meil siin põhjarannikul on ikka jaheda poolne, aga lõunas lubab juba sooja +5°C kuni +18°C. Niisiis otsustame pika kaalumise tagajärjel ikka õhemate koorikjopede kasuks ja valik osutus õigeks.
Paar nädalat ette tegin matkaplaani ja bronnisin majutused, sest telgiga on veel liialt külm ööbida. Vara hommikul startisime Tallinnast Läti suunal ja vihma kallas. Auto parkisime meie valitud lõpp-punkti ühe motelli praklasse Jelgavkrastis. Bussiga, mis käib üsna tihedalt Riia-Ainaži vahet, sõitsime umb. 40 min. Ainaži bussijaama ja sealt umb 1 km matka starti. Heinastes bussist väljudes ilmus me juurde veel üks matkasell, kes lubas matkata Riiga 2e päevaga juhul, kui just jooma ei kuku, endal tal käisid juba lõhnad suust välja. Matkasell oli muidugi pühendunud 5.11 fänn ja kogu matkavarustusega. Esimeses poes nägime juba matkaselli suurt Jäägermeistrit riiulilt haaramas.
Aga teel päris algusesse, ehk sinna kuhu Eesti osa ranniku matkarajast lõpetasin, tutvume Heinaste vanade majadega, milledele informatiivsed tahvlid juurde püstitatud. Näiteks mitmed kaptenite majad, merekool, muuseum ja vana raudtee jaamahoone. Kuna ilm pilves ja jahedapoolne +5°C ainult, siis muuli külastuse jätame teiseks korraks ja siin juba ka käidud. Vahelduse mõttes keerutame Heinaste kõrvaltänavaid mööda, et tutvuda siinse eluoluga.
.jpg)
Möödume kalmistust, jalutame Blusupite jõe äärt mööda kuni jõuame rannikule. Märgistusi on siin nii palju ainult kui randa jõudmise või ära pööramiskohal on post noolega maasse löödud. Hiljem avastame, et osad postid on rohelise noolega. Mitmes kohas rannas leiame tahvli, kus piltidega kirjas kuidas hülgega kohtudes käituda. Huvitav, kas siin käib siis nii palju hülgeid rannal peesitamas?!
Külm just pole, aga liiga soe ka mitte. Silm haarab ees ühe taaruvalt liikuva kogu. Peatselt olemegi oma "sõbrast" matkaselli juures, kes just end sättinud jalga puhkama. Vahetame paar tervitust ja meie liigume edasi. Sellise tempoga ei tea millal ta Riiga jõuab või kuidas ta sinna jõuab. Igatahes on need päevad meil läbivaks teemaks, kas matkasell on siit juba möödunud, kas need on ehk tema jäljed või ehk on ta juba Riias.
Matkaraja kohaselt peaks maantee äärde keerama, aga meie jätkame Veverupe jõge ületades Randu rannaniidu matkarajaga, kus laudteed, vaatetorn ja küün. Väljaheidete järgi peaks siin ka mingid veised olema, aga neid meil näha ei õnnestu. Siin on mägra pildiga mingid sildid, mida iganes need siis tähendavad. Oleme hetke tuulevarjus küünis, loeme infotahvleid ja ronime ikka torni vaadet nautima ka. Märgade olude korral saab seal ainult mööda laudteed edasi-tagasi liikuda. Hetkel on kuivem maapind ja saame mööda rannaniidu alasid edasi matkata kuniks majade juurest saame autotee peale.
Rannik on siin roostiku poolt hõivatud ja tee viib edasi metsa vahel. Vahelduseks päris hea, sest tänane ilm pole just suurem asi, kuigi oleme tänulikud, et vihm lakkas juba siis kui Heinaste bussi ootasime. Metsa alune on metssigade poolt kõik üles songitud ja tundub, et üsna värskelt.
Krišupe jõe silla juures on vaatetorn, mille all lauad, pingid ja kõrts. Võtame toolile istet, et puhata jalgu ja nosida kaasas olevaid võikusid.
Siit pöörab jälle rannikule tagasi me rada. Eks päev hakkab juba õhtasse veerema ja kontidesse on veidi jahedus pugenud. Ilusad pikad liivarannad ja ees pilvede alt piilub päikesevalgus. Väga huvitav efekt on seljataha vaadates: tume ja hall ajalugu ning ees ootamas helge ja päikeseline tulevik. Seostan seda ka oma eluetappidega.
Meie majutus pole enam kaugel. Salacgrivas keerame majade vahele: laululava, staadion, koolimaja, lasteaed, õigeusukirik jne. Linnake on munadepüha puhul uhkelt ehitud. Meie kodumaal selliseid kombeid pole.
Seljataha jäi 19 km matkateed 5 tunni ja 30 minuti jooksul. Täitsa parasjagu.
Otsime majutuse üles ja korteri ust avades hakkasime naerma: tagasi nõukaaega. No pole hullu, soem kui telgis ja siiski pesemis võimalusega. Viskasime hetkeks pikali, et puhata väsinud konte ja uinusime umbes tunniks. Ärgates ajasime jalad alla, et kusagilt poest süüa hankida. Väljas juba täiega hämar. Teel poodi veel mõned klõpsud Salatsi vaatamisväärsustest ja loojanguvärvides taevast. Imestusega avastame, et linna vapil olev tagurpidi ankur on sarnane Rootsis Nortällje vapiga. Huvitav, kas nad on ka sõpruslinnad?
Teisel pool jõge asusid Topi ja Maxima poed, kust me lõpuks miskit toidupoolist soojendamiseks leidsime ja Statoilist veel ka ühe kuuma kakao sain. Molutasime, mis me molutasime toas, kuni ühel hetkel kadus vool. Heakene küll, vanasti oli ju tavaline, et lõi korgid välja. Vot need süsteemid olid küll uued pandud ja ei olnud miskit välja löönud. Selgus, et trepikojas vool oli ja ka üksikutes akendes tuli põles, aga meie trepikojas oli teisigi, kes koridoris kilbi lüliteid plõksutasid ja kirusid. Sektsioonkapi riiulilt leidsime juubelitordi küünlad, mida vana kombe kohaselt tikuga alt sulatades saime kinnitada mitu numbrit suurema küünlajala põhja. Vanasti oli selleks küll alustass. Nii palju siis meie soojast söögist. Loosi läks lõunast võiku jäänuk ja poest igaks juhuks varutud kolmnurk võiku.
Loomulikult, siis kui uinumas olime, otsustas vool plõksti tagasi tulla ja kõik lambid sirama lüüa. Hommikul läks kaubaks õhtuks mõeldud toit soojal kujul ja see maitses endiselt hästi.
Päev läks lukku 23 kilomeetriga.
