Selle aasta telkimishooaeg pidulikult avatud hommikuse kohvi ja pudruga gaasipriimusel. Kui aasta tagasi mai algul Nõval hommikuputru tehes nägin kurja vaeva vee keema saamisega tavalise matkagaasiga, siis sel aastal varusin ma omale 4-ja aasta-aja gaasi ja töötab hästi. Huvitaval kombel on kogu öine matkavarustus niiske kondentsist ja kõik tuleb kodus laotada kuivama.
 |
| Vaade Dirhami sadamast läände |
Täna kursaõde minuga matkata ei saa, kodu kutsub. Mis seal ikka, matkan üksi edasi ja ööbimiseks tellin Tallinnast kaaslase. Viskab mu veel autoga eilse stardi alguspaika Vihterpallu, kust ma ise sõidan Dirhami sadamasse ja jätan auto end ootama.
 |
| Ainus laev Dirhami sadamas |
Sadamas on kohvik suletud, isegi kaasa müüki ei tee. Noo jah, ega see pole siin nagu linnas. Õnneks on tänasaks saabunud kaua oodatud päike. Jalutan sadamas, kus hetkel on ainult üks kalatraaler sees.
Ja seangi oma sammud rajale, mis esialgu kulgeb jupike maad küla majade vahel. Kuna on kevadpühad, siis on rahvas juba suvekodudesse tulnud ja lapsed kilkavad joostes õuel. Peatselt keerab rada ranniku poole. Möödun meresõidu tulepaagist ja tagasi vaadates ning pilti tehes, leian tagant poolt teisegi ülemise sihi tulepaagi, millest ma olin seda märkamata möödunud.
 |
| Dirhami alumine tulepaak ja taamal paistab sihi ülemine tulepaak |
Ranniku rajale keerava teetähise juures oli suures hunnikus udusulgi nagu oleks padi siia laiali tõmmatud. Kaugelt nägi see nagu lumi välja.
Sean samme naeratus näol. Eilsed kilomeetrid ei ole mingit vaeva ega väsimust põhjustanud. Täna on päike välja joonistanud iga pisemagi detaili. Osad püüan pildile, osad talletan mällu.
Tormine meri on endast välja sülitanud kalamehe võrgud ja need rannaliivale hunnikusse räsinud. See isegi tundub hetkel imeilus kunstiteos. Taban end mõttelt, et vetevanal võiks olla selline võime, kõik rämps ja sodi merest välja heita. Huvitav, kas siis ujujad sülitaks ka välja?
Valgeharjaline laine loksub üle päikese käes säravate kivide. Meremühin on juba harjumuspäraseks saanud. Ka siin leidub endiselt luige korjuseid. Ühe puu alla on kivid laotud ja suur selgroog peale visatud. Luige mõõtu see igatahes pole vaid üsnagi suur teine.
Lai liivarand ääristatud nagu ikka männikuga. Üks mänd soovib teistest eristuda on end pikemaks venitanud. Eemalt juba paistab puna-valgega majaka moodi meremärk. Lähenen Põõsaspea neemele ja rand muutub veidi kivisemaks. Vahel kõnnin nina maas, sest siin leidub nii palju huvitavat. Jälle on palju huvitavaid mustreid peidus kivide sees. Rannaliival hulgaliselt tuule-päikesekellasid.
Põõsaspea neem on kaetud kividega. Suuremate vahelt leian ühe väiksema vahvalt lohke täis nagu linnu veekausid. Mulle meenub, et mul on Võrumaal aias selliseid. Ju olen ma need varasemalt kusagilt kaasa korjanud ja võib olla isegi siit Põõsaspealt.
Põõsaspea neem on huvitav koht, kust lendab Eestis kõige rohkem läbi rändlinde ja on seega linnuvaatlejate täielik paradiis. Just tulebki üks vaatleja oma suure okulariga. Kui ma siia esimesi kordi sattusin, siis oli siin üks metallist vaatlustorn pärit nõukaajast. Seda nüüd siin pole enam juba mõned aastad. Aga ikka siia tulles imestan, et torni polegi. Turnin kividel poolsaare ninast läbi ja jätkan infostendide juurest metsateel oma rada. Põrutangi esimese hooga liiga palju mööda teed edasi. Samas näen ma tee kõrval selle hooaja esimest kollast liblikat. Tuleb kuldne suvi! Muidugi tuleb kuldne, mul ju selle suve plaan Ranniku matkarada!
 |
| Põõsaspea neem ja linnud ka pildil |
Keeran metsa alt leiduvat loomarada pidi tagasi rannikule ja olen tänulik, et iga eksitud samm ei olegi halb vaid millekski hea. Rannikul on läbisegi hallid suuremad ja väiksemad paekivid punakate graniitkividega. Ikka ja jälle hulgaliselt laotud kivitorne ja need on nii efektsed. Eriti siis kui on rajamärgisega kivile laotud nagu majakas - liigu siit!
Mõned tormi poolt pikali uhutud männid on omale loodusjõudude abiga saanud valged juured.
Rannal kuivanud adru isegi särab pruunikas kuldselt päikese käes. Mõtlen, et pimedusega leppima pidanud põhjamaa rahvad ikka oskavad rohkem päikest hinnata ja sellest rõõmu tunda, kui need kes pidevalt päikest näevad.
Ranna astangu peale on säetud vägagi huvitav viikingi kaunistustega ja laeva kontuuri meenutav pink siin külas elanud kaljase Hoppet ehitajale Mathias Schönberg'ile.
Enne Uuejõed on metsa serv lausa astangu peal. Üks koht on eriti äge, kus sammaldunud seina seest on uue oksad juurestik kasvatanud. Sellist vaatepilti pole ma varem näinud ja foto ei suuda ka seda edasi anda.
Vahelduse mõttes jalutan metsa all, et jalad tunneksid teistsugust maapinda ka.
Uuejõele jõudes võtab mind vastu huvitav rajatähise post ja taamal lookleb roostiku vahel Uuejõgi. Seisan siin jupike aega ja naudin vaadet. Siit ei saa otse üle vaid tuleb ringiga minna sisemaa poole ja siis jõe teisest kaldast tagasi rannikule. Taamalt lähenevad kurjakuulutavalt pilved.
 |
| Uuejõe veepeegeldus |
Kõik lõkkeplatsid on hõivatud, sest ilm on ilus ja autoga saab kenasti treppi sõita. Ringiga tagasi rannikule jõudes on teisel pool jõge samasugune postist rajatähis. Seljataha jääb päike ja edasi kulgemise suunda jäävad hallid pilved. Mis parata, ilma ei saa valida.
Jõudes Peraküla lõkkeplatsideni, kus absoluutselt muidu iga ilmaga on laulupidu, siis nüüd oli üllatus suur, kui lõkkeplatsid olid rahvast tühjad. Parkla oli küll autosid täis. Huvitav, kas nad istusid autos ja ootasid päikest?
 |
| Peraküla rand ja inimtühi |
Varjun tuule eest metsavahele ja teen ühtlasi osa geopeituse aaretega tähistatud rada läbi. Kuna olin transpordi tellinud kella 18-ks ja geoaarete otsimine võtab ikka veidi aega, siis punktide vahel panin tempo peale.
 |
| Geopeituse aare sisaldab konteinerit, pliiatsit ja logiraamatut |
Enne Rannakülla jõudmist võtab mind rannik vastu rohkearvuliste bretša kividega. Kaldal ja vees, suured ja väiksed. Nii ägedad! Rannakülas olen käinud Nõva sadamas geopeitust mängimas ja ühtlasi siin ka ringi veidi kolanud. See on üsnagi ajahambast puretud koht. Küla keskel avastan huvitava bussipeatuse. Nii tore, kui inimestel on erilisi ideid.
 |
| Bussipeatus |
Natuke peab autoteel kõmpima, sest kaardi järgi tundub rannikule soine koht jäävat. Üle Nõva jõe viib rippsild ja edasi on sootuks teistsugune rannik, kus kasvamas lepavõsa, pilliroog ja pinnas on mudane.
 |
| Rippsild üle Nõva jõe |
Vaatan veel tagasi täna käidud teele. Päikese paistega alustasin ja päikesekullas ka lõpetan tänase matkapäeva. Kilomeetreid tuli 21 ja aega kulus 6 tundi. Igati rahul nii päeva, kui eriilmelise teekonnaga.
 |
| Ja lõpuks tuligi päike välja |
Telkimise jätan soojemateks aegadeks ja sõidan ööbima Haapsallu. Koroona ja suletud riigi tõttu saab süüa toitlustuskohtadest ainult kaasa osta. Nii siis annan Talumehe kõrtsis tellimuse sisse, teen toidu valmistamise hetkeks piiskoplinnuses tiiru ja lähen oma toidupakiga majutuskohta heamaitsma. Õhtu veedan tuima kalapilguga telekat vahtides kuni uinun.
 |
| Haapsalu ordulinnus õhtuse päikese valguses |
