Vasalemma-Peraküla
Õnneks on septembris veel sooja ilma. Juba vilunult viskan hilisõhtul matkakola kokku, et hommikul Turba rongile kiirustada. Ees on ootamas RMK lõunaraja (loe Peraküla-Ähijärve) lõpule viimine ehk viimased 70 km.
Vasalemma raudteeperroonil ütlen tere vanale jaamahoonele. 2 aastat tagasi astusin ma samuti SIIN ühel augusti varahommikul rongilt maha ja alustasin sama rada lõunasuunas. Südame alt läks kohe soojaks. Egas midagi, sadulasse ja teele!
Tee kulgeb mööda metsaradu ja põlluteid Rummu karjääri taha ossa. Siin küljel ma pole käinudki. Igal pool on lõkkeasemed. Ilmselt kevadel esimeste soojadega tullakse talvekoopast välja grillima.
Rummu mäed on igast küljest vaadatuna ägedad ja veel ägedam on nende ajalugu. Esimese vabariigi aegu avati siin lubja- ja marmori kaevandus, kus töölisteks olid Murru vangla vangid. Kaevandusest pumbati pidevalt põhjavett välja, aga kui töö siin seiskus, siis valgus karjäär vett täis ja vanad pumbajaama hooned jäid vee alla. Kuna siinne lubjakivi on nii hea koostisega, siis peale poleerimist nägi välja nagu marmor. Loomulikult veeti peamiselt toodang Venemaale, aga ka meil leidub sellest ehitisi nagu Vasalemma ja Laitse lossid. Mäed aga tekkisid lubjakivi tootmise jääkidest. Kunagi ammu olen seal paar korda lastega isegi üleval käinud. Alla puhta tagumikuga ei saa. Ja ujumas olen siin ka käinud. Peale läbipaistva vee see nauditav ei ole, allikate rohkuse tõttu on vesi väga külm.
 |
| Rummu karjääri aheraine mäed |
Kusagil tee ääres valvavad 2 kivilepatriinut. Vasalemma lossi juurde keeran ainult hetkeks sisse, juhuks kui on mingi väga hea valgus pildistamiseks, sest ma olin siin alles mai lõpus ja ka muidu nii palju käinud.
 |
| 30.05.2020 |
 |
| Vasalemma loss 30.05.2020 |
Teele asudes lootsin, et ehk on kuhugi teeristi mõni moodne tankla koos poega kerkinud ja saan sealt kohvi nõutada. Tanklat polnud, aga Tamme kohvimaja leidsin küll. Läksin ukse taha lõgistama, lukus. Silt uksel teatas, et pakuvad hommikukohvi kõrvale ka pirukat. Seisin nõutult, et kuidas ma pirukat saan, kui ei saa kohvigi. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Parklas jututas üks seltskond ning üks naine neist pöördus minu poole. Kurtsin kohvi muret. Vastuseks sain rõõmsa: "Ma kohe teen ukse seest poolt lahti!" Vot on super teenindus! Ega ma ei saanudki aru, mis kell nad avama pidid, vist ikka sutsu hiljem. Mina sain kohvi, kooki ja pirukat nii palju kui tahtsin, kingad mahtusid ikka jalga!
Padisele ei läinud otse tee vaid läbi Linnamäe. Jälle üks äge paik ja eriti, kui sinna seikled mööda terviseradasid ikka mäest üles ja alla. Lõkkeplatsile jõudes võttis juba lõõtsutama see hommikune pingutus. Väga ilus koht ja need inimesed, kes siin terviseradadel saavad oma hommikusörki teha on ikka õnnega koos.
Vaikselt linnamäelt alla kulgedes jõudsin Padise mõisa ja kloostri juurde. Hüppasin veel poest läbi, sest söögi varumise jätsin teadlikult tee peale, et ratas võimalikult kerge oleks. Kloostri ees oli mingi telk üleval ja rahvast sebis ringi. Ilmselt mingi üritus käimas. Kuna ka siin olen ma korduvalt ja korduvalt käinud, siis isegi renoveerimise jutu peale mind ei ahvatlenud siia sisenema.
 |
| Padise klooster |
 |
| Padise mõisa härrademaja |
Kusagil tee servas püüab mu pilku punane vana tuletõrjeauto. Iludus!
Määra kandis ületan Haapsalu vana maante ja võtangi suuna Peraküla poole, küll mitte otse teed pidi vaid ikka RMK valge-rohe-valge rada pidi. Paremaid ja halvemaid metsateid pidi kulgedes tunnistan, et karuhirmust olen üle saanud. Joogipause tehes hingan männiku õhku sügavalt kopsudesse. Päev tõotab soe tulla, aga tuul on sügiseselt jahe.
Harju-Ristil asuvat Risti kirikut nägin viimati tellingutes, kuid see eest sain too kord sees käia. Siin on väga huvitavad rannarootsi pärased laemaalingud, mis üsna hiljuti alles välja koorusid. Täna sain väljast imetleda seda poolikut torni. Muideks selle kiriku ehitamist alusatsid kunagi keskajal Padise kloostri mungad. Kirikule ehitati ka ümar torn, aga umb 2 sajandit hiljem varises mingil põhjusel pool torni alla. Ja nüüd siis meie imetlemegi seda tegelikult ju üsna huvitavat poolümarat torni.
 |
| Risti kirik |
 |
| Risti kiriku laemaalid 30.05.2020 |
Rada lähebki kiriku tagant üle põllu edasi. Kusagil metsa vahel tervitavad mind maha langenud puud. Mõni neist peale poole põlvi ja see tähendab enamasti võimaluse korral ratta ringiga vedu. Hullem muidugi, kui siit üle peab punnima. Ega need metsaraja sõidud koos varustusega ei ole ikka asfaldi sõidud. 50ne km läbimise järel annab mu tagumik tunda hoolimata rattapükstest. Ega ma viimasel ajal ei ole teab mis palju ka sõitnud. Puhta pingutuse najal sõidan aina edasi.
Vihterpalu teeristil on hobuaedik ja 2 kena hobust tulevad karjuse äärde uudistama. Naeran neile, et vaatan endaga tõtt, sest ma olen hobuse aastal sündinud.
Vihterpalu mõis pidavat taas müügis olema. Välismaalasest omanik, oli ta nüüd soomlane või sakslane, ei viitsivat enam majandada sellega. Eest on väravad kinni, aga tagant küljelt täitsa lahti. Hiilisin natuke seal aias ringi, mitte paha pärast, vaid uudisihust häärberi ilu vastu.
Mõnus käänuline pinnatud tee kulgeb mere äärt pidi. Siin on huvitav vaadata inimeste fantaasialendu majade ehituses. Kes millise maitsega on. Jah ilu üle ei vaielda vaid kakeldakse. Kusagil Vintse kandis teen puhkepausi ja lähen võtan istet rannas ühel kivil ning lasen banaanil hea maitsta. Hingan mere lõhna enda sisse.
Siis ühel hetkel näitab rattaraja ära keeramist sellelt imeilusalt rannaäärselt teelt. Korraks pean isegi nõu, kas nautida seda veel edasi, aga siis saab kogemus rajal võitu mu sees, mis ütleb, et lõpp võib jamaks minna.
Tee veerde jääb huvitavaid bussipeatusi, piimapukke ja teisi postamente. Erinevus rikastab maailma!
Alliklepal lähen lausa randa. Mõned käivad veel ujumas. Taban ennastki sellelt mõttelt, aga kuna ujumisriideid pole kaasas, siis ei hakka jamama ja naudin niisama rannal vedelemist.
 |
| Õige natukene veel |
 |
| Alliklepa rand |
Kõik on ilus ja tore, aga Keibu kandis keerab rada rannaliivale. Minule mõistetamatul kombel pole rattarada eraldi. Kuna väsimus on peal, ei viitsi ka paremat varianti hakata otsima. Üritan vahel sõita, vahel käe kõrval lükata. Igate pidi on jama. Lähen metsa alla, ehk seal kannab paremini, aga pehme samblik vajub samuti ja oksad kraabivad. Mingi oma 2 km mässasin seal kuni sain mõistlikule teele tagasi. Lepajõel keeras rattarada jalgsirajast eraldi. Tegelikult on siin juba kõik tuttavad paigad mul, sest olen korduvalt siin käinud. Seenelisi-marjulisi kõik metsaalused täis. Ainult soovi "Jõudu!" neile. Viimaks ometi Toatse järved ja seejärel vana kivitee. Oi see on täpiks i peale. Väsimus, janu, hellad tuharalihased ja siis vana munakivitee. Spidomeetriga ei tahtnud enam tõtt vaadatagi. Ainuke kohe kohe ees ootavast lõpust sain jõudu juurde.
Lõpuks ometi 0 Juhuu!!! Läbitud Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkarada. Väsinud, aga õnnelik!
Komberdasin vaevaliselt loodusmajja. Kuna kell oli alles 16.15 siis tulin mõttele, et Nõval on ju hea söögikoht. Uurisin, kas see on veel töös ja mis kellani lahti. Avatud kella 19ni. Ooda ma tõttan tuvikene! Varusin väljast kraanist veel joogivett, vaatasin pead vangutades googlemapsi juhatatud 4-le kilomeetrile otsa, mis edasi tagasi teeb 8 km, ja hüppasin sadulasse. Enamik 4 km sõitsin püsti. Nõutanud prae ja külma õlle istusin terrassil õhtuse päikesepaiste kätte. Nüüd on elu nagu lill!
Täpselt siis sain söödud, kui päike puude taha vajus. Kasutasin siin tualeti võimalust ja kasisin end veidi puhtamaks. Kangelt ajasin end sadulasse, et taas Perakülla naasta telkimiskohta otsima. Mõtlesin, et sügis ja puha, et nüüd lõkkeplatsid õhtul vabad. Tutkit brat, laulupidu nagu ikka siin. Mul on siit vähe Spithami poole üks sala koht telkimiseks. Maandusin sinna, ajasin oma maja püsti ja lihtsalt olesklesin.
Päike loojub Põõsaspea neeme taha ja kahjuks pole seda suvist ilusat värvide mängu. Varakult kobin telki magama. Mere rütmilise laineloksuga magan ma alati ime hästi.
Minu prognoositud 70-st kilomeetrist sai õhtuks 93 km. Pole siis ime, et mu tuharalihastel oli oma sõna siin öelda.
Koju kulgesin siit rattaga armsasse Haapsallu 48 km, kus külastasin kursaõde ja mööda Tallinn-Haapsalu raudteetammi Turbasse rongile 45 km. Lisaks rongi pealt koju 9 km. Nii et päris kenake rattasõit tuli kokkuvõttes.
Järgmiste radadeni!
