Kuna õhtul ei tulnud kuidagi und, siis magasin hommikul veits kauem ja see maksis hiljem kätte. Seega saime üsna hilisel ajal majutuskohast liikuma. Esimeseks külastasime Lihula raudteejaama, kuhu eile mu väsinud jalad mind ei kandnud enam. 1930-ndatel ehitatud lihtne 2-e korruseline silikaat jaamahoone Rapla-Virtsu kirsarööpmelise raudtee äärde. Vanad roostes sildidki veel küljes, mis sest, et rongiliiklus seiskus siin 1968. Veel on siin üks väga uhke majake. Hoovis riisuvatelt inimestelt uurides saan teada, et see oli keemerg, kus ühelt poolt sisenesid naised, teiselt mehed. Ja siis on alles ka kenake pisike silikaadist veetorn.
 |
| Kemmerg |
 |
| Lihula raudteejaamahoone eh. 1930 |
 |
| Lihula veetorn |
Uus autoteegi kulgeb osaliselt mööda vana raudteetammi. Muidugi, põhi on ju tugev all. Viime minu auto tänase päeva lõppunkti Keemu sadamasse. Ja siis minu Virtsu tuulikute juurde Silluksele. Plaan on täna 2-e päeva etapid läbida. Teel jääb veel üli nunnu uues kuues vana postijaam või kõrts. Hiljem guugeldades selgub, et see on Pihama kõrts. Veel huvitav tähelepanek, et Liivimaa kaartidel on kohanimeks Pühamäe. Ilmselt on venelastel olnud raske ü ja ä öelda ning kohanimi lihtsustati Pihama'ks.
 |
| Pihama kõrtsihoone |
Lihulast ma Meelva peale ei jaluta, kaardil tunduvad igavad sirged musta kattega autoteed ja valin huvitavamate objektidega lõigu Virtsu tuulikutest Meelva poole, pikendades seda Keemu sadamani.
Kui toetusmeeskond mu Sillukse ristis maha poetab on kell juba peaaegu lõuna peal. Olen veidi kuri enda peale, et nii palju aega hommikul maha molutasin. Virtsu vana lennuvälja äär on tuulikuid täis pikitud. Jälle mu lemmikud ja vaatan neid nagu nõiutult teosammul edasi liikudes. Tiivad teevad läbi õhu lõigates jõulist vuhinat. Ühe tuuliku kohal liugleb õhuvooludes 3 kotkast. Veedan veel aega geoaaret otsides. Lennuväli on siin murukattega umbes 2,5 km pikk. Nõuka ajal olevat olnud varulennuväli.
 |
| Virtsu murukattega lennuväli |
Ühes otsas on iga jupikese maa tagant mingid kummalised pukid. Kas tõesti jahimeestele ja nii palju neid siin? Ronin ka ühe peale, aga suurt paremat vaadet küll ei avane.
Lõpuks ometi saab lennuväli läbi ja tee koos rajatähistega keerab noore männiku vahele. Ilm on palav +18*C, aga nagu ikka Läänemaal, alati tuuline, ja teen puudevahel riiete korrektuuri. Edasi minnes jälle selgub, et olen matkakepid maha jätnud. Uhh, seo või külge endale need.
Peagi on teel mingi looma väljaheited. Lähen uurin neid lähemalt, kas karu omad? Läänemaal vist ei ole karusid, siin pole ju pakse karulaani. Tunnistan hobuse sõnnikuks ja jalutan rahulikult edasi. 100 m edasi, kui viskan pilgu seljataha, ongi hobumatkajad platsis. Ootan nad rahulikult enda kõrvale ja ajan ratsutajatega törtsu juttu. Märkan, et nende rahulik kulgemine on minu kõnnikiirus, vast siis umbes 4 km/h. Väga elegantsed ja rahulikud loomad. Teel lookleb pisike rästikulaps. Aitan teda käimiskepiga teelt ära, kuid ta salvab seda.
 |
| Hobused Viimse reliikvia radadel |
Mul on plaan väike põige raja kõrvale teha, sest siin Kuke külas on paik, kus filmiti Viimse reliikvia mere äärsed kloostri maketiga stseenid. Ja ka hobused pööravad siia. Loomulikult Viimse reliikvia radadele tuleb koos hobustega minna.
 |
| Viimse reliikvia võttepaik |
Hea kujutlusvõime korral saab sama pildi ette küll. Tegelikult on siin väga kaunis kadakate vahel vaatega merele, kus eemal paistab Kesselaid. Ka hobud lasti siia koplisse ja ratsanikud jäid piknikule.
 |
| Taamal on Kesselaid |
Liigun tagasi panga peale ja hakkan muretult samme seadma, kui järsku risti üle mu tee kappab 3 hobust, 2 tumedat ja üks valge. Oot oot, ma olen juba selle stseenis olnud Vormsi saarel. Tol korral ehmatasin ja tundsin hirmu või lausa paanikat. Sel korral olin rahulikult sündmuse tunnistajaks, vasakult tulid ja paremale läksid, ahahh, selge pilt. Paar minutit hiljem kappas seljatagant 4-s, valge hobune teele. Pidin juba näpuga näitama, et teised läksid sinna. Ilmselt ikka olid need samad ontlikud ratsud, kellega varem kohtusin, aga mis neid nüüd nii ärksaks tegi, ma ei tea. Aga lahe on vaadata nagu metsikud preeria hobused.
Läänemaa ei ole midagi nii lauge ja lame. Üllatavalt palju astanguid leidub siin kuhuni kunagi on meri ulatunud. Nii ka nüüd jalutan ühel neist. Alla mere äärde jääb Kukeranna pank ja natuke edasi Uisupank. Kahjuks on nende juurde keeruline saamine ja suure ringiga, mida ma jalgsi ette ei hakka võtma. Igatahes on siin üks vahva istumiskoht, kus ma küll istet ei võta, sest siin üleval on liialt tuuline. Kogu päeva on tuulega nii, et kapuuts pähe, kapuuts maha. Meenub kunagise bioloogia õpetaja väljend, kui ta suunati Läänemaale õpetajaks, et tuul puhub ajud ka välja peast.
Näen siin võsa vahel oma selle kevade esimesi võsaülaseid õitsemas koos sinililledega. Lapsuliblikad ja päevapaabusilmad on põhilised, keda siin kõikjal rohkelt ringi laperdamas. Ühte erilisemat näen ka, suur must valge seelikuäärega. Kodus raamatust uurin järgi, et leinaliblikas nimeks.
 |
| Võsaülane - Anemone nemorosa |
Kahele poole teed jäävad ikka ja ainult karjakoplid. Mõnes on hobused, mõnes on veised. Ühes suures karjakoplis olid aga koha sisse võtnud 2 sookurge. Jalutasid seal tähtsalt ringi. Teises koplis jällegi oli pruuni-valgekirju hobune ja beež hobune. No need ju sobiksid puhtalt minu koduloomade bändi. Meil on pruuni-valge koer ja beež kass.
 |
| Kuke veski |
Kuke veskile astusin paar sammu lähemale. Tiibu pole, aga vähemalt on korras. Järgneva maja juures oli jube sebimine ja palju masinaid. Olin juba unustanud Ranna rantšo. Selle külastamine oli mu plaanides sees küll. Hobused ja veised, keda olen nende 2-e päeva jooksul näinud rohkem kui küll. Kitsed, kuked, mullikad, lambad, talled ja poni tegi lastega sõitu. Külastajaid oli hea ilma korral palju. Imestasin, et raha ei tahetudki. Oleks tops olnud, oleks ma pannud. Hea meelega toetaks neid.
Puhkan jalga bussipeatuse pingil. Ikka veel need tuulikud tunduvad siin samas olevat. Tuul lõõtsub kaenlaalustest avatud lukuavadest sisse. Kaua ei saa puhata. Mõisaküla juures üle hobukopli paistavad veel Virtsu tuulikud. Mul on juba tunne, et need paistavad Tallinnasse ka välja.
 |
| Ikka veel paistavad tuulikud |
Mõisaküla on vanade ilusate majadega. Huvitav, mitu Mõisaküla nimelist kohta on Eestis?
Kohe peale Mõisaküla on salumägi, tundub ahvatlev, aga hoian energiat kokku, sest täna niigi pikk päev. Autotee kulgeb ümber salumäe ja võtan teisel pool mäenõlval istet. Koorin varbad paljaks, sest palav on ja jalad vajavad õhku. Kraade näitab +18, tuulevaikses kohas ehk +20-gi, aga tuul on petlik. Paaril korral olen saanud isegi mütsi maha võtta. Mööda teed asjatab ringi kastiga autosid nagu Ameerika filmides farmerid. Eks need ole talunikele praktilised masinad.
Edasi kulgevad nüristavad sirged või laugete kurvidega teed. See võtab motivatsiooni hullult maha. Vahelduseks ainult mõni ilusam maja hellitab silma.
Kaugelt üle põllu paistab juba Salevere salumägi. Olen siin sügisel käinud, nüüd siis ootan teistsugust vaatepilti ja salamisi loodan ka usside pulmi näha, ilm ju sobiv. Neid pidavat siin kevadeti ikka pundarde viisi olema. Küll võtsid mind vastu sinilillede väljad, aga usse ei trehvanud ühtegi, isegi mitte aaret otsides rajalt kõrval. Tegelikult on vist ussipulmaks juba liiga sügav kevad.
 |
| Salevere salumäel |
Salevere on rifivöönd, mis ulatub Gotlandini välja. Kirjade järgi oli ka äsja külastatud Mõisaküla salumäel astang. Vot ei osanud otsidagi. Siin aga viivad trepid kenasti klindi alla. Raja lõpus on Silmaallikas, mis minu eelneval külastamisel oli kuiv. Sel korral, minu rõõmuks, täitsa allikas vulises ja üsnagi palju vett tuli. Täitsin oma veenõud puhta jaheda allikaveega. Kohtusin siin veel matkajatega ja järgmine päev lugesin muigega moluraamatu matkajate grupist nende salumäe külastusest.
 |
| Silmaallikas |
Siin leidub tähelepanelikule taimehuvilisele veel üht-teist huvitavat. Esmalt on klindil sõnajalad kiviimar, pruun raunjalg ja müür-raunjalg, viimast küll ei trehvanud. Praegusel ajal ka vahvalt roosad käopäkad, muidugi rohkelt sinililli, valgeid ja kollaseid võsaülaseid ja õrni kuldtähti.
 |
| Kiviimar |
 |
| Pruun raunjalg |
 |
| Käopäkk |
Tagasi trepist üles ja natuke kõrvale rajalt leiab vähe salajasema sammaldunud kividega tee. Siin on nii salapärane ja natuke nõiduslik. Siit leiab ka kivistunud korall kive.
 |
| Salevere salarajad |
Parklasse jõudes võtan katusega laua taga istet ja lasen heamaitsta oma lõuna võikudel ja panen geopeituse leitud aarete logid kirja. Uurin kaardilt palju mul veel minna. Palju, liiga palju.
Tee kulgeb edasi põldude, karjaaedade või võsa vahel. Korraks eemal näen kahte kitse üle põllu silkamas, mõni üksik auto ja mina. Tüütult nüri on täna. Muidugi ei saagi pidevalt uusi elamusi. Lõpuks ometi hakkab kusagilt kadakate vahelt meri paistma. Küll pisike õrn ääreke, aga siiski. Hakkan lähenema Saastnale. Põllud lähevad siin vesiseks. Meenutavad mulle minu esmakülastust Haeskasse. Too kord oli küll sügis, aga šokk oli suur, kui nägin madalaid vee all olevaid karjamaid, kus ainult mättad välja turritasid. Nüüd vaatan sellist põldu heldimusega:"Olen ju Läänemaal!" Hiljem kaardilt vaatan, et see oli lausa Teorehe järv. Mnjah, see nüüd jääb küll küsitavaks.
 |
| Teorehe järv |
Saastnasse sisse ei keera, hoian energiat ja olen seal ka käinud, keeran ristist Meelva poole. Võiks öelda juba et komberdan edasi. Vaatan ükskõikselt kadakast karjamaad. Oodata on Näärikivisid. Suured kivimürakad veepiiril on legendi järgi omale nime saanud nääriööl välgu tabamusest ja tükkideks lendamisest.
 |
| Näärikivid |
Võtan ühele pisemale kivile istet. Koorin jalad paljaks, et õhku anda. Väsimus on peal, aga minna veel üsna palju. Lohutuseks plaan natuke teed lõigata.
Tsipa edasi ja leian jälle tee lähedalt põllu peal ühe astangu. Väga huvitav maastik ikka.
Metskülas on vana koolimaja ees külaplats ja selle veeres laud ja toolid. Maandun jälle maha ja kogun jõudu. Loen tee otsi, millisest kõrvalteele Luistemäel keerata. Kena kruusatee kulgeb karjakopli äärt mööda. Ühel majal on lausa oma linnuvaatlustorn ehitatud.
 |
| Talu koos oma isikliku linnuvaatlustorniga |
Ja siis ühtäkki saab kruusatee otsa. Edasi lähevad rööpad. See isegi ei morjenda mind, aga nurga taga algavad karjakoplid. Panen plaani maha, et kui loomi päris tee peal või kõrval pole, siis lähen läbi kopli, sest tagasi ma lihtsalt minna ei jaksa. Minu õnneks loomi polnud ja kopli väravadki avatud. Marssisin julgelt edasi, tuju vähe parem. Lagleparved tõusid eemal lendu ja päike oli madalale vajunud. Ühtäkki avastan enda kõrval kulgemas vana kiviaia vahel karjatee. Astun sinna ja kõnnin seal kuniks seda on.
 |
| Uus karjatee |
 |
| Vana karjatee |
 |
| Matsalu-Meelva vaheline sirge |
Selle karjateega ma põikasin Meelvast mööda ja olen nüüd Matsalule veidi lähemal. Veel üks motivatsioonisirge Matsaluni. Kui algab mõisa alle, on mul küll üli hea meel, sest see tähendab lõpuks ometi lõpule lähenemist. Matsalu mõis on mõnusalt soojade õhtuste värvidega üle kullatud. Aga mõisa ees on jube lindude lärm ja algul tundub, et üle tiigi on puu otsas vareste pesad. Siis aga näen hall-haigruid lendamas. Õigus jah! Siin ju pidavat haigrute koloonia olema. Jube kole hääl neil ikka. Kummaline, et teise päeva lõpetus juba lärmaka linnukolooniaga. Aga kuidas siis muidu, kui oled lindude paradiisis Matsalu rahvuspargis.
 |
| Puudel on näha hall-haigrute pesasid |
 |
| Lõokannus |
Jalutan mõisa taha parki õhtust päikest nautima. Kohe köidab mind maja taga helehalli sileda koorega puu, kui teiselt poolt leian sildi, pöök. Pargis õitseb hulgaliselt lumikellukesi ja õrnu lillakaid lõokannuseid.
 |
| Matsalu mõisa peamaja |
Aaret logides saan teada, et Eduard Bornhöe on siin Matsalu mõisas olnud koduõpetajaks ja "Viimse reliikvia" Agnese nimi tuleneb mõisapreili järgi, kellesse kirjanik oli kiindunud. Juba vene ajal pidi siis hoopis tulema Matsalu looduskeskus ja hakati mõisagi renoveerima. Mingil põhjusel see plaan aga seiskus ja keskus rajati Penijõe mõisa.
Teeviit näitab 0,8 km Keemu vaatetorni. Vaatan seda viimast motivatsioonisirget. See on mu elu pikim kilomeeter. Mõtlen, et kotis on veel üks Snickers, mida tahaks, aga mitte kuidagi ei viitsi trakse lahti lasta ja kotti seljast võtta. Ka tee veeres veised vaatavad mind veidralt, nii hilist matkajat. Tervitan ja räägin nendega valjuhäälselt. Väike punt hanesid jalutab minust igaks juhuks eemale ja teisal tõuseb lendu suur parv laglesid.
 |
| Lõpuks ometi, Keemu sadam! |
Väike kurv ja lõpuks ometi paistavad Keemu linnuvaatlustorn ja sadama majakesed. Auto on alles ja ootab mind. Viskan ainult koti seljast ja saan osa imelisest päikeseloojangust. Jalutan muulil, ronin linnuvaatlustorni ja lihtsalt naudin. Esmasel siin käigul kohtasin Tarvo Valkerit siin linde loendamas. Enam nagu polegi väsinud.
Fantastiline lõpetus sellele raskele päevale. Läbitud sai 31 km ja aega kulus 9 tundi. Olgugi, et rada ei kulgenud mööda rannikut, oli see osa saamine imelisest loodusest. Ja siin on veel palju avastamist. Läänemaa on väga eriline paik!
