Ritassilla: Ranniku matkarada 8. Kasari

Eelmist rajalõiku loe SIIT

Aeg jälle teele asuda. Noarootsi ja Puise-Haeska jätan hetkeks vahele, et seda koos kursaõega läbida. Haapsalu kandi esialgu sootuks vahele, sest 2 aastat siin koolis käies, sai neid radu nägu ja selg ees läbitud küll ja küll. Küll aga pean mainima, et Haapsalu kuulub minu lemmik linnade hulka ja satun sinna enivei.

Haapsalu 7.08.2020

Nii siis ühel ilusal laupäeva varahommikul hops autosse ja tiba rohkem kui tunnikese pärast olen Kasari vana silla juures. Meeletu kogus kalamehi on jõe pervel kohad sisse võtnud ja õngitsevad. Ega seda munakivisillutist nii kerge astuda ei olegi. Poen kitsale plaadiribale silla käsipuude ääres. Sild on pikk ja nagu silla teises otsas infostendilt selgub, oma 308 m, ehitatud 1904. Oli omal ajal Euroopa pikim raudbetoon sild. Selleks, et silla kaunist kaaristut näha, peab sillalt alla minema. Ilmselt õhtuse valgustusega joonistub see eriti kaunina välja.

Kasari vana sild

Loen infostende, otsin tulutult geoaaret ja imestan, et olen ainuüksi sillale meeletult aega pühendanud. Jalakesed, nüüd teele! Siin samas kohe kohtun RMK Penijõe-Kauksi raja viitadega. Jaanuaris uue aasta plaane paika pannes, oli mul just see rada rattal esimene plaan, aga läks vähe teisiti.

RMK ja Ranniku matkateed ühtivad siin Penijõeni

Siin lakkavad ranniku raja teemärgised sootuks, sest tee ühtib RMK matkarajaga. No tegelikult ju ikkagi võiks mõnda kohta ka ranniku raja kriipsud tõmmada. Tee kulgeb suure Virtsu maantee kõrval kergliiklusteel. Mööda voorivaid autosid suurel kiirusel on palju. Kirblasse saan läbi maanteealuse tunneli. Kirbla on pisike kohake koos kaupluse ja kirikuga. Selle viimase juurde ma oma sammud seangi.

Kirbla Püha Nikolause kirik

Kirbla kirik on kirjade järgi üks Eesti väiksemaid ja ehitatud juba 1500. Nagu ikka vanades kirikuaedades on kalmistu. Enne veel, kui sinna sisenen jäävad mulle silma vanad sammaldunud kiviristid ühe paekivi aia juures.

Jalutan kirikuaias, teen tiiru kirikule peale ja piilun sisse avali oleva ukse vahelt. Päris sisse ei saa, sest trellid on siiski vahel. Tegelikult ju tore, et teelised saavad ikka ülevaate pühakoja sisemusest.

Kirbla kiriku sisevaade

Näen siin selle aasta esimesi kanakooli õitsemas koos siniliiliatega. Kas pole armas kombo kollane ja sinine?!

Kanakoole ja sillad

Kohe kalmistu värava vastas on joogivee kaev. Hea teada, kuigi mul hetkel seda vaja ei lähe. Ahhetan pilku kellale visates, et kuidas see aeg küll lendab, aga ma alles päeva teekonna alguses. Sean sammud rajale tagasi.

Sidepunktis saadi vanasti ikka kokku, et juttu ajada ja uudiseid kuulda

Peale Kirblat algavad lõputuna näivad karjakoplid, pikad sirged kruusateed ja meeletus koguses kiviaedu. Kuluväljad ja üksikud kauged põõsad näivad nagu kõrbenud savannid. Ainult linnulaul, liblikad ja tuule hääl ning mina üksinda maailmas.

Rannu küla ja siit algavad pikad sirged teed

Kahele poole teed jääb varemeis majapidamisi. Need on pigem asundustalu tüüpi, kus puitmaja otsas on paekivilaut. Lähen üht kobedamat lähemalt uudistama. Rookatus on osaliselt sisse vajunud ja pilliroog turritab püsti. Ümber koerakuudi õitsevad lumikellukesed. Õu on prügi täis. Natuke kaugemalt oli vähe kaunim vaade.

Ühe puhtama õue peal asuvale kivile sean end jalga puhkama. Mõlgutan mõtteid, et kui need on (ma pole selles küll kindel) asundustalud, siis esimese Vabariigi ajast. 1941 aastal põletas punaarmee siin hulgaliselt talusid. Kas need varemed on osalt siis tollest ajast? Võimalik.

Kelu külas on küll juba elu ja mitmele vanalegi majapidamisele hakatud eluvaimu sisse puhuma. See on tore. Silm haarab üle põllu 2-te inimese kogu. Endamisi mõtlen, miks need põllumehed nii kiirelt kõnnivad? Ristmikul aga selgub, et need hoopis matkajad. 2 tütarlast suurte seljakottidega. Tervitame rõõmsalt ja vahetame paar sõna. Nad on RMK matkarajal, olid tulnud just Lihulast ja neil veel 20 km minna. Kõlas kuidagi tülpinult. Üsnagi kiire kõnniga olid teised.

Nii käänulist teed saan vaid eemalt vaadata

Ees oli oodata Kloostri mõisa varemeid. Enne veel teeviidad Kloostri vaatetornile, kuid selle jätan täna vahele. See teeks edasi-tagasi lisa 2,2 km, pealegi olen ma seal käinud väga müstilise sügisese loojangu aegu.

Kusagil näitab teeviit Penijõe 3 km. Rõõm! Olen täna kuidagi vaevaliselt matkanud. Ei teagi, kas need sirged teed tõmbavad energiat maha või viimase aja vähene treenitus. Nõva kandis oli energiad küll ja veel.

Ma ei mäletanud enam, et Kloostri mõisa varemed nii majade vahel olid. Võtan vareme müüride kõrval langenud puul istet, naudin ilma, ümbrust ja pähkleid kotist. Praegu on kõige parem aeg selliste paikade avastamiseks, sest veel ei ole hein rinnuni ja näed, mis jääb jala alla. Kloostri mõis oli Lihula tsisterlaste nunnakloostri majandusmõisaks.

Kloostri mõisa varemed

Uudistan siin väheke ringi, märkan isegi postkaste ning sean sammud taas rajale. 300 m hiljem meenub, et siin pidi ju geoaare olema. No jälle unustasin aardekaarti vaadata! Pööran otsa ringi ja lõikan üle põllu tagasi ning tungin läbi võsa. Hiljem selgub, et siia võssa jätan kotiküljest paar olulist ripatsit. Postkastide juures, kui olen juba aaret logimas, lendab seljataha 2 autot, kust külamehed tulevad välja ning minu poole. Mõtlen, mida nad minust tahavad, aga kohe selgub, et logiraamatu huvilised ka nemad. Natuke juttu puhutud jätkan oma teed.

LK 110 sarja geopeituse aardelaegas

Teeviit Penijõele näitab ikka 3 km. No kurjam, kas see Penijõe täna ei lähenegi kuidagi? Teele jääb veel üks geoaare, mis juhatab Karusselja pärna juurde. Puu on juba nii ammu kaitse alla võetud, et keegi enam ei mäleta miks. Tee pärnani kulges sinilille väljade vahel. Need samad "külameestest" geopeiturid jalutasid vastu, aga nüüd olid lapsed ja koerad ka autost välja aetud. Neil olevat päeva eesmärk 68 aaret leida. Kogemus ütleb, et hullumeelne plaan. Mina aga olen siin, et rada ja loodust nautida, mitte tormata.

Karusselja pärn

Metsast tagasi teele jõudnuna tuleb millalgi jälle viit Penijõe 3...ok lähemal selgub et siiski nüüd ainult veel 2 km. Penijõel on mul plaan lõunaeine teha, pikemalt jalga puhata ja siinne matkarada läbida.

Sinilill - Hepatica nobilis

Eemalt haarab silm autode horde. Appi, kas ma sattusin laulupeole? Lootus jääb, et matkarada lai ja pikk ning rahvas hajub laiali. Penijõe mõisas asub Matsalu looduskeskus. Olen siin mõned aastad tagasi sees käinud, aga täna ei saa covidi tõttu. Mõisa peamaja sammastega küljele paistab soojendav päike. Plaanin siia murule pikniku lahti lüüa, aga juba rahvas ees. Hähh, ok jalutan teisele poole hekki ja istun siis sinna. Tirin saapad jalast ja lasen varvastele õhku ligi. Minu lähedal õitsevad kuldtähed.

Penijõe mõisamaja e. Matsalu looduskeskus

Pikalt jalga puhanud, korjan end kokku ja lähen üle sildade infostendi juurde. Lootsin siit eest leida matkaradade kaardi, aga ei. Teadmata, kuidas rada kulgeb või kui pikki radasid saab valida, asun teele. Palavusega on joogivesi otsakorral ja otsin silmaga sobivat kohta kust pärast filtreerimiseks vett saab võtta. Isegi kraani leian ühe maja seina küljest, aga sealt ma vett kätte ei saa. Grillplatsid on autodega rahvast täis. Jõe juurde jõudes haarab mind üllatus. Jõe perv on tihedalt kalastajaid, nii naisi kui mehi, täis. Hoopis nende autod kõik parklad ja teeservad hõivanud. No seda rahulikum mul matkarajal. Kaunis sinine taevas ja päikesega kuldkollaseks värvunud pilliroog, linnud siristavad peakohal. Imeline!

Penijõgi

Pika sirge lõpus on vaatetorn. Siin ei ole vaja üle kõrgete puudelatvade kõrguvaid torne rajada. Üle luha vaatamiseks piisab madalast. Üleval on postkast koos linnuvaatlus logiraamatuga, kuhu mul hetkel veel ei ole suuri teadmisi kahjuks kirja panna. Siin samas all on Läänemaale omased vesised tarnheina pokudega väljad. Taamal paistavad lihaveised, kes hooldavad siinseid alasid. Peab mainima, et kogu matkarada kulgeb veiste karjamaal, aga me mahume kõik siia sõbralikult ära.

Tüüpiline Läänemaa maastik

Penijõe vaatetorn

Võsa vahel kulgeval teetammil kohtan konna. Pärast uurin korduvalt fotot, ega tal seljal jutti polnud. No ei ole kõre. Sitasitikas tegi oma toimetusi ja teised konnad mulksuvad vaikselt vees. Kusagil kaugel kuulen korraks nagu hüüpi. Ei teagi, äkki kujutasin ette. Aga üleval peakohal läheb äge vurin lahti. Tikutaja teeb sabaga emaste tähelepanu köitmiseks taevasoku mökitust. Wau!

Kärnkonn - Bufo bufo

Penijõe matkarada umb. 5 km pikk

Kohe tuleb järg minu eelmisel korral Riguldis nähtud vasika stoorile. Täpselt selline paarinädalane vasikas kalpsab ema kõrvale ja nad rändavad veidike maad minuga ühte suunda.

Ja ma ei kuulnudki ennist valesti, tõesti hüüp puhub kusagil eemal oma heli. Ma vist olen mingisse loodusfilmi sattunud, kus kõik tegevuse ja häälega kaadrid on üksteise otsa monteeritud.

Kunagise Saare küla kohal on sild karjatee ületamiseks. Siin kuulen veel metsaservas hõikuvaid sookurgi. Tahan geopeituse aaret otsida, aga just siis tulevad matkajad. Kõõlun kaua ootates kuni nad lahkuvad. Peale logimist tõttan edasi ja umbes 100 m pärast avastan, et matkakepid unustasin maha. Jälle tagasi, haaran kepid ja siis edasi. Vaatan kaarti, palju veel Lihulasse maad, näitab 5 km, aga aru ma enam ei saa kas linnulennul või mööda teed. Väsimus teeb oma tööd.

Saare

Mõisa läheda selgeveelisest ojast võtan vett ja joon seda läbi filtersüsteemi. Olen rahulolev, et Eestimaa nii puhas on.

Lihulani kulgeb tee nüüd mööda asfalti. Veits igav, aga lõpp on käega katsuda. Lihulasse sisenen kauni õhupäikesega, mis laotub üle mõisahoonete.

Lihula mõis

Kohe siin samas ristis näen oma toetusväge, lehvitan ja hõikan, et kõnnin jala majutuseni.

Veel põikan sisse kirikuaeda. Puudeladvas on hakkide koloonia ja meeletu lärm. Kirikuaed ju peaks vaikne koht olema.

Lihula Eliisabeti kirik

Coopi vastas ongi tänane majutuskoht Kontor. Lahedalt värviküllane ja kunstipäraste detailidega väike hoovimaja, kus nõukaajal olevat asunud motoklubi kontor. Võtan hetkeks istet aias toolil, libistan nahavahele ühe alkovaba õlle, naudin hetke ja vaatan aedikus toimetavaid peeneid valgeid tõukanu.

Täitsa Ranniku matkarajal matkajatele mõeldud

Üritame Särtsu baarist süüa kaasa osta, aga ega see siin pole suurlinn, kus õhtuni kõik lahti. Särtsu baari ees on maakivist õigeusu kiriku varemed. Tegelikult on kurb, et arhidektuuriliselt kaunid asjad lastakse ära laguneda. Alati ju saaks ruume mõneks muuks viisakaks otstarbeks kasutada.

Lihula Püha Neeva Aleksandri kirik

Lihula peatänaval on veel hulagiselt ajaloolisi ja huvitavaid maju. Näiteks vana kohtumaja ja uhkete sammastega kõrtsihoone. Lihula 800-ndaks aastapäevaks on hooend omale ka ajalugu selgitavad sildid külge saanud.

Lihula kunagine kohtumaja

Kunagi kõrts, hiljem trahter-hotell Zum Löwen

Huvitav uudis oli see, et mu toetusmeeskond oli mu varustuse koti maha unustanud. Õnneks midagi põletavalt sealt vaja polnud. Pesu loputasin kraani all puhtaks, hammaste harjamise lükkasin edasi ja kohvipulbri sain üle tee asuvast toidupoest. Tõime veel mu auto Kasari silla juurest ära, et see hommikul järgmise päeva finišisse viia.