RKM lõunarada - Ei saa üle Emajõest

 4. Päev Kaiu-Kavastu

Esimest rajalõiku loe siit

Eelmist päeva loe siit

Eks ma kuidagi liikumatult sain ikka veidike magada ka. Hommikuks oli keha kuumamine üle ja kõik unustatud. Ajasin omale pikkade varrukatega särgi selga ja püksid venitasin alla pikemaks. Mõned varustuse asjad sain saateautole anda. Träna kokku ja teele. Kaiu järve selle poole ümbrus on väga mõnusalt männimetsane. Kohati tihedalt suvemajakesi täis pikitud. Vägisi tuli fiiling nõuka asutuste suvilate ajastust peale. 

Nagu kiuste jätkus tee metsade vahel. Psüühika oli ikka karude terhvamise tõttu paigast ära. Ainuke, mis mind lohutas oli hõre ja kaugele läbi paistev männimets. Muul juhul oleks ma väga nautinud sellist metsa vahel kulgemist. Teisest küljest oli igasugune vähegi viludas sõit natuke jahedam mu kehale.

Teele jäid mõned pilku köitvate hoonetega külakesed ja Padakõrve looduskaitseala. Jälle igavaid pikki sirgeid kruusateid. Kukemetsa metsaonn oleks olnud koht, mida tahtnud üle vaadata, aga seal oli rahvas ees ja nii ma siis kimasin mööda. 

Lõputuna tunduvad sirged

Kääpa jõge ületasin vähe ilusamas kohas ja see oli ka viimane vaatamist väärt koht. Oleks ma seda teadnud, oleks kohe seda hetke kauem nautinud. Edasi läks tee väga igavaks ja nüridaks ning see tähendab ka ratta seljas tempo tegemist. Ei looduse ilu ei vaatamisväärsusi, isegi mitte sobivat kohta, kus pausi teha ja einetada. Tähemaa lõkkekoht oli teelt kõrval, aga saateauto käis eelluurel ja sealgi juba grillijad ees. Ikka uskumatult nüri tee kuni Kavastuni. 

Lupiinid ja kruusateed

Kääpa jõgi

Emajõe ääres ootas mind aga halb üllatus, parv ei töötagi. Ei ühtegi selgitust miks või mis ajani. Kuidas ma siis üle Emajõe saan? Luunja kaudu ringiga sõitmine tähendaks 20 lisa kilomeetrit. Üle ujuda...aga ratas? Siiski esmalt riided seljast ja vette jahtuma, küll siis hiljem mõtleb, mis edasi. Jaa, siin oli juba tunda, et ujud jões, vesi on nii jahe, aga karastav. Siin tuli ka lõunaeine võtta, sest paremat paika ju polnudki. Huvitav oli jälgida jõe ääres käivat elu: ujujaid, lastega peresid, kalamehi, mööda kimavaid paate ja vette lastavaid või veest välja tõmmatavaid kaatreid. Aga mitte ühtegi potensiaalset ohvrit, kes võiks mu üle vee viia.

Ei saa üle Emajõest

Kavastu parv, mis keeldub mind üle viimast

Ainult natukene veel

Lõpuks tuli mul siiski mingi otsus vastu võtta, mis edasi. Pidin ju Ahjani välja sõitma. Ja teiselt kaldalt edasi ainult 25 km. Raske südamega langetasin otsuse pakkida ratas saateautole. Kuna selle päeva igav tee oli mu motivatsiooni suht nulli viinud, siis ei leidnud ma endas jõudu, et teisel pool jõge uuesti lahti pakkida ja see ots ära teha. Jääb järgmiseks korraks. Boonusena lasin end sõidutada RMK Emajõe suursoo loodusmajja. 

Emajõe suursoo loodusmaja

Vähemalt see kergitas meeled üles poole. Väga huvitav hoone, mis tegelikult ajaloos olnud vana Kastre linnuse asukoht. Linnuse varemete kohale ehitati millalgi 18 saj kõrtsihoone ja omakorda kõrtsi varemetest ehitati 21 saj loodusmaja.   Aga noh nagu ikka Eestimaa suvi, kõik hooned ja asutused on kinni ja kuhugi sisse ei saa. Nii ka siin tunnistasime maja ilu ainult väljast poolt.

Kuigi kaardil tundub see üks ilma serva pääl olev koht, siis tegelikult on siin väga väga ilus. Loodusmaja juurest läheb veel tore matkarada võsa vahel jõe äärt mööda. Siin jalutades mul küll Eestis olemise tunnet ei ole. Ma ei teagi kus, aga nagu kusagil välismaal. Loodus on lihtsalt nii teistsugune, nii teise lõhnaga. Imeline! 

Kodu poole sõites lasin end veel hellitada Alatskivi lossi külastusega. Jeerum, küll siin oli alles rahvast. Ütleks, et isegi pildistamist segasid. Olen siin kunagi umb 8 aastat tagasi käinud, aga täna vaatasin seda hoopis teise pilguga.

Alatskivi loss

Päev lukku 58km rattal.

Selle nelja päevaga sain kuhjaga seiklusi, uusi muljeid, teadmisi ja tutvusi. 

Ütleks, et hetkel mu elu parim matk!

Järgmist rajalõiku loe siit