Kaunissaare

Minu pelgupaik siin ilma pääl.

Armastusel kummalised teed,
armud vahel päeval, armud ööl.
Minul aga juhtus see ...

Olin plaaninud nädalavahetusel taas RMK maatkateele asuda, aga juhtus hoopis nii, et koerale polnud hoidjat ja tuli mu hea plaan edasi lükata. Öeldakse ju, et pole halba ilma heata. Päev oli üli tuuline ja see rahustas mu hinge. Tegin peniga õhtuse raba jalutuskäigu Kakerdajal. Pühapäeva hommikul, aga ei andnud hing rahu, et ilus ilm ja peaks selle rattatripiga sisustama. Olin kuunud, et Kaunissaare veehoidla pidavat ilus kant olema. Kuna juba Soodla veehoidla ümber olin paaril korral käinud, siis miks mitte nüüd Kaunissaare?! Koostasin arvutis google mapsis teekonda ning viskasin pilgu peale, et mis seal Kaunissaares ka vaadata on. Pilte sirvides hakkas silma üks kenake helesinine palkmaja, mis osutus kinnisvarakuulutuseks. Klõpsasin lahti. Oo milline kaunitar! Majake valgete akendega, ainult 100m järvest, kus hingematvalt kauni vaatega paadisild, millel Kalle nimeline pink. Hiljem saan teada, et Kalle oli seal külas esimene, kes suvemaja elanikest üle talve Kaunissaarede jäi.

Lisaks suur kaunis lilledega aed, mille ühes nurgas kasvuhoone, kus laud ja toolid sees jahedateks suveõhtuteks. Absoluutselt täpipealt minu unistus!

Ühesõnaga kõik on kaunimast kaunim Kaunissaarel! 

Ma olin nii võlutud hetkega sellest, et ainuke mõte minu peas oli, ma pean selle saama! 
Ok esmalt rattasõit, mis mul siiski plaanis oli. Tunni pärast väljus rong Kehrasse ja nüüd mul hakkas kiire. Mõned asjad kokku ja Ülemistele rongi peale. Kuna päev oli päikeseline, aga pigem jaheda poolne, siis aega trippida oli mul küll. Kiiret ei kuhugi. Vaatlesin natuke Kehra raudteejaama ja selle renoveeritavat hoonet, kiikasin poodi Konsumisse. 

Nautides hetke kulgesin mööda jõe kallast ripsillani raudtee kõrval, ületasin selle ja trippisin teist poolt jõge edasi. Vastu tulid terviserajad. Tugev pluss, kui terviserajad nii läheda, sest ma väga armastan suusatada. Jah, selle läbimise käigus pean küll tunnistama, et matkata ehk saab sellel rajal või koera jalutada, aga mitte sporti teha suuskadel. Heal juhul on seal klassika jälg sees. Ratas õnneks nii perfektset rada ei nõua. Minu mahamärgitud rada keerab nüüd eemale terviserajalt. Kenasti läheb veel üle oja silla laadne toode, mis tiba katkise võitu. Aga kuhu ta nüüd siis teelisi viima peaks jääbki mulle selgusetuks, sest tee lihtsalt hääbub? 

Teekond läks aina märjemaks ja märjemaks. Sain pihta, et minu google mapsis maha joonistet kaart oli hoopis mööda metsasihte. Kui esialgu oli ainult natuke märg ja nagu mingi rada isegi läks, siis hiljem sattusin päris sirtsusohu, sest mets, mille sihti mööda pidin liikuma oli maha võetud ja millalgi tuli vastu kõrguv võsasein, ei ühtegi sihti enam.  Raielangil oli maha laotatud kuivanud kuuseoksad, mida mööda üritasin turnida, hinges ainult palve, et ühelegi rästikule peale ei astuks. Positiivse nurga alt vaadatuna laiusid metsa all pohla, mustika ja sinika väljad. Marjad lausa ise palusid "Nopi mind!"  Sirtsusoos tuli siiski nina ümber keerata ja tagasi terviserajale oma vokk nügida käekõrval. No üritame siis seda teed pidi, see ikka ju kuhugi välja jõuab. Jõudiski, kenakesele teerajale Lõhmuse teel, mille lõpus tuli vastu Jägala kanal. Sealt ainult natuke veel ja olingi jõudnud Kaunissaare veehoidla äärde. Hetk pausi, infotahvlite lugemist, vaatasin teisel pool järve maju mõlgutades mõtteid, kas seal on ka minu väljavalitu? 

Uuesti sadulasse ja väikese ringiga majade juurde. Olin lootnud ilusa ilma puhul ehk omanikud eest maalt leida, aga vaikus. Trügisin õuele ja tegin väikese tiiru, piilusin siia ja sinna. Kõik on täpselt nii kui peab! Ehk et super! Jalutasin järve äärde paadisillale, kus võtsin istet Kalle toolil. Peas kõlamas Dagö "Kuula, kuula" ...kui soovid on selged ja sihid on siirad... 

Järveäärsest majast tulid keegi robotniidukit toa juurde viima, ju ma tundusin kahtlane. Nautisin imeilusat järve vaadet, teisel pool kaldal suursugune korrastatud veskihoone ja selle peegeldus veel. Tegin rattaga tiiru majade vahel ja ülejärgmine naaber hoidis mul silma peal. Ma ei tea miks, aga ma nagu ei kippunud temaga juttu ajama. Ei tahtnud oma salasoovi avaldada.

Edasi üritasin siis kulgeda oma joonistatud kaarti mööda, milleks osutusid pikad pikad sirged igavad kruusateed männikute vahel. Männikud - taas üks pluss kirjas! Kuni sattusin teeristi, kust keerab Krani lõkkekohale. Nii ilmselgelt sattusin hoogu ja läks paljuks neid sirgeid. Kuigi jah kruusateed olid üsnagi head. Natuke tagasi, aga õiget ära pööramist ju polnudki, taas ainult metsasiht. No tänan ei, rohkem ma sirtsusohu minna ei soovi. Vaatasin kaarti, uurisin ja puurisin ning tõdesin, et kui on soov teha tiir ümber veehoidla, siis läheb see ikka liialt pikaks läbi Vetla ning lisaks teist pool jõge sõit mööda autoteid, mis tihedamat sorti liiklusega. Egas midagi, kui ümber ei saa, siis tagasi ja teiselt poolt jõge ikka plaan Kehrasse. Nüüd tegin kogu aupakliku ringi ümber poole Kaunissaare veehoidla. Soost märjad jalad hakkasid külmetama ning tammi trepil tegin peatuse, et märjad sokid üldse jalast võtta. Palju parem kohe. Maiustasin õuna ja pähklitega, mis leidusid ratta pagasnikus ning kuulasin veetammi kohinat.

 Ilm oli veits suduseks läinud. Kehrasse tagasi sain ligi tunnike enne rongi väljumist. Mis seal ikka muud teha, külastasin siis teist Grossi poodi kah. See juba oluliselt suurem. Haarasin lihapirukad, mida läksin perroonile nosima. Üks diisel kiirrong kihutas läbi ja järgmine oligi minu "porgand".  Koju jõudes olin ma sõitnud või soos matkanud kokku oma 50km. Päris korralik trenn.

Maja mõtteid ei saanud peast. Esmaspäeva hommikul kõne maaklerile. Ostja juba olemas, ootab laenu vastust. OK kui ei pidanud saama, siis ei pidanud, mis seal ikka. Teisipäeval polnud kuulutusele ikka broneeringut peale tulnud, seega hakkasin maaklerit pommitama. Igatahes sai asi nii kaugele, et vihmasel teisipäeval leppisime õhtuks Kaunisaare suvila vaatamise kokku. Ja kui kohale mineku aeg kätte jõudis, oli päike pilve tagant välja tulnud ning säras täiel suurel naerul meie peale. Nii me siis seal kogu oma perega reas seisime kui maakleriga kohtusime ning meie üli sõbralik linnukas läks tema kui vana tuttava juurde. Ju me ta nii ära võlusime ja suvila võlus meid. Kui ringiga paadisillale Kalle pingi juurde jõudsime võttis võrratult kaunis päikeseloojang mu hingetuks. "Vaadake ometi...no milline värv!" Kahju, et mul fotokat kaasas polnud vaid pidin leppima telefoni klõpsuga. Kätt surusime juba kokku leppides, et linnas teeme broneerimislepingu ära. 

Uurisime veel kuidas saab lähima rongipeatuseni Lahinguväljal ja tagasi sõitsime loojangu säras ümber kauni Kaunissaare veehoidla. Järgnesid kiired päevad pangaga asju ajades ning saabuski päev, mil notaris joonistasime paberitele alla.

Vot siis milleni võib üks rattatripp viia ja kuhu suunda hoopis elukese keerata.

Igatahes minu hing hõiskab rõõmust sees ja olen leidnud oma pelgupaiga siin ilma pääl!