Ranniku matkarada 13. Varbla - Pivarootsi

 

Eeslmist rajalõiku loe SIIT

Teist matkapäeva jääb minuga jätkama ainult üks kursaõde. Laseme end autoga visata Varbla kiriku juurde, et sealt hakata tagasi Pivarootsi laagri poole kõndima. Esmalt logime koos kiriku geoaarde, sest autojuhist kursaõde tõttab koguma mööda Eestit laululavasid ja läheb täna neid siit kandist otsima. 

Varbla Urbanuse kirik

Varbla kirik on pühak Urbanusele pühendatud. Jalutame kastemärjas kiriku kalmistuaias, millel on kaunid sepisväravad. Küll saapad peagi ära kuivavad.  Teeme tiiru kirikule peale. Seest olevat rohke rannarootsi stiilis kaunistustega, aga sisse me ei saa, sest puuduvad ülelinna Vinski võimed. 

Seame oma sammud teele. Mõne päevaga on loodus nii roheliseks löönud. Sekka kõikvõimalikke õitsvaid põõsaid. Lõhnad on nii värsked, et paneb tahes tahtmata sügavamalt hinge sisse tõmbama. Siia sõites tundus autoga üks pikk sirge ja igav tee olevat. Püüame kohe omal motivatsiooni kõrgel hoida, detaile märgata ja igast pisemast asjast rõõmu tunda. Nii näeme ühe kraavi pervel minu kogu Lääneranniku retke esimest karukella. Temast saab kohe meie fotomodell. Nad on nii armsad oma hõbedaselt helkiva karvase kuuega. 

Karukäpad

Ikka ja endiselt paistava meile kõikjal silma tuulikud. Läänerannik on nagu tuulikute vabariik. Muidugi eks siin ongi tuulisem ja tulebki tuult püüda. Asfaltil on tardunud vonklevas asendis süsimust rästik, suugi ammuli peas. Lähemal uurimisel tuvastame, et ilmselt auto rattale on ta oma elukese jätnud. Päeva jooksul näeme vee üht pisikest nastiku ja rästiku laipa teel. Et siin neid ikka jagub.

Üks vahva kärbseseene varjualune jääb tee veerde. Ega me istuda ei tahagi, aga lihtsalt ilus on. 

Järgmisel teeristil on huvitav leid. Nimelt kauni seenekujulise vormiga jalakas. Selline peaks pargis pigem kasvama. Et mis moodi ta siia on saanud, kes seda teab?

Jalakas

Silm tabab teisel pool teed kilomeetriposti numbriga 66. Meenub kohe Ameerika kurikuulus Route 66. Meie siis oleme Eesti versiooni peal. Tegelikult, kust alates need kilomeetrid mõõdetud on, ma ei teagi. 

Rout 66

Jalad on juba väsinud ja otsime ühe ilusa varemete kõrval oleva muruplatsi, kus puhata ja lõunavõikul hea lasta maitsta. Jälle külastab meid udulaam. Kohe jahedaks kisub. 

Tamba kandis vaatame kaardilt ühe teeotsa, kust kõige lähem mere äärde minna, et oleks natukenegi vaheldust asfaltil kõmpimisele. Ja no kui on ikka Ranniku matkarada, siis peab rannikut ka ikka nägema. Kindlasti on siin mere ääres väga kauneid kohti, aga kuna rannik on soine, siis igasse kohta peab eraldi minema ja no paraku jalgsi on jõuvarudel limiit ees. Siit tuuliku jalamilt on veidi kõrgem ja kaugem vaade üle kadakase karjamaa. Kaardi andmetel peaks meie vastas kohe Viiralaid olema. Siin on veel huvitavate nimedega Harakarahu ja Vareserahu.

Vasakul paistab Viiralaiu puud

Meie rada ääristavad ikka nurmenukkude ja võililledega kaetud põllud. Oleme jõudnud Nehatu looduskaitsealale. Nurmenuku õitsvad väljad ja taevas on liuglemas kotkas, märgiks meie meelte ja silmaringi avardamisele. 

Primula veris

Võilille väljad

Teisel pool teed püüab silma üks korsten, mille all maakivist varemed. Kaarti tudeerides selgub, et Kahvatu kõrtsihoone. Kunagi on siin ju elu keenud. Praalitud mõdu kannu taga. Väga äge avastus!

Kahvatu kõrtsihoone varemed

Puude taha jääb Kahvatu laht. Ja natuke maad edasi roostunud Teotallilaht. Läänerannik on täis kinni kasvanud vanau merelahti. Mõnes kohas on süüdi inime, kuid enamasti loodus ise. Eestimaa ju kerkib jätkuvalt merest välja kuni 0,5 cm aastas ja muudab rannajoont üsnagi kiirelt.

Kahvatu laht

Jõuame otsaga Paatsalu mõisa aladele ja esmalt vaatame hindava pilguga üle mõisa vanad karjalaudad. Need on küll eri ajastutel hulgaliselt erinevaid juurdeehitis ja parendusi saanud. Keerame majade vahele, et ikka mõisa härrastemaja ka üles leida. Küsime tee juhatust vastu tulevalt külamehelt. Kusagilt võsa vahelisi teid pidi me siia saime. Mõnus  vaikus ja idüll võttis meid vastu. Lubasime kohe endile mõisa murul pikema nautimispausi. Mmm... ainult lilled, linnud, liblikad ja putukad. Mõisa maja oli veits pettumus oma lihtsusega. Hiljem loen, et Paatsalu mõis oli majandusmõis ja esinduslik heimatstiilis maja asus naabruses Illuste mõisas.

Kuuse "küünlad"

Paatsalu mõisa peamaja

Tudeerin vahepeal geoaarete kaarti, mis näitab siit kohe üle maantee üht aaret. Teed mööda sattume ühele majapidamisõuele. Proovime läheneda jõe äärt mööda ja õnnestub. See, mis meid siin vastu võttis vajutas meil suud imestusest pärani. Suured võimsad maakivist varemed uhked nagu palee. Tekkis juba kahtlus, kas me olime ennist ikka õige mõisahoone murul? Neid vaadates tuleb tunnistada, et mõni asi on varemetena müstilisem. Maa-ameti kaardilt tuvastan need Paatsalu mõisa tootmishooneteks, hiljem kodus õigeid kihte lahti lüües selgub, et õiges mõisas on ikka härjatall nii esinduslik olnud. Nende varemete avastamisrõõmust sai meie päevanael.

Paatsalu mõisa härjatalli varemed

Vahetult enne Illuste mõisa on suur laagriplats ja ümber selle kämpamajad. Mul on kohe 2 võrdlust mõtteis Karepa ja see sama Pivarootsi laager. Kahjuks see siin tundub ikka väga mage. Illuste ja Paatsalu mõisad olevat kuulunud samale omanikule von Maydellidele. Illuste olevat Paatsalu kõrvalmõis olnud. Aga Illuste mõisa maja ees toimetab rahvas ja loomulikult me ei tihka õuele trügida. Piilume eemalt ja saame oma uudishimu rahuldatud. Mõisa maja on kena, aga kaugeks ja kättesamatuks jääb meile. Alles hiljem mõtlen, et kas siin toimib ka mõis ühe laagrihoonena, siis ehk oleks võinud õuele minna küll.

Illuste mõisahoone

Lõpuks jõuame Pivarootsi poole pöörava teeristini. Siin on veel igasugu ajaloolisi hooneid. Otse ristmikul olevale väikesele paekivi majale ei oska kohe mingit otstarvet külge pookida. Teiselt poolt ristmiku leiame mälestuskivi Jaan Teemantile. Minu üllatus ja kahjuks ka teadmatus on suur seda nime lugedes. Polnud kuulnudki sellisest riigi armast. Huvitav, et ajalooliselt tähtsad nimed ikka käivad läbi ja tavaliselt midagi ikka köidab kusagilt.

Jaan Teemanti mälestuskivi

Tunnistame, et kruusatee on ikka ainus ja õige matkamiseks. See on jalasõbralik ja enamasti ka käänuline. Järelikult iga kurvi taga võib midagi uut ja põnevat olla, kas või ilusad vaated. Muidugi lendlevad liblikad, keda püüame tuvastada. Kuulame linnu häli ja püüame neile nimed anda.

Süda teel näitab, et ma teen ikka õiget asja

Lõputuna näivad nurmenuku väljad

Tee veerde jääb unarusse jäänud talukoht, mille õitsvad nartsissid mu enda juurde meelitavad. Mulle meeldivad kevadlilled , sest nad on esimesed värvisilmad me aias ja neid võiks olla hordide kaupa.

Vana talu aed

Vaikselt kisub tee ära igavaks metsavahel kõmpimiseks. Ainus, mis tuju erksana hoiab on terve ühe külje haaranud eramaa siltide jada. Kus nagu oleks tee, siis seal kas lukustatud raudväravad või karmid keelusildid ees. Huvitav, mis kröösner siin küll elab?

Siin valvavad kassid

Mõttes käib meil pidev lohutamine, kohe kohe, nurga taga on me laagri teeots. Viimased kilomeetreid venivad nagu ila. Lõpuks ometi jõuame oma kadakaselt kauni merevaatega laagri tee peale. Nüüd võib juba vilet lasta. 

Kohe kohe, nurga taga

Pivarootsi õppe- ja Puhkekeskuse õuele jõudes sai meil üllatuslikud 21 km läbitud 5 tunniga.

Hanila apostel Pauluse kirik

Teel koju login veel mõned eile unustusse jäänud aarded ja teeme peatuse Hanila kiriku juures, mis on just üle kullatud õhtupäikese toonidega. Päris huvitav ikka vaadata tõtt hoonega, mis on ehitatud juba 1270 ehk siis üle 750 aasta tagasi. Läänetorn olevat kirjade järgi küll 1859 valminud, aga seegi ammu ammu aega tagasi. 

Jälle seljataga 2 imelist ja täiesti eriilmelist matkapäeva. Tänud kursaõdedele, kes viitsisid mu raja mitmekesisemaks muuta oma seltsiga.