2. Päev Rava-Kurista
Esimene osa ööst ei maganud külma, elamuste virr-varri ja tühja võitu madratsi tõttu, kuniks väsimus mu murdis.
Õnneks ärkasin mõistlikul ajal. Hommikusöögi kõrvale sai lausa presskannu kohvi ja head seltskonda. Vabše lux värk! Värskendav vann järves võetud, pakkisin kola kokku ja aeg taas teele asuda.
Mõne kilomeetri pärast möödusin varem teele asunud matkasellist tütarlapsest, veel mõned ühised meetrid ja soovisime head matka.
Tee Järva-Jaanini oli ikka ja jälle laiuvad põllud, sinine taevas üksikute valgete pilvetupsudega ja hea tee. Tee äärde jäävad veel mõned armsad maakivist vanad mõisa või talu kõrvalhooned, mida pildile püüan. Ideaalne!
 |
| Idüll |
Palavus piinas juba. Järva-Jaanis kihutasin kohe poodi külma joogi järgi. Poe trepil viludas kohtasin üht matkaseltskonna saatjat veel.
Jah geoaare siin kiriku taga leitud varemalt, egas midagi kui edasi. Järva-Jaanist väljudes imetlen kalmistu uhkeldavat väravat.
Seal samas metsatuka taga on veidralt äkki põllu peal kergliiklustee jupp, mille otsas suur "vene ime" ehk siis traktor T-150, mis peidab endas ka geoaaret. Kiire logi ja edasi.
 |
| Vene ime |
Kui suurelt teelt maha keerasin ei pannud tähelegi, et suurte puude taga oli peidus Tamme lõkkekoht. Siin võttis mind veidi hämmelduma sest tee läks üle viljapõllu. Loodetavasti maaomanikuga kokkulepe olemas. Mööda metsalangi serva logistades ehmus järsku kits mu ees ja kablutas pikkade hüpetega C kujulise kaare mu ees. On ikka naljanina! Aga väga ilus loom oli.
 |
| ja kohe üritab kits mind pikali joosta |
Siin nüüd sain veits vilet teega ja kui see riugas lõpuks läbi sai oli kenasti tee lõpus viit Nilbe tee. Jah tean küll, et see võru murdes tähendab libe, aga tänapäeval kasutatakse sõna teises kontekstis, siis kui midagi on nõmedat ja selle viimasega sobis kokku.
Kui olin peatunud, et sildist pilti teha, möödusid minust risti 2 rattasõidu nautlejat ja naersid, et tegid samast sildist ennist pilti. Ilmselt nad ei teadnud minule hingelist tähendust.
 |
| NILBE tee 😉 |
Järgnes Koeru. Huvitav kohanimi. Siia ei ole ma oma elu jooksul veel sattunud. Esmalt kimasin poe poole ja oh imet, mis kaunis hoone ja rahvast pungil täis. Poe tiir tehtud ja jäätis sealt nõutud, läksin jalusseerima vastas asuvasse kirikuaeda. Jällegi huvitava arhitektuuriga. Ei tundu sugugi nii maha jäetud, aga uks ja mõned aknad on OSB plaadiga kinni taotud. Teadetetahvlil info nagu kõik siiski toimiks. Eemalt uuesti Grossi poele lähenedes, kuhu ma ka ratta jätsin, imetlesin omapärast hoonet. Sammastega ja puha. Ilmselt vana postijaam millele ma ka seinal olevalt tahvlilt kinnitust leian. Poe juurest edasi liikudes tunnistasin veel tõtt kaunilt kujundatud pargi all vabadussõja mälestusmärgiga.
 |
| Koeru Maarja Magdaleena kirik |
 |
| Koeru kõrts-postijaam |
Tee jätkus alevi vahel. Möödusin kurikuulsast Janune kägu pubist, aga nädala sees oli kahjuks suletud.
Suure pargi all teadsin juba mida oodata - Aruküla mõisakool. Peamaja on suur ja võimas ning õnneks kenasti korras ja hooldatud. Taban end mõttelt, kas need siin õppivad lapsed ka ise aru saavad, milline au neil on käia nii erilises koolimajas? Kuna ise olen õppinud esmalt 80ndate nõuka ja siis 50ndate aegses hoones, oli see viimane siiski hubasem, armsam ja mu meelest erilisema õhustikuga.
 |
| Aruküla mõisakool |
Edasi ikka edasi mööda lõputuna näivaid kruusakaid. Mingid huvitavad vanad hooned, millel silt õunaait, jäävad teeveerde. Selgub, et need kuuluvad Uddeva mõisa kompleksi. Mõisa peamajast endast on järgi jäänud vaid seinad, aga need on kenasti eksponeeritud ehk on ka roosilisemad tulevikuplaanid. Kes teab!? Igatahes toimuvad just mõisa pargis niitmistööd. Teen infotahvi juures pausi ja uudistab veits varemeid.
 |
| Uddeva mõis |
Tee jätkub Norra allikate poole kuid enne veel jääb teele Norra mõis. Nagu tondiloss näeb eemalt välja, mida päike üritab natuke soemas valguses näidata. Siin on veel jalutajaid. Peamajani jõudes jääb imestusest suu lahti, midagi sellist pole ma varemalt näinud, maja on valatud betoon sarkofaagi. Kõik kenamad nikerdusedki välja joonistatud, aga ikkagi veider. Ilmselt siiski oli hoone nii viletsas seisus ja selline meetod kindlustas täieliku lagunemise. Muideks isegi sees trepid on betoonist valatud. Jah sellest saaks veel asja kui puiduga pealt katta.
 |
| Norra mõis |
Lähenen veel teise nurga alt, ümber tiigi mõisale, kus peaks mingi matkarada olema, aga hein on kõrvuni, ja loobun puukide korjamisest. Norra allikate poole sõites kohtan tee serva jääva lauaga varjualuse juures jutukat vanapaari, kes on siit kandist. Kuulen lugusid Norra mõisast, Koerust ja muustki. Härra kurdab, et tema pole väga rändama saanudki ja nüüd juba vana. Utsitasin takka, et südamesoove tuleb täita, tal ju liikumisvahendiks auto ja reisikaaslaseks oma proua. Tehku aga Eestile tiir peale.
Kui allikate kohale jõudsin, siis kihutasin algul kaugemale metsa alla, rada ju läks kuhugi. Ei saanud kohe pihta, et siin samas kraavina näivas veesilmas riburada ongi allikad. Ka geoaare siin kusagil, aga GPS levi netu. Nii et aare jäi leidmata, aga teisel pool autoteed olid üha uhkemad allikad.
 |
| Norra allikad |
Natuke rattasõitu edasi, kui teeverest juhatas silt Eesti sügavaima allika Sopa allika juurde. Jätsin oma sõiduki ka uhkelt parklasse ja jalutasin metsa alla allikat kaema. Mõnus puukoore tee jahutava metsa vilus, kus kohe mitu liiki käpalisi kasvamas. Tõusuallikas on 6m läbimõõduga ja 4,8m sügavuseks mõõdetud. Wau, ilus!
 |
| Sopa allikas |
 |
| Pruunikas pesajuur |
 |
| Vööthuul-sõrmkäpp |
Teelt natuke kõrvale jäävad 2 RMK lõkkeplatsi. Neil olid ägedad nimed nagu Purskava allika ja Kirikumäe. Kuna kilomeetrid on siiski arvel või siis pigem jaks, võtsin plaani kaeda ainult esimest. Ma ei teagi, mida ma ootasin, aga tõesti kõrgustesse purskavat allikat ma eest ei oodanud. Super äge! Tegin kohe pikema pausi ja varusin joogivett. Lihtsalt see "majutusasutus" polnud täna minu plaanides ja päev ju alles noor veel.
 |
| Purskava allika lõkkekoht |
Matkateele tagasi keerates kimas minust lokkide lehvides üks 30ndates tugev ja tõupuhas mees mööda. No mulle nii meenutas mingit multifilmi tegelast. Keeras otsa ringi ja tuli juttu tegema. Kutsus oma koju sooja ahjuliha sööma, et ta üksik, toitu palju ja pakub lahkelt teelisele. Kui muidu ma olen julge, siis siin kohal mul tuli jänes püksi. Mine tea, äkki seob mu kinni ja teeb minust ahjuliha või tahab mõnel muul moel tarvitada. Õnneks olin ma äsja lõunasöögi teinud, et ka tühi kõht ei korisenud teist meelt sees.
 |
| Põltsamaa jõe sild |
Kõpu-Lihavere ristmikul keerasin rajalt kõrvale ja läksin suurte puude all vana maja uudistama.
 |
| Seisan teelahkmel |
Kindlasti mingi mõis! Kuna hoovist kostus jutuvada, siis ma lähedale ei trüginud vaid püüdsin maja pildile puude vahelt. Jalutasin veel küla vahel ja leidsin infotahvli viitega Tapiku Võidualtari kohta. Hmm, tundub põnev! Vaatan siia, vaatan sinna, aga aru ei saa, kus see altar siis olema peaks. Mulle selja taha ilmub üks 80+ vanahärra ja uurin temalt. Küsin, kus see vana koolimaja asub, kus Võidualtar peaks kõrval olema. Ta on meeldivalt üllatunud, et mind see huvitab ja kutsub kaasa. Selle sama mõisamaja hoovile juhatab, kuhu ma ei trüginud jutuvada tõttu. Kuulen pika loo Võidualtari taastamisest. Härra räägib koguaeg koolimajast. Kui uurin maja pikemat ajalugu, siis kool asuski Tapiku mõisa härrastemajas, lihtsalt tema elulugu oli koolimajaga seotud. Kuna ma nii kaasahaaravalt kuulasin ja esitasin ka uurivaid küsimusi, küsis härra, kas ma soovin maja ka seest näha. Mis siin veel küsida, muidugi tahan! Ühes ruumis lõi härra mu ette maja plaani ja küsis, millises toas me asume. Vaatasin ümbrust ja plaani ja pakkusin maja ainsa kolmnurke ahju järgi asukoha. Mul läks täppi! Selgus, et siiski kõik vist pikka tuuri ei saa, kui midagi asjast ei taipa. Ühesõnaga kolasime kõik ruumid ja pööningud läbi, kuulasin kogu maja taastamisloost, mis on algstaadiumis, härra eluloo ja leidsime ühiseid tuttavaidki. Ma ei tea mitu tundi ma seal veetsin, aga raisatud aeg see kohe kindlasti ei olnud.
 |
| Tapiku mõis |
 |
| Tapiku Võidualtar |
 |
| Tapiku mõisa peamaja, hilisem koolimaja |
Meeliülendavate tunnetega asun taas teele. Ees ootavad suured metsamassiivid ja igavad pikad sirged. Siin ainus RMK plats on hirmutava nimega Hundisaare. Midagi erilist see paik ei ole, aga veel tegin pausi. Palavus ajab mind igasse sopaauku jahutust otsima. Nii ka siin võtan väikese kümbluse tuletõrjeveevõtu augus konnakulleste vahel.
 |
| Hundisaare lomp |
Päike on veel kõrgel kuigi aeg juba õhtusse veerenud. Peaksin olema Endla looduskaitse alal. Pikad sirged kruusateed on nürid ja teen vahel pause. Ei ühtegi majapidamist, ei ühtegi hingelist, ainult mina mu ratas ja kahel pool laiuv mets.
 |
| Siin on veel maailm ilus ja rahulik |
Loen viimaseid käänakuid ja tean, et Siimusti lõkkeplatsini on veel 3,4 km jäänud, kui mu teele astuvad vasakult poolt 2 karu no nii vist oma 150 m kaugusel. Peatun. Teen lärmi, kõlistan kella, et küll loomad inimest kardavad ja ära lähevad. Tuhkagi. Nendel on teised plaanid. Paremalt ilmub nähtavale 3-ski karu. Silmaga hindan üht suuremat ja 2 on veidi väiksemad. Hiljem ühelt jahimehelt uurides selgub, et ema eelmise aasta poegadega. Karud vaatavad mind rahulikult, jalutavad ja teevad oma toimetusi. Ei nad karda mind, ei nad ründa mind. Minul jalg all väriseb nagu tallesaba. Helistan koju, et infot jagada asukohast, juhuks kui läheb lugu halvaks. Pilti teha ei suuda, esiteks siiski metsa vahel juba hämar ja käed värisevad ning süda taob juba kurgus. Oma 15-20 minutit oleme patiseisus, kuni lõpuks karud jalutavad paremale poole. Hein on kõrge, tee ja metsa vahel sügav kraav ja kaotan nad silmist. Passin veel natuke ja hakkan vaikselt hiilides oma teed jätkama. Tundub juba karude asukoht olevat ja tahan juba kiirust lisada, kui 1 karu astub rahulikult tagasi teele minu ees. Mul oli elu kiireim ümberpöörd ja elu kiireimad vändaringid. Viskasin korraks veel pilgu taha enne kui rahunesin. Karud olid endiselt rahumeelsed ja minust nad sinna teele jäid. Hiljem viskasin nalja, et neil eelmistest matkajatest veel kõht täis.
Otsisin siis teise väljapääsutee metsast ja esimesi majapidamisi nähes alles rahunen maha. Tegin oma 5 kilomeetrise ringi karude tõttu. Sõkkusin veidi rahunenult suure autotee ääres läbi Kurista asula. Tee serva jäi suur park, mu pilku püüdis müügikuulutus "Müüa mõis". Kuhu mul enam kiiret, ainult telkima metsa. Keerasin voki läbi pargi ühe suure ja kummalise maja poole.
 |
| Kurista mõisa maja |
Jalutasin ümber maja, piidlesin ühelt ja teiselt poolt, aga peale suuruse see küll mõisa ei meenutanud. Pigem oli see mingi nõukaaegne pärand. Järsku keerati maja uks lahti ja sealt tuli üks kitlis proua välja. Hõikasin teda: "Vabandage, mis maja see on?" Selgus, et ongi vana Kurista mõis, mis kunagi põles. Nõuka ajal, nii umbes 80ndatel ehitati esimese korruse alles jäänud seintele teine korrus peale. Ja sisse asus Kurista metsamajand. Rääkisin oma äsjase karudega kohtumise loo, mille peale proua pakkus lahkesti öömaja, kui ma ei põlga ära 80ndate funkstiilis mõisamaja. Sain järjekordse mõisatuuri. Mu karp vajus lahti, sest see stiil on ju kõik minu lapsepõlve aegne. Sa veel küsid, kas ma tahan siin ööbida, kui valikus on teine variant karude keskel metsas!? Valisin omale hommikupoolse päikesega toa. Vedasime mu ratta kogu kraamiga sisse ja tegin kaasa mõisaproua (vahepeal selgus, et proua lausa mõisa omanik isiklikult) kohustusliku ujumistiiru veidi eemal Kõpu tiigi järves. Õhtusöök, vein ja jutustamine maast ja ilmast öötundideni. Olen südamest tänulik mõisaprouale!
Hiljem kodus matkamuljeid pajatades selgub, et Kurista seob veel ühe looga. Mu mehe onu töötas selles samas metsamajandis ning siin lähedal sõitsid majandi autoga endid surnuks. Lisaks järgmisel Kurista mõisa visiidil imestan, et mõisaproua auto kannab seda numbrimärki, mida mina oma autole tahtsin, aga ei saanud.
Nüüd ma saan aru, miks karud olid mu teel, ma ju pidin siia Kuristale kuidagi sattuma.
