1. Päev Aegviidu - Rava
Nüüd on küll vahepeal palju vett merre voolanud, kui mu lõunarada pooleli jäi. See ei tähenda, et ma vahepeal matkanud ja valge-rohe-valge rajaga kokku puutunud poleks. Jalgsi Paganamaa ja Vällamägi läbitud, mis eelmisel korral vahele jäid. Nüüd siis panin matkaplaanid uue aasta lubadustesse kirja ja määrasin kuupäevadki paika. Lisaks soosisid mind jaanide pikad pühad.
Seega oli mu vaim juba pikalt valmis ja nii ma siis teele asusin, et kord alustatu lõpule viia.
Üheksateistkümnendama juuni soojal hommikul pakkisin oma viimased matka kodinad kokku. Pilk Aegviidu rongiaegadele pani mind nina kirtsutama. Just oli paari tunnine paus. Egas midagi, suvekodu pole Aeksist nii kaugel (19km), et seda vändata ei jaksaks. Rattaselga ja padavai minek. Minu teele jääb Mustojal filmi Kõrboja peremees võttepaik, kuhu oli siis ehitatud Kõrboja majapidamine. Looduslikult väga kaunis koht. Minu imestuseks oli maja maja põlenud ja ainult see puukuur jäänud.
 |
| Koht filmist Kõrboja peremees |
Kuna Aegviidu radasid olen ma igate pidi läbinud, ei hakanud ma end kohe rajal olevate küngastega väsitama vaid põrutasin mööda kergemat teed Nikerjärve peale. Telkimisplatsil, kus uhke matkasild kuivale maale ehitatud, sain lõpuks rahus geopeituse aarde logida. Tavaliselt on siin alati palju rahvast, nüüd palavaga vist kõik ujumas.
 |
| Aegviidu matkasild |
Mõnus kruusatee ääristatud õitsvate lupiinidega kulges Mägede poole. Rattatee lõikabki veidike otsem ja lihtsamat teed pidi. Muidugi pean mainima, et pole ammu sellise matkakoormaga sõitnud ja taga ots tundub veidi raske ja vänderdab, aga inimene harjub kõigega. Ilm on super, tee hea ja üle huulte veereb viisijupp Taukari, Leplandi ja Padari "Rännata võib".
Mägede lõkkeplats asub liivakarjääri ääres, aga siin oli täna rahvast nagu murdu. Ei hakanud peatust tegemagi. Jalgsi tee läheb läbi Valgehobusemäe, ratta rada aga viib Perila-Jäneda maanteele. Sain juba Kiidjärvel oma kogemused kätte, et kui ikka ratta rada läheb mujalt, siis on targem seda usaldada. Millegi pärast olin ma Punamäe kõrtsi juurde märkinud geoaarde ja nii ma keerasin ühest kruusatee otsat jalgsiraja poole. Kõrtsist olid järel varemed ja seegi karjusega piiratud. Kui ma geopeituse äpist aaret otsisin, vaatas mulle tühjus vastu. Ei tea, mis märke ma olin siis teinud paberkaardile. Aga tänu sellele põikele sain ma väga kauni ümbrusega Tarvasjõge ületada 2e laua laiust silda pidi. Pole ju paha! Ägedad tumesinised liblikad lendlesid vee kohal.
 |
| Tarvasjõgi |
Kakerdaja raba ümbert rattateed ei juhata vaid see tuleb ratas käe kõrval läbida. Ma nii osav ei ole, et seda 2e laua laiust kurvilist rada koormatud rattaga sõita üritaksin. Kui mu mälu mind ei peta, siis peaks raba ületus 3km pikkune olema. Igatahes nautisin selginevat ilma, tegin mõned fotojäädvustused ja nii see raba ületatud saigi. Laudtee lõpus tegin joogipausi kui 3 noormeest ratastel mööda rallisid. Olin neid teisel pool raba näinud ratast remontimas. Päris mitmed korrad veel sõitsime teineteisest mööda peatumiste tõttu.
 |
| Kakerdaja raba |
 |
| Vööthuul-sõrmkäpp |
Enne Napu lõkkekohta läheb jälle jalgsirada oma teed ja tean, et läbib ka väga kaunist Seli ja Kodru raba. Aga hingel kohe kergem, kui oled need kohad varemalt läbi jalutanud. Sõit oli täiega nauditav: metsateed või põldude vahel kruusateed, kus aegajalt talud haukuvate koerte, lääpa vajunud heinaküünide ja lupiini väljadega. See on nii armsalt omane Eesti maastikule.
 |
| Lupiinid |
Minul aga hakkas ratta pakikas järgi andma. Kruusateed logistasid ühe kinnituskruvi minema ja veel teisegi lahtiseks. Pidin kogu kandami maha laadima ja asja uurima. Varu kruviga selgus hoopis tõsiasi, et ratta poolsel kruvi pesal oli vint maas. Eks ma siis iga kilomeetri tagant kruvisin koomale kuni Järva-Madisele jõudes pidin juba iga 100 meetri tagant kruvima. Jah, nii edasi ei saa. Mõtlen kahetsusväärselt, et pidasin üleelamis karpi liiga raskeks ja jätsin maha. Seal oleks kõike: traati, teipi jm. Nii siis, puhkasin kiriku pingil jalga ja jalutasin aias. Järva-Madise kirik on kuulus Tammsaare romaanist, mille torn paistab kaugele raba peale. Torn on muideks väga huvitavlt tänaseni laastukatusega.
 |
| Järva-Madise Püha Matteuse kirik |
Ratta osas mul väga mõtteid polnud, matka pooleli jätmine ei tulnud kõne allagi. Vaikselt edasi vändates kohtasin minuga samas suunas jalgsirändurist tütarlast. Temalt ma ju ometi ei saa teipi ära krabada, isegi kui tal seda oleks. Järelikult tuli ikka kusagilt abi saada. Õnneks olid hetk hiljem tee peal külamehed asju arutamas. Astusin, sõitsin ikka, ligi ja palusin abi, mida lahkelt ka jagati traadi ja teibi näol. Ajutised variandid on ju need igavesed ja pidas mu matka lõpuni kenasti vastu. Kihvt oli see, et matkaraja ääres elades oli peremees ka ise selle raja läbinud, et täitsa teadis, millest ma räägin või mida ma tunnen. Tänasin südamest ja jätkasin rõõmsal meelel teed. Möödusin uuesti matkasellist ja nüüd puhusime mõned kilomeetrid juttu. Selgus, et meil ööbimiseks sama valik tehtud Ravale jõuda.
Matkatee läheb küll Aravete külje alt, aga mul oli end vaja kosutada jäätisega, seega põige poodi. Õnneks olid veel kauplused lahti, kuigi aeg juba õhtu peal. Üritasin siin kuusesalust ka geoaaret leida, aga olin liialt väsinud otsimiseks ja loobusin. Kui hakkasin end taas teele asutama, kohtusid me teed uuesti matkaselliga. Aravetel on tegelikult ka väga ilus Kurisoo mõis. Alles sügisel ma tegin mööda siinseid mõisaid autotripi, seega jätan selle mõisa vahele.
 |
| Kurisoo mõis |
Siin jäi teele esimene heinane võsa lõik, aga tõesti jupike maad ainult. Ikka päike, kruusateed, sinine taevas ja rõõmus meel. Tee äärde jääb valge hollandi tüüpi tuulik, see vist juba Rava mõisa jagu. Ravale jõudes, teen esmalt tutvust mõisa peamajaga. Siin pidavat hommikul kohvi saama. Mõisa ees järves sain ka kümblusprotseduurid tehtud. Väga ilus koht muide!
 |
| Rava mõisa peamaja |
Silmasin juba teisel pool järve lõkkesuitsu, aga trügisin ikka sinna kaema. Lõkkeplatsil ees nähes seltskonda, hakkasin ümber pöörama, sest eht eestlaslikult peab vahemaa teiste inimestega vähemalt 5m või rohkem olema, kui mind tagasi hõigati. Seal ees ka matkajad ja mahume kõik koos. Üllatuseks selgus, et ootavad rajalt seda sama tütarlast kellega ma kohtusin ja sama sihtpunkti panime. Õhtu kujunes toredaks matka muljete, kogemuste vahetamiste ja varustuse teemaliseks. Ühe vanderselli jalad olid oma arvamusel matkamisest. Need põrgulised olid tal nii villi läinud, et lausa suurematele oli nimed pannud. Ma saan heal juhul kannale villi, pigem jäävad tallad hellaks. Igatahes sain nipi võrra rikkamaks, et villist tuleb nõelaga läbi ajada niidist treen, mille kaudu villi vedelik välja imbub öö jooksul.
Õhtu möödus kiirelt heas seltskonnas.
Südaööl telki kobides panin päeva lukku 76km läbimisega.
