Uhh, küll nüüd on pikk vahe jäänud matkarajale, aga vahepeal on ka palju muud põnevat juhtunud: tuldud Kaitseliidu laskurklassi meistriks täiskaliibrilises sõjapüstolis ja kiire Läti kirde nurga mõisate tripp ning Setomaa välk-külastus.
Aga nüüd ma istun Kuressaare bussis, et sõita Lihulasse, kust Pärnu bussiga saab edasi Varblasse, sinna, kus mu rada pooleli jäi ammustel aegadel. Emotsioonid algavad kohe hommikul Lux Expressi bussist. Autoinimesena pole ma nii peene bussiga veel sõitnudki. Koha numbrit taga otsides, selgus, et see on kuvatud ekraanile. Iste on mugav ja saan veel kogu tee hoida telefoni saba seinas, et võimalikult täis akuga teele minna.
 |
| Lux Express |
Nagu heas reklaamis "ja see ei ole veel kõik", siin saab ka kuuma jooki ehk siis kohvi masinast võtta ja täitsa tasuta. Kohvitopsil saateks kiri "Travelling expands the mind". Absoluutselt õige ja hea algus päevale. Bussijuhi käest saab veel pudelivett osta. Igati lux värk ikka küll!
Aga mõtted matkale: kuna mul on puhkus ja natuke rohkem vaba aega, siis nüüd lähen rajale täisvarustuses, ehk kogu eluks vajalik on kaasas. 70 liitrine seljakott kaalub koos Joogiveega 14 kg, uued matkatossud ja väike hirm naha vahel, kuidas ma jaksan selle raske kotiga. Jah, alati on matkale minek kerge eneseületus või siis hirmu ületus. Aga kodumaa on väike ja turvaline. Lihulas on tunnike 2-e bussi vahel ja teen veel jalutuse mõisa poole. Avastan, et kiriku uksed on valla ja astun ka sinna sisse. Väga ilus, mõnusalt vaikne ja jahe on kirikus. Mulle väga meeldivad need lihtsad laemaalingud.
 |
| Lihula mõisa peamaja |
 |
| Lihula kiriku sisevaade |
 |
| Lihula Eliisabeti kirik |
Bussijaamas kuulen 2e proua juttu teemal: "Kas sa oled Tartus käinud?" Hakkasin seepeale mõtlema, millised on need linnad, kus ma Eestis käinud ei ole. Mõisaküla meenus esimesena. Läbi olen ikka kõigist ülejäänutest sõitnud.
Teele teele kurekesed...
Varblas bussist väljudes tõttan esmalt poodi. Kõht on juba kergelt hele ja kohe ka lõunagi käes. Tahtsin võtta ühe Snickersi, aga 4 tk oli odavam, tahtsin võtta 2 banaani, aga müüja küsib kas 4 sobib. No ikka jah, aga koti kaalule ma ei mõelnud tol hetkel. Lisaks liiter vett ka veel. Punnisin kõik 4 banaani omale poe ukse taga sisse ja asusin teele. Olen põnevil ees ootava Matsiranna osas, sest olen siin paaril suvel umbes 10 aastasena puhkamas käinud. Aga kõigepealt tuleb sinna jõuda.
Varblast natuke maad edasi on kohe Uue-Varbla mõis. Teadetetahvel räägib küll muuseumist, aga tundub vägagi kellegi koduhoov olevat. Tammun veidi jalalt jalale ja otsustan ikka küsida luba inimestelt, kes mõisa maja trepil istuvad. Sain jaatava vastuse ja liikusin lähemale. Väga toredad ja jutukad mõisa proua ja tema sugulane, kes kutsusid mõisa majja sisse muuseumi osa kaema. Juttu jagus meil maast ja ilmast lausa paariks tunniks. Enne lahkumist otsisin aida alt geoaarde ja panin logi kirja. Imeline mõis koos veel imelisemate inimestega. Kui sinna kanti satud, siis astu julgelt sisse. Soovitud head, jätkan ma oma rada. Kiiret pole mul kuhugi.
 |
| Ilmselt vana mõisahoone kohendatud kujul |
 |
| Siiani säilinud originaal sisuga rohukapp |
 |
| Uue-Varbla mõisa peahoone tagant vaade |
 |
| ...ja paraad vaade |
Natuke maad peale mõisa keerab matkarada suurelt teelt maha kruusakale. Mõned meetrid edasi, esimese majapidamise juures ründab mind taksikoer. Perenaise hääl on aias kosta, aga koera korrale ei kutsu. Seisatan ja kirun, et pipragaas on seljakotis, küll kõige pealmises taskus. Ubin siis koti seljast maha, selle ukerdamise käigus kukub äsja Varbla poest soetatud veepudel kruusa peale ja saab omale mikroaugud, kust vett välja tilgub. Hing täis selle peni peale. Oli tal nüüd siis vaja siin klähvida. Selle koti ja pudeliga madistamise peale rahunes koer maha ja vaatas seda kõike huviga pealt. Lõppeks sain temast rahumeelselt mööda ja penil jäi sedapuhku gaasi laks saamata. Minule tähenda see seda, et pidin pudelit käes tassima kuni Kulli poeni.
Tee viis sinka vonka põldude, metsade vahelt ja mõni üksik majagi jäi teeveerde. Päike sirab kõrgelt ja kuuma on omajagu. Viludad metsavahed ja tuul tegid olemise väga mõnusaks. Nopin mõned metsmaasikad omale suhte. Jälle veeres viisijupp üle huulte. Kauneid liblikaid lendles palju mu ümber, aga isegi palvest, hetkeks paigal püsida, ma neid pildile ei saanud. Ühest majapidamisest möödudes sättis üks vanem härra end rattaga mu kõrvale teed jätkama. Nii nagu oligi arvata, võõrast rahvast liigub siin harva ja kui kedagi näebki, siis tahab juttu teha. Minul oli selle üle ainult hea meel, lähebki tee libedamalt.
 |
| Lihtsalt nunnukas maja teeveeres |
 |
| Põualiblikad teevad kamasutrat |
 |
| Jeerum, mis ajast see postkast küll pärineb? |
Kulli poe juures, mis on nüüd Saulepi nimega, tänu pidevalt pildistavatele soomlastele, läksime hetkeks oma teed. Tegin veel poe trepil jäätise pausi. Peale puhkust mõnedkümned meetrid edasi külaplatsi veeres oli avatud kohvik, kus härra istus lauas ja nii liitusin minagi. Tegin oma õhtusöögi burgeri näol ja ajasime juttu. Kuulasin härra elulugu ja mõistsin, miks on jumal olulisel kohal tema jaoks. Ma ei mõista usu teemal kaasa rääkida, aga huvi pühakodade vastu on mul küll. Nii me vestlus käis, mina rääkisin oma vaatenurgast ja tema oma ning kõik olid õnnelikud.
 |
| Endine Kulli kauplus |
 |
| Kulli külaplats ja kohvik |
 |
| Saulepi raamatukogu, ilmselt endine koolimaja |
Head soovitud, jätkan oma teed Matsi poole. Saan nüüd mõnusalt 4 km motivatsioonisirget. Tüütu, aga mot ei lange, sest ootan põnevusega Matsiranda. Muud nagu polekski häda, aga kott on ikka meeletult raske. Ma oskan alati kõike igaks otstarbeks kaasa pakkida ja süüa ka kohe hulgim, mis sest, et pärast enamiku koju tagasi tassin. Ühesõnaga käib mõte peas, et mataks pool träna oma kotist maa alla. Lihtsalt raskus hakkab ka jalgadele ja võtab tallad hellaks.
 |
| Vööthuul - sõrmkäpp |
Matsi jõudes T kujuline ristmik on juba tuttav mu mälus. Keeran puude vahelt liivaranda. Mõnus rahu on mu sees siin olles. Lähen kribinal krabinal vette, aga siin on vesi oi kui külm. Passin nabani vees aga ujuma ei saa. Egas siis muud midagi, kastan end mitu korda lihtsalt vette. Suure higi saab ikka maha. Naudin liivast randa jupp aega. Rannikul olla on ikka mega mõnus. Meri rahustab.
 |
| Matsiranna |
Kahjuks jah, Eesti läänerannik on nii soine, et matkama peab kauge kaarega. Korjan viimaks oma viimased jõuvarud kokku, tõmban koti selga ja üritan edasi sammuda. Kiikan hooneid millised olid need, kus me omal ajal suvitasime. Siis oli ju sügav nõuka värk ja asutuse töötajatele pakuti nädal või paar puhkust mere ääres. Enne veel login külaplatsil Romantilise Rannatee sarja aarde. Ikka mälu leiab üles need hooned, kuigi palju on ümber ja juurde ehitatud. Vabaaja veetmise ruumi ja köögiga maja on endiselt kole nõukaaegne monstrum. Siin õppisin ma pinksi mängima.
Väsimus on teinud oma töö ja pean hakkama telkimiskohta otsima. Rannas mändide all oleks ju ka saanud, aga see tähendab tagasi minemist ja no see ei sobi kuidagi. Ikka edasi. Käigu pealt tekib mõte ees seisva tuletorni all telk püsti lüüa. Tee sinna oli pikk ja vaevaline. Tõkkepuu kõrval okastraataia küljes oli ärvardavalt keelav eramaa silt. Ilmselt kehtib karjaaiale ja mina sammusin võiduka lõpuni. Väga armas Sõmeri tuletorn ja veel armsam maast välja ulatuv kivine nina ehk Orassaare ots.
 |
| Sõmeri tuletorn |
 |
| Orassaare ots |
Ümbruses jalutades leidsin kadakate vahelt võrkpalliplatsi ja lõkkeplatsi. No ma ei teagi nüüd, kui ma hiirvaikselt telgi siia serva panen ehk ei tule pahandust. Õhtut ja loojangut oodates jäi kadakate vahel teerajal heas toitumuses rästik mu teele. Sellega oli otsustatud, et telk tuleb keset platsi panna. Loojangut ma ära ei jaksanud oodata, väsimus murdis mu maha enne.
Raja lõigu pikkuseks tuli 17 km, kui siia nüüd liita Lihula + Orassaare otsal ringi tatasmine, siis tuli kokku 20 km.
