Siis kui peaks kevad olema, linnud laulma ja ojad vulisema, otsustas tali taas tagasi tulla. Aga see ei peata matkahuvilisi. Lihtsalt hing ihkab kuhugi minna.
Otsin alati mõnda uut kohta, mida pole minu silm veel näinud, jalg tatsunud ja nina nuusutanud. Ikka minu lemmik kollast Regio kaarti uurides jäi silm või siis mõte pidama Juminda poolsaarel. Väike guugel abiks ja riidesse ning minekule.
Esmalt enne poolsaare tippu jõudmist jääb teele Pikanõmme matkarada, kus vägevad rändrahnud ja väike Aabla raba koos vaatetorniga. Rada peaks olema 8 kujuline, aga kuna talv tuli ootamatult tagasi, siis matkame nii palju kui lumest leiame teerada ja teisigi jalajälgi.
Esmalt enne poolsaare tippu jõudmist jääb teele Pikanõmme matkarada, kus vägevad rändrahnud ja väike Aabla raba koos vaatetorniga. Rada peaks olema 8 kujuline, aga kuna talv tuli ootamatult tagasi, siis matkame nii palju kui lumest leiame teerada ja teisigi jalajälgi.
Matkarajale läheme Virve küla poolsest parklast. Tee kulgeb esialgu mõnusalt männi metsa all, kus kõikvõimalikke teeviitasid. Mõni koht on triibuti soisem ning märja ala ületuseks kenasti laudteed ehitatud. Metsa all siin ja seal laiali pillutatud suuri rändrahne. Lapsed ronivad meeleldi minu abiga nende otsa. Aga need ei ole meie sihtmärk. Selleks on hoopis Eesti suuruselt 3. rändrahn nimega Majakivi.
No tõesti Majakivi on hiiglane kõrgust 7m ning ümbermõõt 32m ja mina tunnen end selle kõrval nagu väike päkapikk. Kivile ronimine on siin hõlpsaks tehtud ja kenasti redel ehitatud, sest nii kui nii inimloomad tunnevad huvi üles turnimise vastu.
Naljakas ikka kuidas mingi kivimürakas istub siin keset männikut. Kui ei teaks, et jää liikumisega on need siia kummalisse paika nihutatud, siis arvaks vist, et see maa seest ise kasvanud nagu seen. Müstiline ikka küll!
Enne Aabla rabale jõudmist kulgeb tee veel läbi soise metsatuka ning edasi kauni männiku all. Ilm on kaunis ja päikestki piilub. Rabamaastik on kattunud valge vaibaga. See on omamoodi võluv. Küll ei näe praegu raba mättaid, samblaid ja laukaid.
Teisel pool raba tuleb liivaluitele üles ronida mööda treppi, et jõuda Pikanõmme vaatetornini. Vau! Mulle meeldib, kui torni arhitektid on vaeva näinud ja natukene oma ajurakukesi pingutanud ning erikujuga torne välja nuputanud.Silmapiiril paistab ei muu kui Eesti lipp ehk kaunil talveilmal särav sinine taevas, keskel tume metsatriip ja all helendav lumi. Vahvalt läheb meie sinka-vonkaline rada üle raba.
Kuna edasi mööda rada polnud lumega veel keegi liikunud, siis ei hakanud meiegi raja rajajateks, sest täpselt ei teadnud ka kust see kulgema peaks. Keerasime siis peale vaate nautimist otsa ring ja jalutasime tuldud teed tagasi.
Uuesti Majakivist möödudes avastasime kivi külje alt krokodilli. Jää oli täpselt sellise mustri joonistanud nagu elutseks seal üks kroko.
Tee viis meid edasi Juminda poolsaare tippu. Ilm oli vahepeal pilve kiskunud. Selline tüüpiline halli taevaga hall Eesti ilm oli korraga. Kindlasti jäi seetõttu palju ilu nautimata, aga noh, mis parata, võtsime mis võtta annab.
Jalutasime ümber neeme tipu, turnisime rannas mööda laisalt lösutavaid kive. Juminda on kurikuulsa ajalooga paik II ilmasõja ajal toimunud miinilahingu poolest. Selle sündmuse hukkunute mälestuseks on paigaldatud mälestuskivi ja rannal sümboolne meremiinide kett. Lisaks on nõukogude ajal see poolsaar olnud hoolega valvatud, kuna siin asus raketibaas.
Paarsada meetrit neeme tipust on RMK lõkkeplats, kus ka meie oma retke lõpetuseks lõkke süütasime ja vorstegi kuumaks ajasime. Mulle meeldivad need askeetlikud hetked, kui sul on kaasas ainult grillvorst, leib ja tikud, ok nuga ka. Ülejäänud kõik leiutad ise loodusest. Ka lastele on meeltmööda metsast oksarisu korjamine lõkke tarbeks ning ise varda meisterdamine. Tavaliselt meeldib neile veel mingi potsikuga lõkke peal vett kuumaks ajada ja vastavalt aastaajale ja metsaandidele teed keeta.
Seni kuni teised lõket üles tegid, kolasin mina veel ringi ümbruskonnas. Puude vahelt leidsin Juminda tuletorni ja suure kivikuhila, mis on kunagine matmispaik.
Ja see vahva kivi alloleval pildil näeb välja nagu roosa marmor. Minu tütar armastab alati igalt poolt kive kaasa korjata ja mul on neid kodus iga nurga peal. See kaunis kivi, mis on tegelikult parasjagu suur tükk, nii umbes 20cm kõrge, sobib hästi rõduukse stopperiks.
Vahva lumine kevadpäev oli täis avastusi ja teadmistepagasi laiendamist.
