Kuna Padise, Madise ja Harju-Risti olen kümneid kordi läbi käinud ja viimati septembris RMK lõunarada läbides, siis jätkan Ranniku matkarada Vihterpalust lääne suunal. Sel korral tuleb kursaõde mulle seltsiks ja skeemitame oma transpordi ise autod starti ja finišisse jättes. Siis ei pea ka rasket magamisvarustust ja toidukraami seljas tassima. Ilmateade ei olnud siiski paljulubav ja tuulekülmaga pakub lausa kerget miinust.
Astume Vihterpalu mõisa juurest samme mõõtma saatjaks pilves ja kõle taevas, põues lootusega paremale ilmale. Tee Vintse poole kulgeb ruttu juttu puhudes mööda musta kattega teed. Lootsin eest leida meeletu lindude läbirände hordid, aga mereveel olid ainult kurameerivad luiged ja mõned pardid. Ilmselt liiga tuuline ka rändlindudele. Rajatähistusi ei märka rohkem kui suurtel infostendidel, aga sellest pole ka miskit, sest plaan on matkata võimalikult mööda veepiiri. Eks ranniku rada kattub siin RMK Peaküla-Ähijärve rajaga. Suures osas on rand ikka paekiviklibune ja vees istuvad suurema mõõduga graniitkivid.
Ilm on ikka nii kõle, et ihu on pidevalt kaetud külma korraga. Kusagil kadakite vahel otsin kotist veel ühe kihi ja surun koorikjope alla selle. Nüüd saab veidi parem. Eks päeva peale läheb ka soojemaks.
Alliklepale lähenedes Kolviku nina kandis näitab RMK rattaraja ära keeramist. Sügisel keerasin kuulekalt viitade järgi, kuigi hinges kripeldamas, et edasi läheb veel ilus tee, siis nüüd kohe näen tõestust, milliseks sõidetamatuks kiviklibuks see muutub.
Vesi on rannas selge ja vette viivad ägedad suured paekivi plaadid. Ilmselt on need ikka mega libedad ujuma minnes jala all, aga silmale ilusad. Mõtlen Ranniku matkarada silmas pidades, et lätlastel vist selliseid ägedadi randu pole. Näevad nemadki midagi uut ja huvitavat.
Rannas on vedelemas palju luige korjuseid. Linnugripp pidavat neid murdma. Samas korjused on enamik sellised vanemad, et võivad olla ka talvel külmunud linnud. Oli ju üle mitme aasta korralik lumine tali. Õnneks ei näe ma kogu matka jooksul ühtegi surmaagoonias vaevlevat lindu.
Vahel ikka teel olevad "eramaa" sildid ehmatavad, et kuidas nüüd edasi saab, aga üldjuhul on need autodele mõeldud ja matkajad võivad läbi minna. Eriti kena kui on lisa silt, et jalgsimatkajatel lubatud.
Alliklepal on eriti ägedalt Kolviku järved selliselt, et mere ja järvede vahelt läheb ainult kitsas maariba, ainult vaadet segab roostik ja võsa. Veidi kõrgemalt oleks eriti efektne pilti teha. Vähe laiemal kohal on kadakane loopealne ja üksiku märja lohuga, kus sirguvad pilliroovarred. Teeme seal tuulevaikses pesas lõunapausi. Näeme siin ka selle kevade esimesi lepatriinusid juba ringi siblimas samblal.
 |
| Kolviku järv |
Kivised rannikud on ikka ehitud kivitornidega. Eks nii mõnessegi torni saab ka oma panus pandud. Kusagil eemal on taevas juba selginemise laike.
Mööda rannikut Alliklepa sadamani läheneda ei saa, sest sadama territoorium on ümbritsetud taraga. No siis tuleb veidike ringiga minna. Ühe tee otsas näen talu silti Pääru. Küll see Eesti keel on ikka ilusa kõlaga! Päääääru!
Alliklepa sadam võtab meid kinniste suurte metallväravatega vastu. Õnneks siiski jalgvärav ei ole lukus ja saame sisse lipsata. Väga armsalt hubane väike sadam koos sadamahoonega. Natuke on veel ehitus pooleli. Hetkel muidugi on siin täielik vaikelu, aga suvel kindlasti elu keeb.
 |
| Alliklepa sadam |
Alliklepa värava enda taga sulgedes leian ka esimesed selle kevadised kollased paiselehe õied. Need pisikesed päikesed on ju kevadekuulutajad.
 |
| Paiselehe õis |
Siit samast tee servast leiame ühe vahva väikese suvemaja. Lähemal vaatlusel selgub, et see vist pole küll ammu kasutuses olnud ja katuski laseb läbi, aga milline vaade kadakate vahelt merele! Lasen oma mõttel lennata, kuidas siin oleks suvel aega veeta ja mida kõpitseksin. Või siis pakukski öömaja matkarajal matkasellidele sümboolse summa eest.
 |
| Loojangu vaatlus pink |
Teel Ristna poole läheb rand aina kiviklibulisemaks. Lausa kivi vallid on meri sisse uhtnud. Väga omapärane vaade. Vahel seisatame ja vaatame mereveel miilustavaid kaelu põimivaid luiki. Ametlik matkarada teeb siit nüüd vähema otselõike ja jätab välja looduslikult üli ilusa Ristinina poolsaare. Kuna me kursaõega mõlemad teame selle koha ilu ja võlu, siis me kohe kindlasti seda vahele ei jäta.
 |
| Madu-uss rannal |
Ristna sadam võtab meid vastu rannas tossava lõkkega. Algul arvame, et luige laipu põletavad, siiski ainult kevadist prahti. Ka siin on sadam ehitusjärgus, aga vähe suurem kui Alliklepa sadam. Pilgupüüdjaks on rannale säetud Helbeke. Ilmselt on see vana kalatraaler. Igatahes on nimi väga muljetavaldav.
 |
| Ristna sadam |
Ristinina on mere poolt tehtud väga kunstipärase paekivi kaldaga. Meri on panga alt tühjaks uhtnud ja siis ulatub ülemine terav paekivi panga nukk välja. Ristinina ise on kõrgem koht koos endiste aegade piirivalve jäänuk ehitistega, kus on peidus ka üks geopeituse aare. Arutame, et ilmselt on see ikka kunstlikult kõrgemaks aetud, et parem luure merele oleks.
 |
| Ristinina |
Loomulikult, kus leidub nii ohtralt paekivi, siis leidub ka fossiile. Otsime ninad maas kivistisi. Mind köidavad pisikesed ühest küljest ümarad ja teisest küljest lohuga kivid nagu pisikesed uhmrid. Nii rändavad mõned kivid meie seljakotti või taskusse.
Lõpuks annab end päike pilvede vahelt nähtavale. Päev küll juba kaugelt üle lõuna, aga alles nüüd läheb soojemaks.
Keibu poole minnes muutub rannajoon vähem kivisemaks ja on vahepeal lausa heinane. Vahelduseks kõnnime metsa vahel, kus silm tabab esimesed ja nädalavahetuse ainsad sinililled. Ah te armsakesed!
 |
| Sinilill |
Keibu küla kaunistab lausa vana puupaat Mathilde. Hmm, kas see on siin loojangu vaatluseks, pidu panemiseks või lastele ronimiseks? Tore eksponaat iagatahes! Ronime meiegi pardale ja arutame naljaga pooleks, kas hoopis siin ööbida, ruumi nagu on.
 |
| Mathilde |
Keibu lõkkekohast möödudes avastame, et siin ainult ühed grillijad ja vaba ruumi veel jagub. Siit edasi algavad Nõva kandile omased rannaalad. Vanem osa on juba hõbedase samblikuga kaetud ja männid peal sirgumas. Keibu oja kandis olen aasta tagasi ühe georaja läbinud ja meenus, kuidas ma üle palgi ukerdades oja ületasin ning hetk hiljem korraliku silla leidsin. Nüüd teadsin kohe mööda ülesvoolu minna silda otsima.
 |
| Siit ei saa üle |
Alles siin tabab mu silm tänase raja esimese rajamärgise. No ega me neid väga ei otsinud ka, aga see hakkas ikkagi silma.
 |
| Tere rajatähis! |
Natuke veel jalutamist ja olimegi jõudnud Lepaojale, kus ootas meid finiši auto. Plaan oli Lepaaugu äärde telkima jääda. Meie pettumuseks oli telkimisplatsi hõivanud lausa mitu karavanautot. Loomulikult ei taha ju eestlane teisi oma lähedusse. Tegime kiire otsuse, Keibu lõkkeplatsile, kus oli rahulikum.
 |
| Endiselt päike võitleb pilvedega |
 |
| Lepajõe rand |
Muidugi peab sinna autoga pea 20 km-se ringiga lähenema, aga vaev tasus end ära. Kohe esimesest lõkkeplatsist üks koht oli vaba, kuhu end sisse sättisime. Esmalt ajasime priimusel kuumaks supi ja alles siis toimetasime laagriplatsil edasi.
 |
| Keibu |
Täiesti uskumatu, aga selle hetkega lõi taeva selgeks ja päike tuli ometi välja. Peale telgi ja lõkke üles tegemist saime veel kauni kuid tuulise loojangu osaliseks. Päevase külmad ja hallid värvid asendusid soojade purpurjate toonidega.
 |
| Meri, päike ja tuul |
Kõrval lõkkeplatsil vahetusid autoga grillijad ratturist matkajatega. Eestlasele omaselt ühmati ainult tere vastu. Õhtupimeduses sättisime veel grillvorstid restile. Peab mainima, et need RMK udupeened lõkkekolded küll matkaja sõbralikud ei ole. Need ei anna mitte kuidagi sooja ja kuna on kõrgel jalgadel, siis olgugi, et pead pidi ahjus olles jalad täiega külmetavad.
Üsna hilja õhtul tuli veel mööda teed üks tuluke. Mõtlesime, et ratturitest maha jäänud matkaja, aga peatselt kõlas me kõrval küsimus:"Kas siin on veel ruumi ühele telgile?" Ikka jagub ruumi jah, metsaalune suur ja lai. Noormees oli matkamas RMK lõunarajal nagu minagi septembris. Kutsusime lõkke äärde, pakkusime grillvorsti ja ajasime matkajuttu.
Taevas siras mustmiljon tähte ja ega see selge taevas muud tähenda kui külma ööd. Olime küll varustatud topelt magamiskottidega, aga minul oli ikkagi mingi kell jalgadel külm. Kella 3-6 vahel on kõige madalam temperatuur, ilmselt siis mul jahe oligi. Siiski sai selle hooaja esimene telkimine kenasti üle elatud.
Matkapäev oli 21 km pikk ja 6,5 h kulus matka nautimiseks mööda imelist rannikut.
