Saula - Aegviidu
Varakult löön silmad lahti ikka selle maantee mürina peale. Väga heitliku unega öö on olnud, aga see eest soe. Vedelen veel natuke telgis. Hommikumenüüs eilse õhtu kartulipuder ja grillvorstid. Seega minu lemmik matkapuder a´la hirs jääb sel korral ära.
Ilm on sudune ja natuke rõske, eriti siin suurte puude all. Asju pakkides saadan siiani kaasas olnud magamiskoti toetusmeeskonnaga kodu poole. Aga mis paganama ime see on, et kodus asju pakkides mahub kõik korrektselt ära ja nüüd ei taha sugugi mahtuda, olgugi et nii mõnestki asjast lahti saanud juba.
10ne paiku alustan matkateed mööda kulgemist. Ilm on ilusaks läinud ja päike pilvede tagant välja tulnud. Esmalt lähen uudistama teisel pool maanteed olevaid Saula siniallikaid. Polegi siin varem käinud. Rattaga saan kuni ühe sillani, edasi on tõus mäkke koos langenud puuga. Natuke jalutamist hiiemetsas ja ongi esimene allikas - Siniallikas. Vesi on tõesti valendav rohekas sinine ja läbipaistva vee põhjas on korrapärased ringid. Katsun vett - karge. Natuke maad edasi jalutada on Mustallikas. No tõepoolest, nimele vastavalt näeb see välja täiesti tumehall. Väga lahe! Kolmandana on Valgeallikas ja nagu nimigi ütleb, siis valge põhjaga. Podisevad teised aegajalt omas rütmis "mulks, mulks". Tagasi jalutades on Siniallikas teise valguse nurga alt veel kaunim ja eredamavärvilisem. Lummav!
Kihutan nüüd üle jõe ja otsin ristmiku, kust peaksin ära paremale pöörama. Näen veel üksikuid rajatähiseid, aga siis on pikk pikk sirge ees ja ei miskit muud. Hmm! Kusagilt pidin ju ära keerama. Ots ringi ja tagasi pingsalt märke otsima. Oligi ühe aiaposti küljes. Lihtsalt ma ei pannud tähele, sest see tundus maja hoovi minevat. No pole hullu, ainult mõnisada meetrikest tuli juurde. Kiikan sisse veel Siniallika Trahterisse, aga saan vastuseks: "Vara veel!" avatakse kell 12.
Koheselt nurga tagant keerab rattatee jalgsi matkateest jupiks ajaks lahku. Loomulikult kasutan ma lihtsustatud varianti ja naudin kruusakat.
Mis on jalgratturi unistus?
Sõita mööda metsadevahelisi käänulisi ent siledaid kruusateid, kus ainult üksikud augud, millede vahel laveerida. Kerge priis, päike joonistab teele üksikuid jahedaid puude varje. Ja mis kõige tähtsam, bez aftomobil. Ah milline nauding! Hing lausa laulab sees.
Teen ühe kurvi peal joogipausi, külamees jalutab mööda ja soovib head matkateed. Mulle tundub, et inimesed on matkajate vastu igal pool hästi sõbralikud. Tänud neile!
Nii kulgen õndsas säras kuni Kose - Uuemõisani. Alles Pirita jõe orus läheb teekond auklikuks, kiviseks ja märjaks. Uudistan mõisahoonet, mis üsna lagunenud seisus, kuigi siin peaks õpiraskustega laste kool toimima. Lisaks on kole nõukaajal tehtud juurdeehitis kõrval haigutamas.
Igatahes teen sealses kaupluses jäätise pausi, mida poe ees kivil istudes limpsin. Minu arvates võiks iga kaupluse ees pink olla, kas siis rännulistele, külameestele või lastele.
Kose-Uuemõisast edasi kulgevad teistlaadi kruusateed, mis kaetud suuremate ja väiksemate kividega. Ahisilla oja otsas peaks rattatee päris mitmeteks kilomeetriteks oma rada minema, aga mitmeid kordi pendeldab jalgsirajaga taas kokku. Saa siis aru, mis toimub? Aga mina jäin endale kindlaks, loen kaarti ja väntan edasi. Millalgi kadusid sootuks rattateel kulgedes triibumärgid. Selline tunne nagu oleks ma maha jäetud. Enne Mallavere asfaltteele keerakul imestasin, et isegi siin nii olulises kohas pole RMK raja suunaviitasid. Mõte käis tagurpidi rada läbivate matkaliste peale, no kust nemad peaksid teadma, et selle põõsa juurest on just õige tee ots?
Pikaveres tegin jalutuskäigu mõisa kooli aias, kus lilledest õitemeri.
Järgmises külas hämmeldusin, peaks nagu tulema Härma, aga bussipeatus täitsa Perila nimeline. Oluline kumb on õige punkt, sest Härmast pidin ära keerama. Võtsin bussiootepaviljonis istet, uurisin ja puurisin kaarti ning tuvastasin gps´iga, et see peaks ikka Härma olema. Vot sulle siis! Igatahes lugesin tee otsi ja käänakuid ning sinna kuhu vaja ma sain. Korraks kontrollisin veel kindluse mõttes keset metsi oma asukohta ja sain kinnitust oma kaardilugemis oskusele ja suunatajule, olen õigel teel. Siis lõppes rada käesoleval RMK kaardil ära ja uut kaarti lahti lüües oli minu hämmastus õige suur - sellel kaardil ei olnudki eraldi rattarada. Olin juba leppinu ilma rajamärkideta sõitmisega, aga no nii nüüd ka ikka ei saa, et iga kaart on omast ooperist. Ausalt öeldes olin ääretult nördinud ja tuju läks alla. Kumb see nüüd siis õige oleks olnud? Logistasin tujutult edasi mööda kiviseid sirgeid kruusateid, mõttes mõlkumas, et kindlasti elavad karud siin. Rattal hakkas taga otsas midagi krigisema. Suva. Millalgi sai see suur eraldi rattaga kulgemine läbi. Ristudes olid märgid kenasti õigesti, minu tuldud suunda näitas rattarajale ja teise suunda seljakotiga matkajatele. Pilk teisele rajale rahustas mind, tõesti seda heinast kitsast metsarada ei oleks lustlikum kulgeda olnud. OK tuju sain vähehaaval üles, viskasin pilgu ratta kriginale peale. Selgus, et pakiraami kruvi oli logistades plehku pannud. No vot, tagavara kruve mul tõesti kaasas pole. Edasi sõites hakkasin ajusid pingutama: traati, teipi ka pole, ainult jämedat nööri. Hao hunnikut märgates kargas pähe puupulk. Noaga tegin paraja pulga ja lükkasin kruviaukudest sisse. Natuke ikka peab.
Peagi saabus Alavere lõkkekoht. Päris kenake teine, päiksepaistelises kohas, aga taas maantee kõrval kohe. Veel teinegi tähelepanek, mis puudus oli ka Saulal, telgi püstitamiseks mõeldud plats oli pealmise rohukatte all puhas kruus. Ehk, et telgivaiasid ei ole sul kuhugi maa sisse suruda. Igatahes avasin Alaverel lõunasöögi restorani, kus a´la carte menüüs oad tomatikastmes grillvorstiga.
Vähemasti edasi kulgeval teel olid saatmas mind tuttavad valge-rohe-valge triibu märgid. Kohe palju seltsim oli. Vaata, millest üksi olev inimene rõõmu tunneb. Alavere kandis oli üks huvitav põld. Ronisin sadulast maha ja läksin kohe seda ime asja kaema. Kas minu teadmised petavad mind? Igatahes tegin fotosüüdistuse, et kodus googeldada ja kinnitust saada, et seisin laiuva kanepi põllu serval.
Natukene künklikumaks läheb maastik, muidugi Lõuna-Eestiga ei ole see võrreldav, aga hing taas laulab sees. Alles Vetla vesiveski juures saab esimese tõelise laskumise, no nii umbes 28km/h Vetla kandis annab tunnistust, et hakkan Kõrvemaale lähenema: männikud ja maastik muutub liivasemaks. Saan ka ussi nägemise kirja, vist oli rästik teel. Metsa all punab pohladest, mida ajan omale kahe peoga suhu. Vitamiinid ikkagi!
Krani lõkkekoht on jälle omamoodi üllatus. See on laavuga, mille ees lõkkease ja teisele poole kruusateed jääb tualett, puude varjualune ja võimalik telgi plats. Noh selline sõu, sõu koht. No ei teki erilist tahtmist seal ööbida, kust autotee läbi hoovi jookseb, kuigi jah maanteemürast oli see nüüd küll kaugel eemal. Üllatusena oli seal üks noormees puhkusel linnakärast. Pisike telgike laavus ning ise chillis seal niisama olemist.
Jah, ega minulgi siin enam pikka pidu pole, sest kohe kohe on Aegviidu ja minu 2e päevane matk läbi saamas ning üks lõik RMK Peraküla-Ähijärve teest taas läbitud. Veel enne Aegviidut üks soisem koht, kus seisva vee roiskunud lehk üleval ja mina ka "omas mahlas". Kuna Aegviidu-Tallinna vahet käib tihe rongiliiklus, siis mõtlen, kas esmalt poodi külma joogi järgi või vaatan ujumispaika enese loputamiseks. Keeran siiski üle raudtee poodi, just saabus ka üks rong Tallinnast. Poest tagasi teel võtan istet perrooni kõrval ja lükkan andmeside sisse rongiaegade piilumise eesmärgil. Avastan, et nüüd kohe 5 min pärast väljub rong ja siis paar tundi pausi. Kribinal-krabinal püsti ja rongile. Kellele matkaselli lõhn ei meeldi, siis hoidku ise kaugemale.
Rongis oli üks väga jutukas proua linnarattaga, kes päris järgi täpselt, kus ma käisin, mida tegin ja nägin ning vastutasuks kuulasin tema käimisi. Muideks väga sportlik memm ja rattaga kõik võimalikud kohad läbi seigelnud. Väljusime mõlemad Ülemistel. "Head teed!" ja iga roju oma koju. Minu päev läks kirja 70km.
Pean mainima, et taas suutis RMK matkatee mind üllatada oma mitmekesisusega läbi 148 km. Eks see ju selle eesmärk olegi. Mind juba lausa huvitab, mis mind Aegviidust Ahjani ees ootab? Kui ilma lubab ja aega saan, siis lähen rajale.
