Lehed

11 märts 2018

Mooste - Lämmijärv - Meenikunno

Mul tuli mõte pakkuda sõpradele midagi mida ilmselt nähtud pole ehk võtta jalad selga ja põrutada päris kagusse välja. Sellele mõttele kaasa tulijaid oli algselt vähe, aga lõpuks kohale saabus enamus ja loodan, et nad ei pidanud pettuma.


Alustasime Mooste mõisa kompleksiga. Esmakordselt sattusin siia aastaid tagasi linapäevadel ja ausalt jättis mulle see mõis kustumatu mulje. Ühe Eesti suurima säilinud mõisa kompleksina on siin palju vaadata. Seda kõike tuli meile tutvustama üks vahva tütarlaps, kel sära silmis. Mooste härrastemajas toimib igapäevaselt kool. Mõtlen, kui õnnelikud on need lapsed, kes saavad nii kaunis koolis käia. Pisikesed klassiruumid, kaunid, ahjud ja ilus saal, kus kunagi ballikleitides heljutud tantsida. Väikese trikiga lisaväärtuse saime mõisahärra tualetti külastades. :)


Foto aastast 2007


Kõigile majadele tegime tiiru peale. Viinavabrikut saime ka seest imetleda. Ilmselt kõige silmapaistvam vaatamisväärsus ripub laes. See on umb. 770´st viinapitsist koosnev lühter. Ja kui kauneid mustreid see joonistab laele! Tänapäeval on kaunis viinavabrik ürituste korraldamiseks mõeldud ning tegutseb ka fototurismikeskusena. Ja järjekord sinna pidi olema oi kui pikk.


Mooste viinavabrik

Lühter umb. 770st pitsist

Super kuidas on seal hooned kasutusele võetud, sest ühte talli on tehtud savikoda, kus saime põhjaliku tuuri, villa koda, kust sain omale vahvad kollase-halli triibulised sokid, külalistemaja ja ühte lauta rajatud moodne folgikoda. Selles toimub vähemalt aastas korra suur ja kuulus festival Elo helüü. Ka nüüd trehvasime Trad Attac bändi kontserdiks valmistumisele. Lisaks on veel karjakastellil ümber kiviaed kaunite nurgatornidega. Tõeliselt võimas mõisakompleks!


Folgikoda ja Trad Atack



Savitelliste signeeritud kogu

Minu vahvad triibusokid


Edasi oli suunaks Räpina ja Sillapää loss. Räpina on muidugi kuulus oma aianduskooli poolest, mis kunagi asus selles samas Sillapää lossis. Loss koos kooli ja pargiga asub tegelikult Võhandu jõe poolsaarel. Ilmselt on lumerohke talv pargi ja aia nautimiseks vale aeg, aga vaatlesime siis seda, mis on. Tegelikult on park väga liigirikas nii taimede, puude, lindude kui ka nahkhiirte poolest. Eestis esinevast 12st nahkhiire liigist on siin lausa 7. Mõisa peamaja ise on küll suur kolakas, aga ei midagi erilist peale imekauni nime, mis on tulnud seal asunud küla nime järgi. Küll aga on pargi lõpus jõe servas künkal kaunis lehtla ehk armsa nimega Musitempel. 


Sillapää loss


Musitempel

Räpinas on veel pika ajalooga Võhandu jõe ääres asuv paberivabrik, mis kunagi toimis Euroopas haruldase lahendusega- 3e erineva veskiga. Lisaks huvitava  barokk arhitektuuriga Miikaeli kirik.
Tiir peale tehtud, keerame nina otsa Mikitamäe poole. Tee kulgeb külatänavaid ja metsade vahesid mööda. Meie sihiks on RMK Mäe loodusmaja, kus saame sel korral peavarju. Tee majani kulges huvitavalt pisikesi metsateid mööda,  korduvalt tegime peatusi uurisime kaarti, et kas tõesti selline tee viib RMK majani. Igatahes kohale me jõudsime. Maja oli armsake ja hubane. Maja ees kase salu, mis mul tõi meeltesse Ljube laulu Berjozõ.

RMK Mäe loodusmaja

Peale õhtusööki, kui saun oli küdema pandud oli aeg seal maal, et väljas mõnusalt pime ning aeg öömatkaks. Kel oli pealamp, kel taskulamp, võtsime sihiks minna Lämmijärvele. Miks just pimedas? Aga selleks, et oleks põnevam! Meilegi üllatuseks oli lausa traktoriga tee lahti aetud, nii et ainult jaluta. Päris Venemaa piirini ei jõudnud, aga ega pimedas täpselt aru me ei saanud, kui pika maa jalusseerisime, aga nii, et sai paras jagu.

Lumeingel Lämmijärvel

Hommikul võtsime ette uuesti tee järve äärde, et valges üle vaadata ümbrus. Natuke maad järve ja kohe ongi maa ja mets, mis tegelikult on Venemaa poolsaare jupike. Keegi usin meist oli lausa piiripostini ära jalutanud. Muidugi ei ole siin mingit piirivalvet ega aeda, et vabalt jaluta üle piiri kui isu on, ainult et kui seal pool kinni nabitakse, vot siis võib tulla jama.

Jäätee Lämmijärvel

Nii siis uudistasime maja ümbrust, kus kõrval veel pisike tareke võib olla siis suviseks majutuseks. Armas, ilus, vaikne, rahu pakkuv paigake. Hea auraga koht, sest lihtsalt hea on olla.


Aga meil olid veel plaanid ja nii liikusime edasi. Esmalt käisime Põrguhavval. Lõunas on ikka toredad tabavad nimed pandud paikadele. Põrguhavva rada algab lahedate väravatega, kus teele saatjaks vanakurat ise.  Laudrada ääristavad omapärased puukujud ja umbes üle ühe on neist kuradid. Kujude juurde on kirja pandud uskumusi. Siis tuleb teele ette väikuke tare, kus sees näitus/info Põrguhavva kohta. Rada läheb edasi maja nuka takant kuni mööda paari trepiastet tõused põrguhaua servale. See on tegelikult meteoriidikraater. Pole küll nii kuulus kui Kaali või Neugrundi, aga seda erilisemaks on rada siia tehtud. Nimi põrguhaud tuleneb iidsest ajast, kui meteoriit alla kukkus ja sellega plahvatus kaasnes. Inimeste seas levis paiga ees hirm ja lihtsam oligi öelda, et siin on põrgu lahti.

Üks kuradike

Põrguhavva

Kohe seal samas 1,5km kaugusel läksime väikesele palverännakule Rebasmäe allikale. Minule just kangastub palverännaku mini rajana tee allikani, sest see on salapärane. Esialgu jalutad kõrguvate mändide vahelt varbaga puujuurtel komistades, siis tuleb RMK puhkeplats koos 6 nurkse onniga, siis pikk trepp alla ürgorgu, kus vuliseb oja. Suvel on siin eriti müstiline, kui laanesõnajala hiigel puhmad oja ääres lokkavad ja puude vahelt valgus nendel mängleb. Peale oja on teisel pool veel pikalt käänulisi treppe kuni jõuad lõpuks Eesti suurima tõusuallikani. Olen siin juba 3ndat korda ja iga kord on allikal oma nägu. See ongi see mis looduse puhul on imeline, mitte kunagi ei ole sama paik sama nägu. 
Järgmisena peatusime Meenikunno raba parklas. Ei saa jätta mainimata, et üks minu lemmik rabasid. Ja no üldse see on ju Lõuna-Eesti, siit on mu juured ja mu süda kuulub täiega siia. 
Sõpradega koos olles on tore, aga paikadest ei saa seda erilist fiilingut, mida üksi olles rahus nautides. Jällegi rabale milline minek! Laiad männikoorepurused teerajad. Ja selle raba serval on pärl - Päikeseloojangu maja! Künka otsas raba pervel on nunnukas palkmaja, loomulikult täpselt vaatega päikeseloojangusse. See pidavat väga populaarne koht olema.  Maja seest ise tundub suht askeetlik olevat aknast piiludes. Aga siin olles on vist kõigil soov siia tagasi tulla ja siin majas ööbida ehk siis seda loojangut nautida.

Päikeseloojangu maja

Ja see ei ole veel kõik! Majast otse alla viib trepp raba laukani, kus saab suveõhtutel sulistada. Mmm milline luksus! Maja üle kaedud, liigume rabale. See on super raba, kus näeb laukaid, lageraba kui ka langatuslehtreid. Teisel pool künkast üles minnes võtab meid vastu luua seljas kihutav nõid ja tema kõrval vaatetorn. Lapsed vudasid üles ja kiljatasid 4G. Nimelt polnud Lämmijärve ääres mingit interneedust, wifit ega 4G Vaatetornist mõned sammud metsa alla on Liipsaare metsaonn, see on nüüd teine tore pelgupaik siin teispool raba. Rada viib tagasi hoopis raba serva mööda läbi metsa, kus esmalt näeb raba langatuslehtreid, mis on siis "sissepääs" maa-alustesse jõgedesse. Veel on tore vaadata kuklaste pesasid, kasepässikuid jm põnevat.
Peale seda matka jätavad mõned sõbrad meiega hüvasti ja kimavad argielu juurde tagasi Ülejäänutega lähme otsima Ootsipalu hiiglasi. Vot neid ma polegi veel näinud kuigi ise kannan uhkelt selle teemalist RMK särki. Üllatuseks oli maailmameistri ümber lausa vaateplatvorm tehtud.

Maailma kõrgeim harilik mänd


Eesti kõrgeim kuusk

Mis või kes on siis Ootsipalu hiiglane? See on Põlvamaal elutsev maailma kõrgeim harilik mänd 46,6m kõrge ja seal samas kõrval Eesti kõrgeim kuuks oma 48,6m kõrgusega. Ega pole asjata vanarahva ütlus "pikk nagu masti mänd". Jah, ega metsas saa aru ühe või teise puu erilisusest, aga uhke tunne on küll, et olen maailmameistrit oma silmaga näind pead kuklasse ajades.

Ootsipalu hiiglased

Veel on Põlvamaal üks paik müstilise nimega, mis tuntuks saanud samanimelise seriaali järgi Süvahavva. Olen selle paiga sildist varemalt mööda sõitnud, aga seda, mida kõike see endas sisaldab sain teada alles aasta tagasi koolitööd tehes. Tee Süvahavvale on eht Lõuna-Eestilikult käänuline ja mäest alla Võhandu jõe orgu. Seda püüda pildile on pea võimatu, seda peab nägema ja tunnetama.


Süvahavva


Jõe silla juures seisab vana Viia vesiveski ja oh imet, täitsa tuttav paik! Ma olen siit oma paar korda läbi kanuutanud. Jõe pealt on hoopis teine maailm. Tundub, et suvel on siin elu rohkem, veski kõrval aias on söögilauad-toolid ja heinamaal kollane NG aken. Mind paneb vahest imestama akende asupaik, sest nii mõnigi kord pole aknast sellist head vaatenurka kui umb 50m eemal. Mida siis lisaks Süvahavva endas peidab?! Siin samas on villaveski, devoni liivakivipaljandid kõik põnevate nimedega: Viira veskimüür, Uku koobas, Sõjatare jpt. Neid liivakivi müüre nüüd ihkasingi näha. Kaardi peal nad kehvasti tähistatud ja läheneda nagu ka ei oska kust otsast. Esmane katse läbi võsa murda läks luhta. Sõitsime autoga veidike edasi kuni tuli lausa parkla ja silt, lihtsalt kannatust polnud ennist nii palju. Sealt sai kenasti trepist alla jõe äärde.

Sõjatare

Uku koobas

Ausalt nüüd tahaks pigem kanuus istuda ja seda teadlikumalt nautida. Ühesõnaga olin ma väga vaimustuses Süvahavvast ja tulen siia kindlasti tagasi ühel või teisel moel.



Oligi me kagu suunaline nädalavahetus otsas. Tutvustasin oma sõpradele minule muljet avaldanud paiku ja leidsin enda jaoks uusi huvitavaid. Lõuna pool Eestist on nagu imede maa, keerad ümber nurga ja juba on uus imetlust väärt objekt. Imeline!