Lääne-Saaremaa

Ees seisid taas peredega meie sõpruskonna suvepäevad "Siin me oleme!". Sel korral osutus valituks Lääne-Saaremaa ning kodupaigaks kaunis Kodupõllu turismitalu Karalas. 

Väinatamm

Kuna meil on alati ajast puudu jäänud, siis sel korral võtsime nõuks kohe pikemalt aega veeta ja lausa 3 päeva kohal olla. Seega esimesel õhtul ehk neljapäeval vurasime kohale ja elasime sisse. Meie selle korra suvepäevade nime "Siin me oleme" kultusfilm tuli ettekandele koos vaatajate pähe kulunud fraaside hüüatustega.

Kodupõllu

Reede hommikul alustasime oma kehakultuurset programmi Loona mõisast. Nimelt  asub seal Vilsandi rahvuspargi RMK külastuskeskus. Teabepunkt asub härrastemaja kõrval vanas karjakastellis. Ajalooliselt on see väga huvitav mõis. Nimelt on seal kunagi olnud kindlus, kuhu siis sõja või rünnaku olukorral küla umb 60 inimest koos oma kariloomadega varjus. Praeguse aja mõistes jääb see küll veidi mõistetamatuks, et kuidas sinna ikka nii palju sisse mahtus, aga eks siis olid ajad ja nõudmised hoopis teised. Teabepunktis võttis meid väga tore naisterahvas vastu, kes tutvustas lähemalt Vilsandi rahvusparki, Vaika looduskaitseala ja jagas soovitusi kuhu minna, mida vaadata. Vaika LK on Eestis esimesena loodud kaitseala ja seda kohalike huve silmas pidades. Linnumunad olid kohalikele toiduks ja müügiks, seega oli seda vaja kaitsta. Sellest ajendatuna loodi kaitseala Artur Toomi eestvedamisel.  Kaardid näpus, majaga ka lähemalt tutvutud läksime õue uudistama. 

Vilsandi RP teabepunkt Loona mõisas

Kaunis kiviaedadega mõisaaed, kus aedniku majakeses avatud kivide näitus. Fossiile olen palju näinud ja omalgi neid, aga seal olid erilised eksemplarid. Ühes aia nurgas kalatiigike, mille pervel vana ait-kuivati, mis nüüdseks külalistemajake. Ja just sealt avanes kaunis vaade Loona mõisa härrastemaja peasissekäigule kauni trepiga. 

Loona mõisa aed

Loona mõisa härrastemaja

Mõisaaias kiratses hõlmikpuu hakatis. Sümboolne puu siin, sest hüütakse seda elavaks fossiiliks. Oli teine umb 1,5m pikkune, aga osalt raagus. Minu mäletamist mööda on üsna õrnake tuulte ja külma suhtes ja siin Eestis mitte just kõige sobivam koht kasvatamiseks ses suhtes.

Hõlmikpuu

Härrastemaja kõrval põõsaste sees peidus oli veel üks müstiliselt kaunis puitmaja. See tundus kunagi kellegile jõukale ja arhitektuurist lugupidavale kuulunud olevat, aga kahjuks midagi enamat sellest tarest ei tea. Edasi trippisime Odalätsi allikaid kaema. 

Odalätsi allikas

Armas looduslik kohake huvitava loodusega, aga kogu minu tähelepanu haarasid omale käpalised ja nii ei osanud allikaid hinnatagi. Saaremaa on ju teada tuntud oma orhideede rohkuse poolest ja nii ma nüüd nende küüsi langesin. Vahel noppisin mõne sinika suhu ja nautisin käpaliste ilu. 

Kuradi-sõrmkäpp

Lõpuks ometi oli aeg asuda päevanaela kallale ehk reis 2e kiirkaatriga Vilsandi saarele. Sõit ise oli kergelt loksutav, väga tuuline ja huvitav. Käkisilma läbides tundus see suur ja sügav mõeldes õhtustele plaanidele. Teekond oli lahe, vahepeal sõitis kaater lausa tihedalt paigutatud poitokkide järgi ja vahel laidude serva mööda, sest vesi seal salakavalalt madal. Ilm oli küll pilve kiskunud, aga ei me sellest morjendu. Saarel võtsid meid vastu pulmakorraldajad lillekuhilate, jookide ja riidepuul kilesse mässitud kleidiga. Jah, kahjuks polnud see nodi meile mõeldud. Vilsandil oli laupäeval pulm tulekul. Väga uhkelt eriskummaline Vilsandi liinibuss oli pulmakorraldusmeeskonna transportimiseks platsis. 

Meie aga tutvusime Vikati infomajaga ja asusime jalgsi matkateele. Minu ettekujutus saarest oli vaikne kena üksik kohake, aga võta näpust, saar oli vägagi tihedalt asustatud. Üle heinamaade, kiviaedade vahelt rändasime loodust, taimi ja liblikaid imetledes vaatetorni poole. 

Kiviaedu jagub kõikjale

Mina ahhetasin ja ohhetasin üsnagi mitme värvilise taime ja liblika kauni kuue juures. Pildistasin nõutult üles, et pärast kodus tuvastustööd teha. 

Põld-härghein, lilla värvusega Koldrohi, Sarika-Verikireslane, kirju õiega Koldrohhi

Magesõstar

Kummalised viirusepallid kibuvitsadel

Põualiblikas

Vilsaldi vaatetorn

Vaatetorn oli aus ja korraga võis latva 6 inimest minna. Ajaviiteks järtsu oodates nuhkisid teised torni all killustikes otsides fossiile. 

Üks kaunis leid, mis rändas minu lillepeenrasse

Ussikeele siniste õitega ääristatud paekivine tee

Vilsandi tuletorn on kuulus millegipärast läbi Jaan Tätte, kuigi Tättete residents hoopis kaugel eemal metsa sees. Tuletornile lähenedes läks loodus aina erilisemaks. Vau, milline paekivine kallas! Minule meenutas see Horvaatia sakilist teravatipulist kallasjoont. Tundsin end nagu filmis. Pole kusagil Eestis sellist näinud! Paas on kohati kollaka samblikuga kaetud, auklik, sakiline, astmeline...selle kirjeldamiseks napib mul sõnu, lihtsalt müstiline. Ja siis lisaks veel põisadru vallid. Mul veereb üle huulte Tätte lauluviis:"... Mu kallid haisvad adru vallid".

Suur Verikireslane Suureõielisel kellukal

Vilsandi saare rannik

Tuletorni all on trobikonnas hunnik majakesi, eelnevalt hoiatavad sildid, et mitte trügida hoovile, sest majakas eravalduses. Njah, meie trügisime ikka tuletorni lähistelt, mitte just üle õue, aga mööda serva küll. Seal samas asub lisaks veel Vilsandi merepääste kuur. Sellised on vägagi pika ajalooga. Nüüd siis säeti kuuri pidurüüsse homse uhke päeva tarbeks. Tuletornist edsi viis põnev rada üles alla, kadakate vahelt sinka-vonka, kord merele lähemalt, kord kaugemalt. Nüüd kummitas filmi "Siin me oleme" lauluke kadakaid kahte lehte laiali tõmmates "ministri prouaks ma ju hästi passiks..."  

Vilsandi merepäästejaam

Vilsandi tuletorn

Kord keerab rada mere äärde ja siis...

... jälle kadakate vahele

Valge kukehari

Ühe paeastme praos kasvas haruldane valge kukehari. Meil küll pundis mitu taime huvilist, aga keegi neist ei märganud nina ette vaadata. Lõpuks keeras rada ära metsavahele. Vanad männijändrikud ja tuulega kõveraks painutatud nooremad pedajad. Otsisin silmadega, kas ka siin leidub selliseid iidseid hongasid nagu Nõval, aga ei selliseid päris pole. Lõpuks jõuame ristteele, kust osa rahvast pöörab Vesiloomaale ehk veel ühele poolsaarele, osa rahvast jääb ristmikule puhkama ja pisike seltskond koos minuga liigub algul suunaga sadama poole, et minna tagasi Saaremaale mööda kurikuulsat ekstreemset mereteed jalgsi. Vilsandil juba olles ei saa ju seda ometi jätta kasutamata.

Kahe Vilsandi vahel

Selleks jalutasime Suurelt-Vilsandilt Väikesele-Vilsandile, kunagi ammu oli 2 eraldi saart, mis maa tõusu tõttu liitunud. Ekstreemne Käkisilmamatkatee oli kenasti niidetud ja traktoriga jäljed või vahepeal pigem rööpad sisse sõidetud. Vesi oli üllatavalt soe, enamasti jäi alla põlve, ainult Käkisilma kanalis, kust paadid läbi liiguvad, oli sügavam, umb puusadeni ja veidi jahedam. Teekond viis laiult laiule, vahepeal tuli läbida merd ja vahel laiu madalamaid sopaseid kohti. Jalanõude valik on sel puhul üli oluline. Kõige targem oleks jooksutossuga, mis paeltega jala ümber kinni. Minul olid veesussid kaasas, aga kuna laps oli omad jalatsid üldse maha unustanud, siis läbisin ma rihmiliste sportplätudega, mis kohe kindlasti ei sobi selleks, sest tallad jäävad mudasse kinni või poevad kivikesed talla vahele ning enamus ajast kulub kirumisele. Samas oli aega teekonda nautida ja mis kõige tähtsam, ilm, mis oli saarele tulles krimpsus ja hirmus tuuline, oli nagu võluväel ilusaks särav selgeks läinud. Nii siis oli seda rada 5km, millest vees solberdamist umb 1,5km. Aga jah, elamus selle läbimisest oli super ja soovitan seda kindlasti ette võtta.

Käkisilma veetaseme mõõdupuu

Laupäeva hommikut alustasime ajalooliselt väga huvitava ja 500a vana Leedri külaga. Otseloomulikult on Leedri küla tänavad ääristatud kiviaedadega, taluhoovidele sisenemised kaunilt kujundatud ning  sildistatud. 

Saaremaa ja tuulikud kuuluvad kokku

Lisaks kiviaedadega külatänavatele oli meil veel asja siia, nimelt külastasime kuulsat kadakasiirupi talu. Lahke perenaine tegi meile erimaitseliste kadakasiirupi toodete esitluse, mille peale me hullunult omale noosid koju soetasime. Aga see ei olnud veel kõik, proua tutvustas põhjalikult siirupi tegemise protsesse, lisaks kaunis aed, mida tuli hoopis vana perenaine tutvustama. Silma torkas vana paeklumpidega tehtud kaev, paest loomade joogiküna ja meeletu sordi valik roose. Minu vaieldamatuks lemmikuks sinine roos Rhapsody in Blue. Kõigel oli siin ajalugu, isegi 2 toimivat ehtsat Gotlandi käia oli aida veeres. ("Taal pole rohkem möistust peas kui Gotlandi käial!") Mulle väga meeldis, et pere pakkus täiusliku elamuse oma taluaias, mitte ainult kadakasiirupit. Ja veel üks tähtis asi, neil oli uus külalisteraamat, kuhu meie sõpruskonnal oli au esimesena sisse kirjutada. Nii et, kui sinna satud, siis lehitse päris esimest sissekannet 7.07.18!

Kadakasiirupi meisterdamise töökoda

Kadakasiirupi toodete degusteerimine

Paekivi kaev ja Gotlandi käi

Tore ilmaennustus nende trepil

Lümandust ja Kihelkonnast kihutasime korduvalt läbi, aga aega pikemalt seal peatuda polnudki. Sellest veidike kahju. Päev ju alles poole peal ja seadsime oma sammud Harilaiule. Minu üllatuseks oli parklas nagu laulupidu. Uskumatu, et siia ilma nurka on nii palju huvilisi kokku tulnud. Teekonna valisime vastupäeva nagu eestlasele iidsetest aegadest tavaks. Esialgu oli pikalt lage kivine maastik, mis peatselt asendus metsavahel jalutuskäiguga Laialepa lahe äärde. 

Harilaiu maastik

Suur-õiesikud

See on omamoodi huvitav kooslus, keset poolsaart oleks nagu suur järv, mis tegelikult siis vana merelaht. Ja nagu merele kohane jagus siia kõvasti tuult, et lohesurfarid nautisid täiega. Järve niiskes perves istusid jälle mugavalt mõned käpalised. Meie planeeritud lõuna lõkkeplatsil oli lausa järjekorra alusel, sest palju rahvast rajal liikvel. Lisaks oli lohesurfarite laagriplats sealsamas. Imestasin, et neil asjad kõik vabalt laiali ilma hirmu kartmata, et mõned asjad minema võivad jalutada. Muidugi minule meeldib vägagi selline laad, et ei pea peitma, lukustama ja et keegi ka ei himustaks võõrast vara, aga elu tegelikkus on teine. Lõpuks jõudis teerada ka mere äärde, mis oli üsnagi möllav. Natuke veel ja seal ta oligi, see kõige tähtsam siin, Harilaiu viltune Pisa, ehk Kiipsaare tuletorn. 

Kiipsaare tuletorn

Nüüdseks on tuletorn täielikult jalgupidi vees ja majakavahi maja on samuti langenud mere ohvriks. Kiipsaare tuletorn on trikiga jonnipunn, vahel rohkem viltu ja vahel rohkem püsti. Sel korral oli õige pisut kaldus. Rannas nägin taas omapärast nähtust, ja mina kui maismaarott, seda ka esmakordselt, et terve suur pikk vall koosnes ainult rannakarpidest. 

Matkatee edasi oli looduslikult põnevam ja pakkus minule isiklikult rohkem, aga samas oli kõvasti pikem, kui senine tee majakani. Nüüd algasid kiviklibused üksikute kadakatega rannavallid. Siin rahulikes vetes kohtas juba linde. Loona mõisa RP külastuskeskusest kuulsime infot, et Haagi lõukas talvituvad haruldased tundra haha kolooniad. See matkarada oli väsitavalt 11km pikk ja tegelikult naudingut pakkus just see pikem lääne poolne külg ja tuletorn.

See laevuke on juba ammu kuival

Looduse kaunid meistriteod

Vahva värviliste piimamannergutega piimapukk tee veeres

Pühapäeva hommikut alustasime pealt näha igavast Lümanda lubjapargist. Läksin mõttes igava ühesõnalise pruuni sildi ja mõeldes  lihtsalt ühele lubjaahjule õnge. Tegelikult tuli meile lubjapargi peremees, kes oli ise üdini asjas sees, giidiks ja tegi põhjaliku näitliku õpetliku ning kaasahaarava tuuri lubjapõletusmaailma alates lubjakivi murdmisest, ahju ehitamisest, lubjakustutamisest, lubjakrohvini välja. Erinevate lubjaahjude lugemine metsa all läks lausa sassi no nii umb 6-7 oli vast neid. Lisaks saime renoveeritud kunagises palvemajas filmi kaeda ja katseid teha. Vaat see oli meie kõigi lemmik elamus Lääne-Saaremaa tripist! 

Täiesti toimiv lubapõletusahi

3 ööd-päeva põletatakse lubjakivi

Kustutatud lubi

Edasi liikusime Viidumä külastuskeskuse poole. See maja on jälle väga huvitava ajalooga, see on endine leprasoorium, see tähendab leeprahaigete ehk pidalitõbiste ravila. Leepra oli kunagi hirmus nakkushaigus, mis tappis närvikoed ja inimene muutus tundetuks. 

Viidumäe kunagine Leprasoorium

Aga Viidumäe ise on huvitava maastikuga: Saaremaa kõrgeim punkt ja samas ka sood koos haruldustega. Oleks ma vaid varem lugenud, et siin leidub haruldast Saaremaa robirohtu. Matkarada iseenesest oli lühike, aga minule vägagi palju pakkuv, nimelt raba pervel, kus teised korraks tuimanäoga pilgu peale viskasid, elavnesin mina orhideesid kohates. Kohe raja veerel olid ridamisi kaunid soo-neiuvaibad. Edasi russovi sõrmkäpad, hallkäpad jne. Mina otsisin pingsalt rohelist haruldast soohiilakat, aga seda minu silm ei seletanud, kuigi peaks õige õitseaeg olema. Selle asemel leidsin toreda lemmelille, mis nagu selgus ka üsnagi haruldane. 

keskel Kuradi sõrmkäpp

Harilik käoraamat, vajavab veel tuvastamist, soo-neiuvaip

Lemmelill ja suur-õiesikud äiataril

Saaremaa kõrgeima punkti vaatetorni tipus sai ka väriseva jalaga käidud, mulle lihtsalt ei meeldi raudtrepid, ära käidud, aga peale kõrguse sealt muud elamust ei saanud, sest kõikjal laius ainult roheline mets. 

Saaremaa kõrgeim punkt

Enne veel Muhumaa poole liikumist põikasime läbi Kaali meteoriidikraatri juurest. Peab mainima, et peale Loona mõisa aedniku kivimajakest ja lubjaparki vaatasin ma dolomiiti hoopis teise pilguga ja soetasin omale dolomiidist uhmri Kaalist. 

Kaali meteoriidikraater

Enne praami tegime Liival põgusa Muhu kiriku tuuri. Jälle väga ainulaadne pühakoda. Ilma kellatornita, kell hoopis hoone otsas väljas ukse kohal katuse all. 

Muhu Katariina kirik

Tiiu peal olles kohtume Tõlluga

Ja oligi taas aeg Tiiu kõhtu pugeda, et mandrile purjetada. Viimane selle tripi vaatamisväärsus Koluvere loss oma meeletu roosiaiaga, kus pidavat 300 roosisordi kandis taimi olema. Loss ise juba on vägev!  

Koluvere piiskoplinnus

Koluvere lossi 300 sordiga roosiaed

Ikka veel peidab endas me väike Eesti nii palju imetlusväärset!

Rapsody in blue