Nüüd on küll juhtunud nii hästi, et iga kord, kui mul on plaanitud matkapäevad, on ilm super ja vahepealsed nädalavahetused tuleb taevast jama alla.
Sel korral alustan oma teekonda Noarootsi poolsaare põhjaosas asuvast Hara sadamast. Siia jõudes oli küll ilm veidi krimpsu läinud, aga päike tuleb välja õige pea. Siin on pisike hubane kalapaatide sadam. Jätan oma auto siia mind õhtuni ootama. Teen esmalt tiiru sadamas. Kaks luike on sadama basseinis, aga seni kuni siin ringi sahmerdan ja neid vaatama tahan minna, liuglevald vaikselt tiivad õieli mere peale minema. Siin on vahva laastukatusega wc ja vähe eemal ilus istumispaik koos grilliga. Vinnan oma matkakoti selga, haaran kepid ja hakkan vaikselt jalutama lõunasse.
 |
| Noarootsi Hara sadam |
Hara küla on armas vana rannarootslaste küla, kus majad on tihedalt koos. Näen siin aia servas selle kevade esimest nurmenukku õitsemas. Tere!
 |
| Nurmenukk |
Ühes majapidamises käib täielik vanade palkhoonete renoveerimine. Südamel on kohe hea vaadata. Tee kulgeb kadakate ja mändide vahelt mööda käänulist kruusateed. Sellised teed mulle meeldivad, teevad meele rõõmsaks.
Ees paistavad roostiku väljad ja mõned kalameeste autod pargivad tee veeres. Siin peaks olema Vööla meri. See oli veel enne nõuka aega merelaht, aga suleti tammiga, mille tulemusena muutus järveks, ja truupide kaudu on ainult Hara lahega veel ühenduses. Üldiselt on see üsnagi kinni kasvanud ja kusagil kaugel eemal on Vööla meri paista.
 |
| Vööla meri |
Männikute vahel on väga mõnus jalutada ja tuulgi vaiksem siin. Silt näitab Järvekivi juurde. Rahn on üsna kopsakas ja kirjade järgi juba 1937 aastast kaitse all. Alles hiljem piltide peal viin kokku, et sügisel juba käisin siin kursaõdedega. No nii lühike mu mälu siis oligi.
 |
| Looduskaitseobjekt Majakivi |
Vähemasti Vööla kooli Bisholmshove koht tuli tuttav ette oma imearmsa vana vändaga kaevuga. Ja ongi päike enda välja ajanud hallide pilvede tagant. Võtan siin istet, puhkan jalga, näksin pähkleid, lonksan vett ja naudin ilma.
Igatahes täielik lust ja lillepidu on sellise ilmaga matkata. Kraavivees on varsakabjad end õitsele sättinud ja aina rohkem nurmenukke tervitab mind teeveeres. Maastik on nii lauge ja tasane, et lausa uskumatu. Kui just mõni metsatukk seda ei sega, siis oleks lauge maa silmapiiri taha välja. Üllatav, kui erineva maastiku reljeefiga ikka me pisike Eestimaa on.
 |
| Mis maa see on, kus pole ühtki mäge... |
Jõuan Kudani külas suure asfalttee risti, kus on värskeks võõbatud vana kontrollpunkt. Kuna Nõukogude Liit kontrollis Eesti piiri, ranna-alad olid kõik kinnised, siis sinna saamiseks, rangete lubadega, olid kontrollpostid. See siin on ehitatud alles 1980-ndal. Jäeti alles mälestuseks möödunud ajastust, kuigi president Lennart Meri olevat tahtnud maha võtta, kui oma suveresidentsi siit ikka mööda sõitis.
 |
| Kudani kontrollpost |
Edasi on tihedalt mööda voorivate autode seltsis vähe tüütum kõmpimine, aga püüan motivatsiooni kõrgel hoida, et kohe kohe tuleb Noarootsi kirik.
Lähen läbi kalmistuaia, viskan pilgu peale vabadussõja mälestusmärgile ja vahvale pumbakaevule. Olen siin küll korduvalt käinud, aga igal korral näen kirikut täiesti uue nurga alt ja avastan jälle mõne põneva detaili. Eks nii see inimese areng toimubki. Kus juures, kirikusse sisse piiluda ma pole kordagi saanud, ka nüüd on uksed suletud. Veedan siin jupike aega jalutades ja ristidelt/plaatidelt nimesid lugedes.
 |
| Noarootsi Püha Katariina kirik |
Üle tee on kohe puidust kirikumõisa peamaja. Siin peaks sees asuma kohvik, aga no hetkel ju kõik suletud ikka selle sama covidi tõttu. Mõisa maja pargipoolsel küljel laiub sillade sinine väli.
 |
| Nukkö pastoraat |
Pürksi poole edasi jalutades jääb õige pea tee veerde Hosby vana kalmistu. Sellised paigad on eriti ägedad. Tore, et taas avastatud ja pisi-tasa hooldatakse neid. Kalmistu keskel asub suur kivist rist aastaarvuga 1854, millel ühel pool eestikeelne ja teisel rootsikeelne kiri piiblist. Njah, ega ma ei olekski osanud seda lähemalt lugeda, aga kiriku väravas oli selle kohane viide, rist ise küll hakkab silma oma suurusega. Igatahes on alati äge sellistel vanadel kalmistutel jalutada, vanade lääpa vajunud ristide vahel daatumeid ja nimesid lugeda.
 |
| 1854 |
Teeveered on üha rohkem kaetud kollaste ja valgete ülastega. Ühe nõukaaegse maha jäetud kaupluse juures on helekollased priimulad peenrast väljunud ja metsikult oma elu hakanud elama. Mõned kahvatu lilladki nende seas. Hiljem avastan veel selliseid metsistunud priimulaid siin kandis ja ka Saare mõisa pargis.
Pürksi mõisa juurde viib tamme allee. Paremale käele jäävad vanad ja väärikad puud, vasemal noored ja sihvakad. Noored tammed on erinevate saatkondade poolt istutatud ja sellekohased tahvlidki juures.
 |
| Pürksi mõisa peamaja |
Võtan mõisa hoovil purskaevu juures asuval pingil istet. Koorin jalad saabaste seest välja ja sätin kõrgemale. Teen siin kohe pikema lõunapausi ja panen maha edasise päevaplaani. Kuna siit otse Saare mõisa juurde on ainult 4 km, siis kokku teeks see üsna vähe päeva kohta. Järelikult lisan Österby sadama edasi-tagasi otsa juurde.
 |
| Pürksi mõisapark |
Millalgi ammu käisin siin perega, lastega kiikusime pargis suurel külakiigel ja koer jõi jahutuseks purskkaevu vett, mõisa aia taga oli väike pood. Külakiiku silma ei hakka enam ja pood on kolinud hoopis uude kohta. Täiendan oma šokolaadi varusid poes, ajan paar sõna poepidajaga juttu ja liigun vaikselt Österby poole.
Ühel põllul on sookure paar, suured nagu vasikad ja üsnagi julged. Tihe autode liiklus on õnneks vaibunud. Tipptund vist sai läbi neil.
Noarootsi üks maamärke on muidugi Österby pritsukuur. See nunnukas väike puidust torniga kuur on oma uksed saanud rahvusliku seelikutriibu värvi. Muideks neid seelikutriibu motiive kasutatakse siin üsnagi palju ja on väga rõõmu loov.
 |
| Österby pritsukuur |
Läbi Öserby jalutada on päris huvitav. Siin on vanu majapidamisi aastaarvuga 1920 ja uusi, lausa pooleli olevaid. Igasugu huvitavaid lahendusi leitud vanade hoonete renoveerimisega. Kellel karuperse (katusealune õhutusaken) tehtud suure klaasaknana, kellel vana laut stiilseks suvemajaks. Nii mõneski hoovis lehvib Rootsi mastivimpel. Kuna ilm on ilus ja rahvas aedades-õuedel toimetamas, siis fotojäädvustusi teha ei sobi ja talletasin kõik pildid mällu.
 |
| Noarootsi triibuseeliku muster |
Jupike veel igavat teed, kui jõuangi Österby sadamasse välja. Wau! Küll see on alles suureks ehitatud. No ma ei mäleta mitu aastat tagasi ma siin käisin, aga siis oli see pisike armas sadam.
 |
| Österby sadam |
Ilmselt olid palju mööda rallinud autod siia kihutanud, sest kalamehi oli siin ikka hulgim. Hõivan siin ühe laua-tooli ja viskan end siin pikali energiat koguma. No ei saa kusagil kaua puhata, jahe tuul poeb kohe kraevahelt sisse. Teen kõne kursaõele ja lepime kokku Saare mõisa juures kohtumise, et viimane ots koos teha.
Jalutan veel vanal muulil, kust paistab Haapsalu just kui peopesal üle vee. Täitsa siin samas, aga Haapsallu minema peab suure ringiga. Külma talvega, kui jääolud lubavad, siis just siit läheb Noarootsi-Haapsalu jäätee.
Kui olen siin nüüd piisavalt kaua molutanud ja sadama elu-olu jälginud, võtan suuna tagasi Pürksi peale, et Saarele minna. Huvitav on see, et tagasi teel haarab silm hoopis teisi asju. Matkajaid ei ole ma kohanud kogu päeva vältel mitte ühtegi. Kudani kandis üht trenni tegevat jalgratturit ja siin nüüd üht külameest rattal ja teist niisama jalutamas. Tore on see, et kõik tervitavad.
Põld, kus enne patseerisid sookured, lendab nüüd saaki otsides mingi kulliline. Nii kaugele silm ei seleta ja ega tedmisi neist ka palju pole, aga pikeerivast lennust on aru saada, et püüab saaki.
Pürksi mõisa kenasti hooldatud pargist läbi jalutades üritan lõigata üht sala rada pidi oma teed lühemaks, mis ka õnnestub. Satun imelise metsaraja peale, mis on kaetud valgete ja kollaste võsaülastega. Ilmeline!
 |
| Salarada |
Umbes 3 kilomeetrine lõik on üsna igav, vaatan taevas pilvemustreid ja püüan motivatsiooni üleval hoida, sest siis jagub ka jõudu. Peatselt jõuab kursaõde kohale. Rõõmsa taasnägemise noodiga saadan ta autoga mõisa parklasse ja kiirendan ka oma sammu.
Üllatuslikult armas mõisamaja ilusa pargiga võtab meid vastu. See olevat tagastatud von Rosenidele ja 2000 varemetest taas üles ehitatud. Meid köidab mõisa peamaja ees olev lillepeenar, milles hiiglasliku õitega nartsissid õitsemas. Majast väljuv proua hakkab meiega jutustama ja selgub, et ta juba 20 aastat siin perenaine, mõisnik ise elab Saksamaal. Mõis toimib majutusasutusena ja kuulsime proualt nii mõnegi seiklusliku loo.
 |
| Saare mõis |
 |
| Siin asub Lyckholmi muuseum |
Seame oma sammud Saare linnuvaatlustornide ja pisikese matkaraja poole. Tee kulgeb sinna põldude vahelt ja kusagil pidavat lennuväli olema, mida ka mõisahärra ise kasutab, kui oma valdusi külastab. Aga ei suutnud meie tuvastada, milline põld see just lennuväljana kasutusel. Saare matkarada viib meid Sutlepa mere juurde. Nagu ikka siin on kõik laiuvate roostikuväljade vahel. Ühest kohast saame vee lähedale. Õhtune madal päike soojendab meie peale ja särab veesilmalt vastu. Meeletu lindude vidin ja vurin. Erilisena hakkab kõrvu ritsika hääl, mis kuulub tegelikult roo-ritsklinnule. Siin tundub elu nii muretu nagu üteluski, mis linnukesel muret.
Jalutame esimese madala ja jässaka linnuvaatlustorni juurde. Vesi on küll eemal, aga kaunid vaated sellegipoolest lindude jutuvada saatel.
Teise torni juurde läheb lühike laudtee. Infotahvli juurde on asetatud vana kukkurtihase pesa. Olen seda küll pildilt näinud, aga reaalselt näha ja katsuda, on midagi muud. Üllatavalt suur on see vilditud kukkur. Siin tornis olles näeb juba veidi rohkem. Muidugi laiub kuldkollane roo väli, aga lendamas näeb hallhaigruid, kormorane ja siin samas hüüab hüüp ja üsnagi valjult. Kõiki linde ei tea, ei tunne, aga siin peaks pesitsema ka roo-loorkull. Katsu öelda kiirelt mitu korda järjest noor roo-loorkull. See on jälle äge keeleline mäng.
 |
| Sutlepa meri |
Teise torni juurest tagasi tulles pöörame ühele kõrval rajale. Meile avaneb üllatav vaatepilt kormoranide kolooniale. Tegemist on siiski üsna suure linnuga, aga ikka teevad pesa puude otsa. Kõik puud ja puude alused on kaetud halli korraga. Imestame ja nuputame algul, et miks puud nõnna valged, kuni saame aru, et see on kormorani väljaheide. Nii nad loodust välja suretavadki. Paigad, kus kormoranid pesitsevad, surevad looduslikult lihtsalt välja. Igatahes hiilisime me lähemale, jah ei tohiks seda küll pesitsusajal teha, aga kormoranide leviku vastu on lausa meetmeid kasutusele võetud, et kolooniaid vähendada. Linnud olid loomulikult häiritud, lendlesid erutatult ringi, pesal olijad ajasid kaelad õieli ja olid valvel. Jube kisa kära käis kõigega kaasa muidugi. Õnneks Hitchcoc'i filmi ei toimunud ja linnud ründama ei tulnud. Ok ok, mis me ikka kiusame ja keerame otsa ringi. Avastasin, et olin eelmise torni juurde oma matkakepid jätnud. Ühtlasi meenus ka geoaaret otsida, mida ei leidnud kiirkorras. Huvitav, et juba 3-s matkapäev lõppeb mul lindude koloonia saatel. Ilmselt ikka 3 on kohtuseadus.
 |
| Kormoranide koloonia |
Tagasiteel Saare mõisa juurde haaras mu silm huvitava ja üsna haruldase männil oleva nõialuua. Tavaliselt neid okaspuudel ei ole.
 |
| Nõialuud männipuul |
Ööbima saan kursaõe poole Haapsallu, kus veel saadame raudteejaama juurest päikese looja.
 |
| Haapsalu loojang |
Jällegi absoluutselt imeline päev, erilise looduse ja arhitektuuri keskel.
Teekonnapikkuseks tuli 30 km ja matkapäeva pikkuseks 10 tundi.
Kui ikka endal ise motivatsioon kõrgel hoida, siis ei tule ka väsimus nii naljalt kimbutama. Ja no muidugi, päeva viimased kilomeetrid heas seltskonnas, paneb pisemagi väsimuse ununema.
