Osmussaar

Osmussaare ehk Odensholm tundub üks kauge ja salapärane maa, kuhu liinilaevad ei liigu. Ilmselt on saare rootsikeelne nimi viikingi ajast pärit, sest Odin oli Põhjala jumal. Olles Haapsalus pea 2 aastat õppinud õnnestus meil lõpuks ometi Läänemaa Loodusfestivali raames minna Osmussaarle ja mitte ainult niisama vaid noorema kursuse giiditööd kuulama. Seega meie võisime saarele minna 2 kätt taskus. Seda muidugi ainult teadmistepagasi tasemel, vajaliku varustuse pidi igaüks ikka ise kaasa vedama.

Nii siis startisime HKHK kooli eest varakult bussiga, et kruisida Dirhami sadamasse, kust 2 kiirpaati meid üle purjetasid. Mina sattusin hõbedasele ajaloolise nimega Sleipnir'ile, mis oli viimati saarel ainsana elanud pere hobuse nimi.  Nagu ikka meresõit ja eriti veel vara hommikul oli lõdisevalt külm ja juukseid sasiv kuid meri nii rahulik, et oleks ideaalne kajaki sõiduks. Saarel võttis meid vastu armas hubane ja vaikne sadamakai. Astudes läbi mitmekeelsete tervitustega värava Osmussaare maailma. 

Huvitav tähelepanek, et südamega maja ei ole siin traditsioonilise eesmärgiga vaid hoopis tööriisatkuur. Kergendusministeeriumit tuleb veidike kadakate vahelt otsida. 

Seadsime oma jalad saare peal liikuma. Kaunis kiviklibuste tüünidega rannavallid, kadakad ja pulstunud villaga lambad. Lahesopis tüüne meri ja üksikud puujändrikud lisasid müstilisust. Rannal lesis mõni üksik bretša rahn.

Bretša kivim on täitsa meie oma isiklik Eesti toode. Nimelt, kui meteoriit tabas umb. 500 milj.aastat tagasi Osmussaare lähistel mere põhja, siis kuuma lööklaine tagajärjel Neugrundi kraatrist välja lennanud kivide sulam ongi bretša.

Igatahes keerasid minu jalad tee pealt kõrvale ja krõbistasin mõnuga mööda paekiviklibuvalli.

Osmussaare ise on pikliku kujuga ja saare sisemaal jagub soostunud järvesilmasid, mis on kaunite rootsipäraste nimedega nagu Inhamne, Skånevike, Invike, Lihlhamne, Kappolkärre jt. Nagu ikka Eesti saartel on ka siin rannarootslased olnud esimesed asukad, sellest ka paikadel rootsi nimed. Saarel elas alaliselt 5-10 peret. Ilmselt sõltus perede arv toidulauast. Vere värskendamiseks toodi kaasasid omale mandrilt. Lisaks toodi talutöödele abiks sulased mandrilt, mistõttu oli hooajati saarel lausa 50-100 inimest.

Ühtäkki kargas kadakite vahelt välja vana paekivist kabeli kellatorn. See on ka kõik, mis sellest pühakojast järgi on jäänud, kuid see ei takista rahval siia kogunemast tähtsündmuste puhul. Jesu Kapell rajati kunagi sadama kohta, aga muna maapind on hoolega tõusnud, siis tänapäeval on kabel üsna saare keskel ehk 1,5km sadamast. II ilmasõja aegu sai kahjuks tugevalt kannatada. Veidike jala puhkust.

Edasi jalutades tulevad saare kuulsad bretšarahnud, kel nimeks Kaksikud. Muideks need olevat ennevanasti oluliselt suuremad mürakad olnud, aga nõukaajal olevat sealt ehituse tarbeks maha lihvitud. Rahnude lähistel leidsime haruldast ja ainult Osmussaarel kasvavat lubisamblikku. Njah, ega ikka ilma loodusõpetaja näpuga näitamist poleks seda tähele pannudki.

Jõudsime kahurite ja raudkettidega palistatud teega langenud sõdurite mälestusmärgini, mis asub vana raua ja betooniga ehitatud torni all. Ümberringi lokkas nurmenukkude  kollastest õitest. Kes säädis end mugavalt istuma ja giidi juttu kuulama, kes jalutas uudistas ümbrust, kes korjas nurmenuku õisi tee jaoks ja kes turnis katkises tornis nii kõrgele kui sai.

Nüüd tuli pikem matk tuletorni juurde. seltskond oli laiali valgunud, igaüks valis omale meelepärase tempo ja teekonna. Mis ma seal keset saare kruusateed ikka vantsin, keerasin oma raja mere äärt pidi kulgema. Pidin tunnistama, et loodus läks üha erilisemaks. Paekivi sakiline serv ja merre viivad trepi moodi pae platood võtsid ahhetama.

Tuletorni all vanas vahimajas oli väike näitus saare ajaloost ja infotahvlid lugemiseks. Saime osta kohvi, jäätist ja pakuti värsket kuldkollast nurmenuku teed. Lõime oma pikniku korvid valla ja lasime heamaitsta. 35m kõrgune tuletorn ise on siin juba umbes 5s. Esimene kadus mere lainetesse, sest saare põhja poolt sööb meri maad. Järgmised tuletornid purustati I ja II ilmasõja ajal ning 1920ndatel ehitati kivist, mis 1950ndatel asendati raudbetoon tuletorniga.

Kõht täis, meel hea, liikusime pankrannikule ikka ja jälle saateks giidi tekstid. Siit vaadatuna mandri poole peitub mere sügavustes meie riigi kõige suurem ja vanem meteoriidi kraater Neugrund ja tema lapsuke, kõige suurem bretšarahn Toodrikivi ümberõõduga 54m. Minule üllatuseks avastati 9km läbimõõduga mürakas Neugrundi alles hiljaaegu 1998  Olin juba jupike aega otsinud head nurka tuletorni pildistamiseks koos pangaga ja siin ta nüüd on! Kui märkida saare lemmik looduslik koht, siis just siin tuletorni ümbrus see on mu lemmik!

Tuletorni lähistel lesotavad rannas vanad kaitserajatised. Nagu Eesti ajaloos ikka 1940ndatel aeti kohalik rahvas minema ja kõik mere äärsed alad läksid lukku või siis nende endi (nõukogude võimu)  arvates valve alla.

Tagasi teel noppisime paekivist kivistisi ja kaltsiiti, mis sätendas kaunilt hallis lubjakivis.

Põllutee keeras üle karjamaade tagasi sadama suunas, möödusime teise külje alt tornist. Ikka lihaveised, lambad, rahnud, karjamaad, üksikud puude salud, madalamas kohas pokud, kadakad, kiviklibu tüünid ja nii me kaunis päikesepaisteline päev õhtusse veeres.

Aeg oli taas kiirpaatidega mandrile Dirhami sadamasse lennelda. 

Väikesel Eestil on palju saari, aga kõik nad on väga eriilmelised. Osmusaare on oma müstika ja  kivide maailmaga üks minu lemmikuid küll.