RMK lõunarada - Revanš

Kavastu - Ahja

Esimest rajalõiku loe siit

Eelmist rajalõiku loe siit

Nädal tagasi jäi mu matkatee läbimine pooleli, sest Kavastu parv ei töötanud ja ringiga sõita ka ei viitsinud. Vahepeal netis surfates selgus, et parvel olid hooldustööd ja sõitma hakkab alles kuu lõpus. Jälle minu plaanidesse ei sobi. Seega lasen end maha paotada täpselt teisel pool jõge. Jalutan isegi parve randumise kohas, et oleks nagu päris. 

Kavastu parve liikumis koht

Emajõgi

No ega siis midagi, sadulasse ja minek! Aga nii lihtsalt see ka ei käi. Katsu sa sadulasse istuda tõusu peal ja mäest üles väntama hakata. Mul tuli nii naer peale, ma nagu polekski rattaga kunagi sõitnud, sest hoogu kuidagi sisse ei saa. Saateautojuht nagu siil Kalevipojas õpetas kõrval "serviti, serviti" (loe keera ratas mäega risti). Sellest nipist oli abi ja lõpuks ma kohalt minema sain. 

Vaade teisest kaldast, et seal tõesti on tõus mäkke

Ilm ilus ja meel hea, asusin kilomeetreid neelama. Kodus kaardile vaadates olin juba plaani teinud, et Kastrest keeran otse Võnnu peale, selleks et vältida inimtühju karulaani. Ilmselt ei ole mu psüühika veel metsavahel karuhirmu vaba.

Kastre mõisas asub tänapäeval hooldekodu kauni nimega Härmalõng. Memmed-taadid istuvad välistrepil, ajavad juttu ja mõned kobedamad jalutavad ringi. Taban end mõttelt, mis siin viga hiliseid elupäevi mööda saata. Lihtsalt nii ilus ja vaikne on, saatjaks ainult linnulaul ja tuule sosin.

Kastre mõisa peamaja ehk Härmalõng

Keerangi enda nina siit otse Võnnu peale. Vähemalt siin peaks majapidamisi tee ääres olema ja silmal midagi vaadatagi. Võõpstes püüab mul pilku suur vana kahekordne hoone. Raamatukogu silt küljes. Kindlasti on siin vanasti midagi muud olnud. Google abiga selgub, et see on vana koolimaja, mis 2001 aastal suleti. Vähemasti mingi seltsielu siin sees ikka toimub. 

Võõpste koolihoone 1934-2001

Võnnu alevi serva jõudes otsin kaardi abiga õige matkaraja üles ja sätin end seda mööda kulgema. Vaatan otsivalt ringi, sest kusagil siin valmis kevadel minu ovaalsaun. Ikka palavaga võtan esmase suuna poe manu. Uurin veel poest ka, et kus see Saunasellide firma asub ja saan umbkaudsed juhtnöörid. Teate küll kohalike teejuhatamist: mine säält kooli juurest keera paremale ja siis säält vasemale ja oledki kohal.

Jäätis näppu ja kiriku manu. Siin on alles suur ja võimas kirik uhkeldava tornikukega. Nii suur, et mitte kuidagi ei mahu korraga ühele pildile. Ilmselt omal ajal olnud tähtis kants. Teen imetleva tiiru ümber kiriku, sisse ei saa. 

Võnnu Jakobi kirik

Lähen siis umbkaudu käsikobamisi otsima Saunaselle. Lõpuks leian nende tootmiskoha ja näidisteplatsi. Käin kõik majad läbi ja imestan, et keegi ei tunne huvi minu vastu, jää või siia ööbima. Muideks, mu elu parim saun on see!

Uudishimu rahuldatud tuleb mul lõpuks meelde vaadata ka geopeituse lehele, kas siin ka mõni aare leidub. Oh seda üllatust, kohe üle autotee siin vastas üks aare Sõõro külakooli hoone, kus õppis ka Gustav Suits. Väga ilusti korda säetud maja. Ilma geopeituseta ei oleks ma küll osanud seda pärli siit leida.

Vana koolihoone

Suu võtab mul muigele, sest kiriku juures oli ka aare. Ega midagi, kiman kiriku juurde tagasi. Seal oli leid väikese ninanipsuga, aga logi sai kirja. 

Nüüd olen siin Võnnus küll pikalt molutanud ja aeg edasi liikuda. Mõtlen, et viimase lõigu teen nüüd truult mööda matkateed ja mis see siis veidike metsa läbida ei ole. Muidugi saan seda otsust vanduda veel küll ja küll. Healt asfaldilt maha keerastes oli esialgu ok kruusatee, aga millalgi läks nii meeletuks metsatöö masinate rööpaliseks ja kõige hullem kui tuli mööda traktori rehvi mustrit logistada. Nagu heas reklaamis...ja see ei ole veel kõik! Mind tabas vasika suuruste parmude hord. Nad puresid igast võimalikust ja võimatust kohast. Parmud, palavus, higi ja siis üritad sõkkuda kiiremini mööda traktori rehvimustrit või õigemini logistada. Ka see ei ole veel kõik... ühel hetkel tõmbas ühe puujupi mu velo porilaua vahele kinni nii, et edasi ei sentimeetritki. Hea, et ninuli ei käinud. Mul läks täit jõudu vaja, et see sealt kätte saada. Ma ju alles kevadel panin uued porikad ja jälle katki. Oi seda vandumist, sest ärge unustage vasikasuurusi parme mu kallal.

Metsameeste kunst

Lõpuks sai ka vähe viisakama metsatee peale. Mõtlesin, et kui karu nüüd vastu tuleb, siis ma olen nii tige juba, et saadan ka selle karu kuu peale. Aga ega pomm samasse auku mitu korda ei kuku ja karusid ma rohkem ei kohanud. Lõpuks sain inimliku tee peale välja ja Ahja poe juurde, kus mu saateauto juba ootas. Palusin veel hetke mõisa juurde minekuks, et minu matkatee ots otsaga kokku viia. Sel korral siin rahvatantsijaid ei ole, Tuglase pinkki on hallikamaks tõmbunud ja mõisa peamaja veel rohkem lagunenud. Jalutan üle sildade ja avastan veidi eemal ujumiskoha. Ei saa ma kuidagi vastu panna veele ja hetke pärast olengi sulistavate laste vahelt vette lipsanud. Ah kui hea parmuhammustuste raviks!

                               

Ahja mõisa loss ja minu vokk

Plaanitud 25km asemel tuli 35km

Vähemasti revanš sai võetud! 

Aga tee ei lõpe ja otsa sõit ei saa. Põhjas ootab veel läbimist viimased 70km Vasalemma - Peraküla. Alles siis saan RMK Ähijärve-Peraküla rajale joone alla tõmmata.

Järgmist lõiku loe siit