Lehed

30 juuni 2021

Ranniku matkarada 15. Matsi - Tõstamaa

 Eelmist rajalõiku loe SIIT



Magasin nagu kott ja keegi ära ajama ka ei tulnud. Hommikul ärgates oli suureks ülatuseks väljast täiesti märg telk. Mere ääres on ikka nii rõske. Hommiku päikesega kuivasid kiirelt lõpuni eelmisel õhtul merevees loputatud riided. Tiirul mere äärde tõusis kividelt lendu valge peaga kotkas ja lendas ümber nina. Hea algus päevale! Hommiku toimetused tehtud, asjad pakitud, telkimisplatsi tänatud, asusin taas teele. Õhtune jalavalu oli pühitud. Siin kohal tänan oma ämma, kes mind varustab mingi ime pulgaga lihastele. Lõhnab nagu vietnami salv ja toimib imeväel. 

Kihnu väina merepark


Meel on rõõmus ja hommikune õhk on veidi jahedam. Tee veerde jääb Saulepi linnuvaatlustorn, kust avaneb kaunis vaade lahesopile, mis muideks kuulub Kihnu väina merepargi koosseisu. Meeles püsis ka eelmisel päeval vanahärralt saadud soovitus Saulepi puidust mõisamaja vaadata. Kahekordne maja meenutab pigem suurt taluhäärberi. Kahjuks on seegi maja teel kaduvikku. Ümber maja jalutama ei kipu, sest hein on siin rinnuni ja ussidega kohtuda ei soovi. 

Saulepi mõisamaja


Mõned majad, kuurid ja postkastid on ilusatesse rahvarõiva seelikutriibu mustritesse võõbatud nagu Noarootsis. Väga särtsakaks teeb see. 


Triibuseeliku mustris


Järsku kerkib ette silt Pärnu linn. Itsitan seda jaburat värki, meie riigi kõige suuremat linna. Kus on kaubanduskeskused ja SPA'd?

Eesti kõige suurem linn - Pärnu


Olin lummatud majapidamiste ja aedade vahtimisest, kuni avastasin, et kõrvalteelt tuleb Ranniku matkarada välja. Hmm, kus ma siis sellest ära keeramisest mööda panin? Navi uurides selgubki, et nende ilusate majade juurest. Uurisin ja puurisin kaarti ning jõudsin selgusele, et nüüd palavaga ei jää muud üle kui siit rada mööda veidi tagasi minna mere äärde. Nüüd kuumaga ju majapidamistes kedagi väljas liikumas pole. Hõikusin ühe värava taga, kus paistis toa uks lahti olevat. Õnneks perenaine tuli välja ja palusin joogivett. Koer tegi esmalt kurja häält ja pärast oli sõber ning nuias sügamist. Ajasime veel juttu koerte teemal. 

Küsin talust joogivett


Vaisteranna puhkeplats on väga kena, ainult, et ujumiseks kõlbmatu mädase ranna tõttu. Siin oleks kena olnud telkida, aga ma poleks ka parema tahtmise juures siia välja vedanud. Teen siin pika lõunapausi, vähendan toidutagavarasid ja mõned asjad jätan sootuks prügikasti. 



Randaster

Vaisteranna


Tagasi teel imetlen jälle üht taluaeda, kus on huvitav lahendus põhupallidele leitud, sinna on lilled, kõrvitsad ja tomatid kasvama pandud. Omamoodi bermakultuuri kasutamine jälle. 

Põhupalli peenrad


Vaiste mõisast on järgi jäänud mõned kõrvalhooned. Siin kulgeb veel teinegi rada Iklast Matsaluni Romantiline Rannatee, millel on väga kaunis logo ja tee veerde metallist postamendid pandud. Imetlen seda ja teen veel fotojäädvustuse. 




Teelt natuke kõrvale jääb Kastna Püha Arseniuse apostlik-õigeusu kirik, mis ehitatud alles 1904. Pühakoja uksed olid kutsuvalt valla. Astun sisse ja saan osaks kenakesele pühakoja ja küla ajaloo tutvustusest. Alatari osa on tühi ja ega pinkegi sees pole. Loen, et küla vaikselt taastab siin seda. See on ütlemata tore! 


Kastna Püha Arseniuse apostlik-õigeusu kirik


Jätkan oma teed ja olen juba kalmistu juurde jõudnud, kui meenub aarete kaarti vaadata. Oh mind küll, olin ju imetlenud Romantilise Rannatee postamenti ja kirikut ja ikka sama targalt ära tulnud. Nüüd ei aidanud muu, kui kott seljast maha kalmistu tööriistakuuri taha ja tegin kerge sörkjooksu tagasi. Joostes pidid teised lihased töötama. Aarded leitud ja logitud, tegin sörgi tagasi, vinnasin koti selga, tervitasin kalmistul toimetavat rahvast ja seadsin sammud teele, rahulolu hinges. Ootan pikisilmi juba Tõstamaad. Olen siin millalgi päris lapsena viimati käinud. Pikalt on alevisse sisse minek. Õnneks on ühel pool teed kaunid majapidamised ja teisal valgeõielised kukeharja väljad. 

Valge kukehari


Vahepeal oli mu peakeses valminud kuri plaan, et panen osad asjad pakiautomaadiga kodu poole teele. Kihutan suurest palavusest joogijanusena toitlustuskohast mööda, silmates, et see on kella 18-ni lahti, toidupoodi. Palun luba kuhugi nurka jätta oma seljakoti. Haaran alkovaba õlle ja torman mõisa kaema. Sinna on oma kilomeeter maad. Möödun mõisa meiereist, mis on kenasti korda klantsitud. Mõisa peamaja peale sammaste ja külel tellistest veranda, suurt muljet väliselt ei avalda. Praegu toimib mõis koolina. Uksed olid avali ja sees sai kaeda näituseid ja kooli ennast. Selle eest nõuti 3 raha, mis on minu arvates väga mõistlik hind. Mõned nädalapäevad tagasi just Aluksne lossi sissepääsemiseks pidin 6 raha loovutama ja sain täieliku pettumuse osaliseks. Tõstamaa mõisas oli aga keldris väga huvitav väljapanek ja kinofilmi näitus. Mõis ise seest on ka väga kaunis. 

Tõstamaa mõisa härrastemaja eest

Fuajee

Tõstamaa mõisa peamaja tagant


Kahjuks või siis õnneks , toimus saalis teatri proov ja kella vaadates pidin kärmed sammud tagasi seadma, et süüa saada. Kohviku pidaja oli väga tore naisterahvas, kellega sai matkateest räägitud ja sooje soovitusi kuulatud telkimis koha osas. Sain oma telefoni laetud ja väsinud jalgu puhatud. Lubasin hommikul kohvigi jooma tulla. Nii siis tõttasin poodi oma seljakoti järgi, haarasin poest veel mõne asja. Poest väljudes taban silmanurgast DPD pakikappi. Väga hea! Tuian veel Tõstamaa peal, vaatan üle bussijaama, login geoaarde ja lähen kirikut kaema. Tõstamaa Maarja kirik näeb välja üheaegselt väärikas ja samas ka veider. Mingil imelikult põhjuselt on osa valatud robustselt betoonist ja kellatorn on lausa blokkidest laotud. Ei mingit viisakat krohvi peal. Aarde tutvustusest loen, et kirikut on tabanud üks häda teise otsa nagu ei peaks seda siin olemagi. Seinad olevat hakanud vajuma, siis lisati toed. Kellatorn koos lääne küljega olevat hoopis kokku varisenud. Sellest ka selline veider lappimine. Samas tore, et päris lagunema ei jäetud. 

Tõstamaa Maarja kirik



Siit viibki mu tee edasi Sutiranda. Sinna on küll 2,5 km, aga tundub nagu 100. Jalad löövad tuld ja komberdan väsimusest nagu joodik. Kui ma õhtul kilometraaži vaatan, siis ma ei imesta enam. Üks paras scoutsrännak läbitud. Puhkeplatsile jõudes vajun esmalt istuma. Üks tuntud laulja jalutas mu ees lapsega mere äärde ja tagasi teel tuli juttu ajama ja uurima mu matkateest. 



Komberdan ka lõpuks vee äärde. Nagu laulus: "Eestima on kivine, kullane, mullane...", siis siin oli rand ikka väga kivine. Vesi oli õnneks soe. Ukerdasin ikka üle põlve kõrgusele, kükitasine vette ja kasisin end puhtaks. Väga mõnus sai kohe olemine. Tundub, et ka luikedele meeldib see lahesopp. Loputan kõik oma läbi higistatud riided ja löön tigumaja püsti. 


Sutiranna majutus


Nokerdan veel laua taga, tuul mõnusalt jahutamas, panen mõne rea kirja. Peab mainima, et Ranniku matkaraja varjualused on väga mõnusad nii seljatoetamise kui riiete kuivatamise mõttes. Tean, et ka paljud matkajad sätivad end magama nende alla. Eemal hõiguvad sookured ja luiged lobistavad vees. Ongi aeg päev lukku lüüa ja põhku pugeda.
Läbitud sai 30 km.







29 juuni 2021

Ranniku matkarada 14. Varbla - Matsi



Uhh, küll nüüd on pikk vahe jäänud matkarajale, aga vahepeal on ka palju  muud põnevat juhtunud: tuldud Kaitseliidu laskurklassi meistriks täiskaliibrilises sõjapüstolis ja kiire Läti kirde nurga mõisate tripp ning Setomaa välk-külastus.
Aga nüüd ma istun Kuressaare bussis, et sõita Lihulasse, kust Pärnu bussiga saab edasi Varblasse, sinna, kus mu rada pooleli jäi ammustel aegadel. Emotsioonid algavad kohe hommikul Lux Expressi bussist. Autoinimesena pole ma nii peene bussiga veel sõitnudki. Koha numbrit taga otsides, selgus, et see on kuvatud ekraanile. Iste on mugav ja saan veel kogu tee hoida telefoni saba seinas, et võimalikult täis akuga teele minna. 

Lux Express



Nagu heas reklaamis "ja see ei ole veel kõik",  siin saab ka kuuma jooki ehk siis kohvi masinast võtta ja täitsa tasuta. Kohvitopsil saateks kiri "Travelling expands the mind". Absoluutselt õige ja hea algus päevale. Bussijuhi käest saab veel pudelivett osta. Igati lux värk ikka küll!



Aga mõtted matkale: kuna mul on puhkus ja natuke rohkem vaba aega, siis nüüd lähen rajale täisvarustuses, ehk kogu eluks vajalik on kaasas. 70 liitrine seljakott kaalub koos Joogiveega 14 kg, uued matkatossud ja väike hirm naha vahel, kuidas ma jaksan selle raske kotiga. Jah, alati on matkale minek kerge eneseületus või siis hirmu ületus. Aga kodumaa on väike ja turvaline. Lihulas on tunnike 2-e bussi vahel ja teen veel jalutuse mõisa poole. Avastan, et kiriku uksed on valla ja astun ka sinna sisse. Väga ilus, mõnusalt vaikne ja jahe on kirikus. Mulle väga meeldivad need lihtsad laemaalingud.

Lihula mõisa peamaja

Lihula kiriku sisevaade

Lihula Eliisabeti kirik



Bussijaamas kuulen 2e proua juttu teemal: "Kas sa oled Tartus käinud?" Hakkasin seepeale mõtlema, millised on need linnad, kus ma Eestis käinud ei ole. Mõisaküla meenus esimesena. Läbi olen ikka kõigist ülejäänutest sõitnud. 
Teele teele kurekesed... 



Varblas bussist väljudes tõttan esmalt poodi. Kõht on juba kergelt hele ja kohe ka lõunagi käes. Tahtsin võtta ühe Snickersi, aga 4 tk oli odavam, tahtsin võtta 2 banaani, aga müüja küsib kas 4 sobib. No ikka jah, aga koti kaalule ma ei mõelnud tol hetkel. Lisaks liiter vett ka veel. Punnisin kõik 4 banaani omale poe ukse taga sisse ja asusin teele. Olen põnevil ees ootava Matsiranna osas, sest olen siin paaril suvel umbes 10 aastasena puhkamas käinud. Aga kõigepealt tuleb sinna jõuda. 





Varblast natuke maad edasi on kohe Uue-Varbla mõis. Teadetetahvel räägib küll muuseumist, aga tundub vägagi kellegi koduhoov olevat. Tammun veidi jalalt jalale ja otsustan ikka küsida luba inimestelt, kes mõisa maja trepil istuvad. Sain jaatava vastuse ja liikusin lähemale. Väga toredad ja jutukad mõisa proua ja tema sugulane, kes kutsusid mõisa majja sisse muuseumi osa kaema. Juttu jagus meil maast ja ilmast lausa paariks tunniks. Enne lahkumist otsisin aida alt geoaarde ja panin logi kirja. Imeline mõis koos veel imelisemate inimestega. Kui sinna kanti satud, siis astu julgelt sisse. Soovitud head, jätkan ma oma rada. Kiiret pole mul kuhugi.

Ilmselt vana mõisahoone kohendatud kujul

Siiani säilinud originaal sisuga rohukapp

Uue-Varbla mõisa peahoone tagant vaade

...ja paraad vaade


Natuke maad peale mõisa keerab matkarada suurelt teelt maha kruusakale. Mõned meetrid edasi, esimese majapidamise juures ründab mind taksikoer. Perenaise hääl on aias kosta, aga koera korrale ei kutsu. Seisatan ja kirun, et pipragaas on seljakotis, küll kõige pealmises taskus. Ubin siis koti seljast maha, selle ukerdamise käigus kukub äsja Varbla poest soetatud veepudel kruusa peale ja saab omale mikroaugud, kust vett välja tilgub. Hing täis selle peni peale. Oli tal nüüd siis vaja siin klähvida. Selle koti ja pudeliga madistamise peale rahunes koer maha ja vaatas seda kõike huviga pealt. Lõppeks sain temast rahumeelselt mööda ja penil jäi sedapuhku gaasi laks saamata. Minule tähenda see seda, et pidin pudelit käes tassima kuni Kulli poeni. 




Tee viis sinka vonka põldude, metsade vahelt ja mõni üksik majagi jäi teeveerde. Päike sirab kõrgelt ja kuuma on omajagu. Viludad metsavahed ja tuul tegid olemise väga mõnusaks. Nopin mõned metsmaasikad omale suhte. Jälle veeres viisijupp üle huulte. Kauneid liblikaid lendles palju mu ümber, aga isegi palvest, hetkeks paigal püsida, ma neid pildile ei saanud. Ühest majapidamisest möödudes sättis üks vanem härra end rattaga mu kõrvale teed jätkama. Nii nagu oligi arvata, võõrast rahvast liigub siin harva ja kui kedagi näebki, siis tahab juttu teha. Minul oli selle üle ainult hea meel, lähebki tee libedamalt. 


Lihtsalt nunnukas maja teeveeres

Põualiblikad teevad kamasutrat


Jeerum, mis ajast see postkast küll pärineb?


Kulli poe juures, mis on nüüd Saulepi nimega, tänu pidevalt pildistavatele soomlastele, läksime hetkeks oma teed. Tegin veel poe trepil jäätise pausi. Peale puhkust mõnedkümned meetrid edasi külaplatsi veeres oli avatud kohvik, kus härra istus lauas ja nii liitusin minagi. Tegin oma õhtusöögi burgeri näol ja ajasime juttu. Kuulasin härra elulugu ja mõistsin, miks on jumal olulisel kohal tema jaoks. Ma ei mõista usu teemal kaasa rääkida, aga huvi pühakodade vastu on mul küll. Nii me vestlus käis, mina rääkisin oma vaatenurgast ja tema oma ning kõik olid õnnelikud. 

Endine Kulli kauplus

Kulli külaplats ja kohvik

Saulepi raamatukogu, ilmselt endine koolimaja


Head soovitud, jätkan oma teed Matsi poole. Saan nüüd mõnusalt 4 km motivatsioonisirget. Tüütu, aga mot ei lange, sest ootan põnevusega Matsiranda. Muud nagu polekski häda, aga kott on ikka meeletult raske. Ma oskan alati kõike igaks otstarbeks kaasa pakkida ja süüa ka kohe hulgim, mis sest, et pärast enamiku koju tagasi tassin. Ühesõnaga käib mõte peas, et mataks pool träna oma kotist maa alla. Lihtsalt raskus hakkab ka jalgadele ja võtab tallad hellaks. 

Vööthuul - sõrmkäpp


Matsi jõudes T kujuline ristmik on juba tuttav mu mälus. Keeran puude vahelt liivaranda. Mõnus rahu on mu sees siin olles. Lähen kribinal krabinal vette, aga siin on vesi oi kui külm. Passin nabani vees aga ujuma ei saa. Egas siis muud midagi, kastan end mitu korda lihtsalt vette. Suure higi saab ikka maha. Naudin liivast randa jupp aega. Rannikul olla on ikka mega mõnus. Meri rahustab. 

Matsiranna





Kahjuks jah, Eesti läänerannik on nii soine, et matkama peab kauge kaarega. Korjan viimaks oma viimased jõuvarud kokku, tõmban koti selga ja üritan edasi sammuda. Kiikan hooneid millised olid need, kus me omal ajal suvitasime. Siis oli ju sügav nõuka värk ja asutuse töötajatele pakuti nädal või paar puhkust mere ääres. Enne veel login külaplatsil Romantilise Rannatee sarja aarde. Ikka mälu leiab üles need hooned, kuigi palju on ümber  ja juurde ehitatud. Vabaaja veetmise ruumi ja köögiga maja on endiselt kole nõukaaegne monstrum. Siin õppisin ma pinksi mängima. 



Väsimus on teinud oma töö ja pean hakkama telkimiskohta otsima. Rannas mändide all oleks ju ka saanud, aga see tähendab tagasi minemist ja no see ei sobi kuidagi. Ikka edasi. Käigu pealt tekib mõte ees seisva tuletorni all telk püsti lüüa. Tee sinna oli pikk ja vaevaline. Tõkkepuu kõrval okastraataia küljes oli ärvardavalt keelav eramaa silt. Ilmselt kehtib karjaaiale ja mina sammusin võiduka lõpuni. Väga armas Sõmeri tuletorn ja veel armsam maast välja ulatuv kivine nina ehk Orassaare ots. 

Sõmeri tuletorn


Orassaare ots


Ümbruses jalutades leidsin kadakate vahelt võrkpalliplatsi ja lõkkeplatsi. No ma ei teagi nüüd, kui ma hiirvaikselt telgi siia serva panen ehk ei tule pahandust. Õhtut ja loojangut oodates jäi kadakate vahel teerajal heas toitumuses rästik mu teele. Sellega oli otsustatud, et telk tuleb keset platsi panna. Loojangut ma ära ei jaksanud oodata, väsimus murdis mu maha enne. 




Raja lõigu pikkuseks tuli 17 km, kui siia nüüd liita Lihula + Orassaare otsal ringi tatasmine, siis tuli kokku 20 km.