 |
| Riguldi mõis |
Läksin teisele katsele, kas sel korra pääsen vaatama Riguldi mõisa, mis ka Ranniku raja raamatus soovitatud. Nimelt sügisel siin rattaga olles oli üks eakam härra toimetamas ja ajas käed risti ning ütles "No go". Temast taga pool oli auto Rootsi numbrimärgiga. Mõtlesin, et ju siis välismaalasest omanik ja mõisale läheneda ei või. Nüüd oli vaikus majas. Huvitav oli üllatus, et ka sügisesed langenud lehed olid riisumata, mõisa peamajal akna klaas katki, ei jätnud just muljet, et siin tihti käiakse. Riguldi mõisa härrastemaja on kena suur ühekordne puidust hoone, mis pigem meenutab jõuka talu häärberit. Viisakusest ma ikka õues ja ümber maja ringi ei tatsa vaid piilun kergelt eest ja tagant küljelt.
 |
| Riguldi mõisa peamaja |
Veidike mööda suurt asfaltteed ja keerangi sealt maha külateele. Mind võtab vastu kevadine meeletu linnu vidin. Ilm on ilus, päike sirab taevas, meel on hea ja samm endiselt kerge.
Torni tee silt ja taamal parkla märk ahvatlevad mind korraks põike tegema. Laevasõidu päevamärk on siin, mille all parkla silt. Mõtlen, et huvitav, kas see täidab ühtlasi ka vaatetorni ülesandeid? Ega muidu teada ei saa, kui ise järgi ei uuri. Torni all pead kuklasse ajades ja redelit silmates, siis 2 korrust kõrgemal on ikka luuk ees ja tabalukuga kinni. Samas see ei takista mind vähemalt ühe korruse jagugi ronimast. Siin avaneb muidugi hunnitu vaade kuldkollase roostikuga merele, kus on just lindudele lemmik paik peatumiseks või pesitsemiseks.
Uudishimu rahuldatud, tulin alla ja kõmpisin rõõmsalt edasi kuniks karjaaedik tuli vastu ja teisel pool karjust mitte just karud vastas, aga pullid. Otsin pilguga raja tähist, kust see peaks edasi minema, või hoopis ära pöörama. Ei leia miskit. Uurin telefonis kaarti ja no täitsa otse peaks minema. Kuidas ma nüüd siis otse loomakarja jalutan, et:"Vabandage, ma ainult matkan mööda, ärge laske end häirida."
Keeran siiski kindluse mõttes majade suunas hobusekoplite vahelt maantee poole. Ainult üks hall hobune tunneb huvi mu vastu ja kablutab aia äärde, teised ei tee väljagi. Üllatavalt tiheda liiklusega autoteel ei ole küll meeldiv, aga õige pea tõuseb nunnumeeter sajaga lakke. Ühes aedikus on lehm toonud äsja vasika ilmale. Vasikabeebi alles tuigub jalgadel, karv on märg ja nabanöör veel ripub. Astun aiale lähemale ja vaatan neid heldinud südamesoojusega. Ema on üsnagi kaitsva poosiga ja veidi häiritud minust. Teen siis minekut. Tsipa maad edasi tuleb kena karjatee raja märgistega välja. Vaatan seda hämmeldunult, et kusagilt siis ikka läks õige rada ilma otse loomakarja minemata. No jah siis. Samas tuletan endale meelde, et kõik juhtub põhjusega ja vastsündinud vasikat ma õiget rada käies ei oleks näinud.
 |
| Õige matkarada tuli siit |
Lõpuks keerab rada mööda Sireli teed ära mere suunal. Läänemaale omased roostikud jäävad lõuna küljele. Ees võtab mind vastu helendav liiv, särav sinine taevas, sügavsinine meri koos priske priisiga. Tere rannik!
 |
| Õiged rändlinnu hääled on siin roostikus |
Istun hetkeks rannaliivale ja ajan nina päikese poole. Tuul on vali ja õhtuks lubab juba lausa tormi. Hakkan vaikselt kõmpima Dirhami poole. Kogu tee saadavad mind väiksed valgeharjalised merelained.
Otsin jalale paremat toetuspinda ja vahel siblin paremale ja vasemale. Tuleb tunnistada, et kõige kergem on astuda lausa vee piiril, sest siin on liiv tugevam. Üllatavalt raske on pehmes liivas kõndida, nagu lumes sumpaks.
Päike toob iga pisemagi detaili esile, mida muidu ei pane tähelegi. Ole ainult usin, aja silmad suureks ja vaata. Rannaliival on ägedalt heinalibled tuulega loperdades joonistanud mustrid nagu tuule-päikesekell.
Roosta puhkeküla kohal mõtlen, kas minna seda lähemalt uurima. Ah jätan vahele, praegu ei toimu ju miskit avalikku. Peatselt läheb tee ka Rooslepa kabeli juurde. Kuna see jääb täpselt autotee äärde, siis hüppan sealt pigem teel koju autoga läbi.
 |
| Rooslepa kabel |
Mõni oja suubub merre. Vaatan jupike aega oja vee võitlust mereveega suudmes, kuni lõpuks nad sõbrunevad ja segunevad.
Taevas on üksikud pilved. Rannik on jätkuvalt liivane, mõnes kohas lehkavad adruvallid ja mõni koht vees kivisem. Leian rannast auguga kivi. Sellised pidavat õnne tooma. Loodan, et see toob siis mulle õnne, jõudu ja jaksu rada lõpuni Leedu piirini rännata.
Tuul küll puhub selja tagant ja päike teeb olemise soojaks, siiski hakkab ninaotsal külm. Keeran vahelduseks metsavahele. Lõputud männimetsad ja liivane tee. Püüan kõndida metsatee kõrval samblikega vähekenegi tugevdatud pinnasel. Teen siin oma lõunapausi ja võtan jalad saapast välja värsket õhku hingama.
Mitmed kilomeetrid metsarajal läbitud, keeran jälle mere äärde tagasi. Päikeseteraapia mõjub paremini. Merevees on mitmeid suuri bretša rahne. Bretša on Eestimaa oma kivim. See tekkis meteoriidi langemisest Osmussaare lähedale. Plahvatuse tagajärjel sulatas suure kuumusega kivimid, need segunesid ja tekkis uus kivim bretša. See näebki välja must nagu oleks söestunud. Need tunneb kohe ära, sest erinevad tugevalt Soomest siia rännanud kividest.
 |
| Bretša kivi |
 |
| Graniitkivi |
Kusagil loopealsel on suur kiik. Lähen võtan istet ja lükkan hoogu. Lapsena väga armastasin kiikumist. See ajas natuke pea segamini.
Püüan ikka säravvalge vahulisi laineid pildile püüda, aga fotol ei mõju nad nii ehedalt. Mulle meeldib mere ühtlane kohin, selle saatel on telgis magus uinuda.
Enne Dirhamit keeran veel kõverike mändide alla. Tunne nagu oleksin hoopis Vahemere ääres piiniate all, nii lõunamaiselt mõjub see.
Minu tänane matk on olnud kui üks ravikuur. Mis see meri, päike ja männimets muud ole! Mere müha rahustab närve, mere soolased aurud vabastavad hingamisteed ning varustavad aju hapnikuga. Päike annab vajalikku elujõudu, parandab vereringet, immuunsüsteemi, stimuleerib naha loomulikke protsesse ja alandab stressi. Mänd on hingerahu puu, rahustab, maandab stessi, on südamele hea ja ajab kurjad vaimud eemale.
Teekonna pikkuseks tuli 13,5 km, mille läbisin 4 tunniga.
Need 3 imelist päeva tervisevetel mõjus nii, et nägu tuulest õhetas ja päikesest tulitas ning huuled vahetasid nahka nagu uss.
