Esimene päev
Sel korral tripin hoopis autoga ja suunaks Nõva kant. Käisin seal viimati paar aastat tagasi koos perega, aga sel korral juhtus nii, et sisustan oma nädalavahetust üksi.
Alguspunktiks nagu ikka Peraküla RMK looduskeskus. Oi kuidas ma tahaksin siit hoopis Peraküla-Ähijärve matkateed jalgrattal jätkata, aga see vajab natuke rohkem ettevalmistusi, kui minu uit mõte asjad kotti, rooli ja minek.
Igatahes varustasin end värske Nõva maastikukaitseala kaardiga ja logistasin mööda kiviteed Allikajärveni, kuhu auto pargin. See tee on üks huvitav nähtus, keset männimetsi kusagil karu p...s on tsaari ajal maha laotud tahutud maakividest tee raadiojaama juurde. Tee on siiani kenasti säilinud ja toimib. Vene tsaaridel/tsarinnadel olid ikka kolossaalsed ideed. Et nad ka jaksasid.
Võtsin nõuks läbi matkata ühte jutti Liivanõmme 7,5 km ja Liivase ranna 4,4 km rajad. Teadagi on seal kandis kaunid liivarannad ja laiuvad männikud.
 |
| Peraküla looduskeskus |
Võtsin nõuks läbi matkata ühte jutti Liivanõmme 7,5 km ja Liivase ranna 4,4 km rajad. Teadagi on seal kandis kaunid liivarannad ja laiuvad männikud.
Allikajärve grillplats oli suurema rahva poolt hõivatud, nii et sinna ma uudishimust trügima ei hakanud. Enne Allikajärve silda oli koha ajalugu sissejuhatav salajase raadiojaama silt. Silda ületades tuli teha ikka kohustuslik klõps veest välja turritavatest vanadest sillapostidest, millele vahvalt heinatutid peale kasunud. 1915-17 asus siin vene impeeriumi eriti salajane Balti merelaevastiku raadioluure vastuvõtu- ja dešifreerimisjaam koos 3e suure antenniga. Mõned antenni ja tõmmitsate betoon alused siiani alles ja kergesti leitavad.
Kiirelt tuli teha selgeks, milliseid teeviitasid või -tähistusi ma jälgima pean hakkama. Sell korral siis oranžid lindid ümber puude.
Raadiojaama tee keeras järve poolitavale poolsaarele. Allikajärvel veel teinegi tore nimi Tantsujärv. Ühe versioonina olevat saanud sellise nime järve peal postide otsas olnud tantsuplatsist, kus külarahvas tantsu vihtunud. Teise versioonina tulnud venekeelsest sõnast "stantsija" (jaam). Igatahes on mõlemad nimed väga kaunid.
Allikajärv ise on madal ja soine kuid meeletult valgeid vesiroose täis. Lilled vees, taevapilvede ja metsa peegeldused tegid selle kinni kasvava järvekese oluliselt nauditavamaks.
Matkasin edasi metsateed mööda. Kahel pool laiuvad mustikapuhma väljad. Ikka siin ja seal tunduvad mõned marjad suuremad olevat, mis rändavad mulle suhu. Mmm kui magusad!
Teen kaasa ka haagi Pikane ja Flyvae järvede vahele, kuid see sihtpunkt on küll paras võpsikusse minek. Järved on nii laia soise alaga, et veesilma ma ennast ei näinud vaid laiuvat heina(kõrkja)maad ainult.
Jalutan edasi nautides ilma, metsa, mustikaid. Tõmban sisse sõõmude kaupa männiku lõhna. Tervitan vastu tulevaid inimesi rõõmsalt. Varsti vahetult enne Uuejõe lõkkekohta keerab tee ära suunaga mere poole. Kuna eelmine kord telkisime just seal, siis läksin uudistades lähemale. Selgus et vahepeal oli uuesti roostiku servale vaatetorn püsti pandud, mis tol korral oli olnud maha lammutatud. Vaatetorn selline madal, jässakas ja lai. All laius pealelõunastes päikesevärvides Peraküla roostik. Pidasin väikese pausi ning nautisin hetke.
Uuejõe lõkkekoha "mustlase saun" jäi lähemalt üle vaatamata, sest grillplats oli loomulikult puhkajate poolt hõivatud. Jalutasin edasi randa. Otseselt rannailma küll polnud, aga siin ja seal ikka päevitajaid leidus. Otsisin rändava jõesuu hetke asukohta ja suundusin otse sealt mere randa. Jalad paljaks ja vette sulistama. Vesi on soe ja võiks ju ujumagi minna, aga veest välja tulles ei võta just kuumav suveilm vastu vaid tuul. Seega piirdun pikki randa jalutades põlvini vees. Seal rannas peaksid ka "laulvad liivad" olema. Olin siiani arvamusel, et see peaks väljenduma kuidagi tuulega liiva sahistamise näol, aga nüüd hiljem loen targast internetist hoopis, jala all krudisemist tähendavat see. Kahjuks ei osanud ma sellele tol hetkel tähelepanu pöörata, aga meri, päike ja tuul oli nauditav igal juhul.
Jalad liivast puhtaks, sokid jalga ja hops tagasi tossudesse.
Matkarada keeras nüüd vägagi huvitavalt müstilise metsa vahele. Esmalt on riba tuules kõverdunud puudega. Metsa vahel sisse lõigatud liivased triibud. Hmm, kas tõesti siin ka leidub ATVdega kärutajaid?! Selgub, et need on hoopis tulekaitseribad, mida kultiveeritakse paar korda aastas, et metsatulekahjude korral tuli mööda maad edasi ei leviks. Nopin kukemarju, mis mulle maitsevad ja mõtlen, millise portsu vitamiine ma siit saan.
Silma hakkab üha rohkem ja rohkem võimsa tüve ja võraga vanu iidseid puid, mis otse jala peal surnud. Need on iidsed hongad ehk vanad männid. Mõne sügisese jaheda hommikuuduga oleks siin vägagi salapärane jalutada. Sellist sadade aastate tagust võimsat hõngu olen varemalt ainult vanadest tammepuudest tundnud. Jüris asuv Lehmja tammik on üks selline müstiline paik.
Pean mainima, et teerada on väga hästi rajamärgistega tähistatud ja minu nüüdne eksimine teelt on küll puhas läbi fotoka silma vaatamise süü. Igatahes olin imetlema jäänud helevalge liivaga tulekaitseriba ning marssisin mööda seda vapralt kuni leidsin end taas Raadiojaama teelt. Mida imet? Samad raadiomasti alused. OK kaardilt sain selgust, kust ja kuidas lõikasin. Pole hullu, liikusin nüüd muidu vahele jääma pidavat vanajõe sängi äärt mööda kulgevat lõiku pidi tagasi õigesse punkti, kust oli soov teha otsa Liivase ranna rada. See rada nüüd küll rajamärkidega ei hiilga, aga samas igal pöördekohal on ikka kenasti viidad üleval ja kaart abiks näpuvahel, siis saab hakkama küll.
4ja tee ristilt leidsin oma mõne nädala taguse RMK matkatee tähised valge-rohe-valged triibud. Ausalt öeldes südame alt läks soojaks ja mõte kohe töötas, kust suunast tuli ja kuhu edasi kulgeb. Plaan ikka see rada lõplikult läbida, seega nagu eelluure.
Peraküla telkimisalal avastasin, et olen jõudnud "laulupeole". No mis naudingut need inimesed küll saavad külg-külje kõrval olemisest? Ühed kuulavad makimuusikat, teisel lapsed kilkavad, kolmandal keegi lagistab naerda liiga valjult.... No ei istu mulle selline karjaga looduses olemine. Jah saan aru, kui lähen firma suvepäevadele, siis on lärm ja seltskond kohustuslikud.
Keeran metsavahele, et jätkata matkateed mööda vaikset metsarada. Ees on Toatse järved: Väikejärv ja Toatse järv. Kuna kaardilt näen 2e järve vahel mingit istumispaika, siis sihin sinna. Vahetult minu nina eest keeravad vastast suunast tulev paar jalgratastel ka samale rajale. Hetke pärast selgub, et sihtisid seda sama kohta. Toatse järve veerel ujumiskohas kenake purre koos ühe pingiga. Ilmselt kohalikud tulid veemõnusid nautima. Mis seal ikka ega minul ei sobinud suu ammuli pealt passida nende ujumisstiili. Järvele pilk peale visatud keerasin ringi ning jalutasin edasi, nüüd siis suunaks juba uuesti Allikajärve autoparkla. Taevas tõmbas halliks ja poetas mõne piisa, aga ei midagi erilist.
Nii kuhu telkima? Laulupeost ma osa ei taha saada ja üksi nagu polekski seal miskit teha. Sean suuna Uuejõe telkimisplatsi poole lootuses, et ehk on veel plats vaba. Kahjuks mitte, noored bemmiga on juba hõivanud platsi. No pole hullu liigun edasi ehk leidub mõni teerada mere suunal. Kaardil küll telkimisplatse rohkem pole, aga paar teerada nagu näitab veel.
Ja näkkaski...leidsin ühe raja, mis sisse keeras, natuke maad sõitu ning oligi kenake parkla. Läksin jalgsi ümbrust uudistama. Natuke maad üle künka ja voalaa - meri paistab. Lausa isegi legendiga tahvlid 1951a 2.septembril hukkunud 4st mehest võitluses nõukogude piirivalvega. Telkimiseks sobiv plats, liivavarand, lõkkeasegi olemas, rahu ja vaikus - mis sa hing veel tahad!
Endiselt tibutas vaikselt vihma. Jalutasin auto juurde umb. 100m ning võtsin nõuks esmalt telgi püstitada ja siis alles ülejäänud asjad ligi tuua. Selle ajaga kui oma uue matkatelgi üles sain sulges taevas oma vihmaluugid ning avas tasahaaval õhtuse ukse päikesele.
Tassisin ülejäänud vajaliku nodi autost kohale. Kõht oli hele, seega esmalt gaasipriimus tööle, et süüa saada. Kõht täis meel hea, korjasin metsa alt väheke hagu õhtuse lõkke tarbeks ja istusin palgile päikeseloojangu mängu jälgima. Nii üksikus paigas kui ma ka polnud, jalutas üks paarike sinna. Paistsid ka üllatunud olevat minu eest leidmisest. Ju otsisid kahekesi salajast paika.
Tegin minagi väikese retke mööda randa, vasakule jäid eramajade krundid ja paadid mere rannas ning paremal tühi rand, vanade nõukaaja hoonete jäänustega. Huvitav, et mälestuskiviga ja memotahvlitega plats, aga kaardi peal seda maha märgitud pole. Koht on ju väga nauditav!
Õhtuhämaruses süütan lõkke. Mäletan, et lugesin kellegi välismaalase lugudest eesti elu kohta, et eestlastel pidavat lõkke ja tulega mingi eriline värk olema, alati igal võimaluselt tehakse tuld. Ise arvan, et ju see meie ürgne vaimsus ei ole veel nii urbaniseerunud ja ära tapetud. Väga soe ja hubane on ju lõke süüdata ja tuleleeke jälgides oma mõtteid mõlgutada. Ja pealegi iga hetkega muudab taevas oma värve. Üksik purjekas suundub Dirhami sadamasse ja Spithami külas olevate majade akendes süttivad tuled. Milline vaade!
Öö möödub heitliku unega, sest mere hääled on minu jaoks võõrad. Pealegi on harjumatult soe ehk õhtul soojalt sisse pakituna on mul üsnagi palav magada. Korraks krõbistas isegi öösel vihma ja mina tundsin heameelt oma uue vettpidava telgi üle.
Hommikul telgist välja ronides vaatas vastu päikesepaisteline miljonivaade. Dilemma - kas esmalt kohvi või pesu? Mõte kohvile, olgugi, et 3in1, sai võitu. Kõrvale siis juba ka hommikupuder. Üks suur merikajakas patseeris rannas. Igatahes peale einet läksin minagi veeprotseduure sooritama. Kahjuks 1,5m veepiirist oli adrune ja ma solberdasin vees nagu porilombis end pesev värvuke. Natuke maad telgi taga ehmatas nastik minu liikumise peale ja sahistas eest ära rohu sisse. No nüüd ei teagi kumb rohkem ehmatas, sest ka mina võpatasin korralikult sellise jämuski peale. Aga nastik pidavat õnne tooma, ju siis hea enne päevale.
Eelmine õhtu olin järgmise päeva liikumisplaanid paika pannud, seega polnudki muud kui vaikselt asjad kokku pakkida, veel sõõm kauni koha õhku ja edasi...
Põõsaspea neemele läbi Spithami küla sõites leidsin ühe maja juures niitmas eile randa külastanud noorpaari. Imestasin, et nii pika jalutuskäigu olid ette võtnud. Spithami majakesed olid sellised pisikesed armsad suvila tüüpi. Nii mõnigi neist rootsipunane, mis mulle meenutab pigem Bullerbyt. Üks lemmik raamat minu lapsepõlvest. Põõsaspeal oli palju autosid platsis ning seirejaamas alati rahvas toimetamas. Ühel pool neeme oli tugev jahe tuul ja teisel pool palav lõõskav päike. Ikka mööda kive turnides võimalikult kaugele neeme tippu välja, see ju Eesti kõige kõigem loode poolne tipp.
Edasi suundusin Rannakülla. Tuttav nimi ühest asjalikust lastefilmist "Ruudi". Kahjuks filmiga ma siin küll ühtegi sarnast paika ei leidnud. Ju pole see silmas peetud Rannaküla. Ikka igal pool enne randa "eramaa" ja muud keelumärgid üleval. No kui otse ei saa, siis tuleb läheneda ringiga. Leidsin teise teeraja, mida mööda sammud seadsin. Reas silikaadist ilmselt nõukaaegsed piirivalve hooned. Kusagil majade vahel kuivatati võrke. Ikka leidub mõni jõukam, kes kolediku kõrvale omale uhke lossi rajanud ja ka suurelt alasid piiranud. Jalutasin mööda randa, sest see seaduslikult lubatud päikese tõusust loojanguni. Ikka ja jälle pean tunnistama isegi adru haisus oma kodumaa ilu.
Nõval keeran sisse kiriku juurde, et vaadata üle pühakoda ning teha jalutuskäik kalmistul. Suured kiviristid, milliseid Lõuna-Eesti kalmistutel pole, ja kaunid pitsilised raudristid. Pühakoda ise puidust ja laudkatusega.
Läänemaa Suursool püüan leida õiget teeotsa Veski- ja Tänavjärve äärde, mille ümbruses 2008 olnud metsatulekahjud, ja saingi pihta õigele rajale. Esmalt liivakarjäärist tulenevad liivamäed, mille taga nukker vaatepilt mahapõlenud metsast. Ainult köndid püsti. Peatun künka otsas ja ohkan möödunud tulemöllu võimsa kätetöö peale.
Veskijärve äärsed lõkkeplatsid on rahva poolt hõivatud. Muidugi, ilm on ju ilus ning pühapäev. Miks mitte loodust nautida?
Sõidan edasi mööda kitsenevat teerada Tänavjärve poole, mis pidavat haruldane selle poolest olema, et on raba vahel liivase põhjaga järvesilm. Auto tuleb eemale parklasse maha jätta ja edasi jalgsi mööda liivast teerada rabase maastiku vahel matkata. Juba hakkab vaikselt maapind tule kahjustustest paranema. Siin-seal sirguvad noored kased ja maapind on kaetud kanarbiku ning mustika varte ja pohladega. Küpsevaid punavaid pohli lausa mustab. Mustika puhmaid pisemate kuid magusamate marjadega ja kõrgemaid sinikate põõsaid lihavamate mammudega.
Viimane jupp järveni tuleb läbida natuke märjemat soisemat ala pidi.
Tänavjärv on üllatavalt suur, liivase põhjaga nagu kirjades lubatud, aga kuna tuul on suur ning lainetab natuke, siis vesi üsnagi sogane ja ujuma küll just ei kutsu. Natuke teise nurga alt järvele lähenedes peaks olema RMK lõkkeplats, kuid see teerada sinna välja ei ulatu, seega jääb edasi minemata. Tagasi tuleb jalutada sama tuldud teed pidi ja raba peal on tuule asemel pigem lõõskav päike. Lõunat tahaks kusagil teha priimusega, aga seda kondistunud pilti vaadates ma siin küll priimust ei julgeks süüdata.
Sõidan tagasi Veskijärve suunas, üllatuseks on üks lõkkeplats vabanenud ja kasutan kohe võimalust nina sinna keerata. Toidukott pagasnikust välja ja vesi tulele.
Taas kõht täis, meel hea ja kiiret pole ka kuhugi. Seega pakin träna kokku ja jalutan paarkümmend meetrit eemal oleva ujumiskoha juurde. Veskijärve kaldad on üsnagi roostunud ja seal läheduses ainult 2 veeni avatud kohta. Plaan oli kupsu minna, aga põhi nii pikalt madal ja lauge, et ei viitsi. Loputan niisama ja lähen sean end kaldal mõnusalt lebosse. Natuke eemal roo taga on 2 kalameest kummipaadiga järvel. Lõkkeplatse siin järve ääres küll õige mitu erinevas variatsioonis: üks laavuga, katusega laua ja toolidega ja ilma ning nagu sellistes kohtades ikka, kenake "kuninga jalgsi" käimise koht ka.
Teel Tallinna poole põikan läbi veel Ristnast. Ja jälle mereni pääset pole. Suletud väravatega aiad ees. Ainult läbi võrgu võid piiluda. OK, kui otse ei saa, siis saab ringiga. Sõidan mingit kõrvalist teed mööda ja avastan taas põnevaid kohti: tõenäoliselt vana karjäär, kus käiakse autodega rallimas ning välja jõuan kivise valliga mereni. Siin pidavat õhutõrje raketi laskeharjutusi tegema.
Hülgan auto ja jalutan mööda mereranda. Kaunis kaharate mändidega Ristinina neem on ees, mille kõrgemal künkal taas lagunev silikaadist ilmselt piirivalvele kuulunud hoone. Turnin üles, vaade on Rannaküla poole kaunis, Ristna poole ei näe, sest võsa on vahel ja hein põlvini. Ronin alla tagasi, et teekonda mööda mere kallast jätkata.
Rand on paekivine ja ümber nurga minnes leian eest hoopis imestamapaneva paekiviskulptuurid. Vesi on pae plaatide alt uuristanud tühjaks. Sellist väljaulatuvat teravatipulist paest panka jagus õige pikalt. Siit paistis ka Ristna pisike sadam nagu peopesal.
Tuleb vist siinkohal aitäh öelda, et Ristnas otse mereni ei pääsenud ning seetõttu ma kõrvalteid pidin otsima ning nii kauni mereääre otsa komistasin.
Igatahes oli 2 väga nauditavat päeva täis uusi avastusi.
Nagu ma tavatsen öelda:" Päev on korda läinud, kui õpid midagi uut!"
Kiirelt tuli teha selgeks, milliseid teeviitasid või -tähistusi ma jälgima pean hakkama. Sell korral siis oranžid lindid ümber puude.
Raadiojaama tee keeras järve poolitavale poolsaarele. Allikajärvel veel teinegi tore nimi Tantsujärv. Ühe versioonina olevat saanud sellise nime järve peal postide otsas olnud tantsuplatsist, kus külarahvas tantsu vihtunud. Teise versioonina tulnud venekeelsest sõnast "stantsija" (jaam). Igatahes on mõlemad nimed väga kaunid.
 |
| Allikajärv ehk Tantsujärv |
Allikajärv ise on madal ja soine kuid meeletult valgeid vesiroose täis. Lilled vees, taevapilvede ja metsa peegeldused tegid selle kinni kasvava järvekese oluliselt nauditavamaks.
Matkasin edasi metsateed mööda. Kahel pool laiuvad mustikapuhma väljad. Ikka siin ja seal tunduvad mõned marjad suuremad olevat, mis rändavad mulle suhu. Mmm kui magusad!
Teen kaasa ka haagi Pikane ja Flyvae järvede vahele, kuid see sihtpunkt on küll paras võpsikusse minek. Järved on nii laia soise alaga, et veesilma ma ennast ei näinud vaid laiuvat heina(kõrkja)maad ainult.
Jalutan edasi nautides ilma, metsa, mustikaid. Tõmban sisse sõõmude kaupa männiku lõhna. Tervitan vastu tulevaid inimesi rõõmsalt. Varsti vahetult enne Uuejõe lõkkekohta keerab tee ära suunaga mere poole. Kuna eelmine kord telkisime just seal, siis läksin uudistades lähemale. Selgus et vahepeal oli uuesti roostiku servale vaatetorn püsti pandud, mis tol korral oli olnud maha lammutatud. Vaatetorn selline madal, jässakas ja lai. All laius pealelõunastes päikesevärvides Peraküla roostik. Pidasin väikese pausi ning nautisin hetke.
Uuejõe lõkkekoha "mustlase saun" jäi lähemalt üle vaatamata, sest grillplats oli loomulikult puhkajate poolt hõivatud. Jalutasin edasi randa. Otseselt rannailma küll polnud, aga siin ja seal ikka päevitajaid leidus. Otsisin rändava jõesuu hetke asukohta ja suundusin otse sealt mere randa. Jalad paljaks ja vette sulistama. Vesi on soe ja võiks ju ujumagi minna, aga veest välja tulles ei võta just kuumav suveilm vastu vaid tuul. Seega piirdun pikki randa jalutades põlvini vees. Seal rannas peaksid ka "laulvad liivad" olema. Olin siiani arvamusel, et see peaks väljenduma kuidagi tuulega liiva sahistamise näol, aga nüüd hiljem loen targast internetist hoopis, jala all krudisemist tähendavat see. Kahjuks ei osanud ma sellele tol hetkel tähelepanu pöörata, aga meri, päike ja tuul oli nauditav igal juhul.
 |
| Uuejõe rannas |
Jalad liivast puhtaks, sokid jalga ja hops tagasi tossudesse.
Matkarada keeras nüüd vägagi huvitavalt müstilise metsa vahele. Esmalt on riba tuules kõverdunud puudega. Metsa vahel sisse lõigatud liivased triibud. Hmm, kas tõesti siin ka leidub ATVdega kärutajaid?! Selgub, et need on hoopis tulekaitseribad, mida kultiveeritakse paar korda aastas, et metsatulekahjude korral tuli mööda maad edasi ei leviks. Nopin kukemarju, mis mulle maitsevad ja mõtlen, millise portsu vitamiine ma siit saan.
 |
| Iidsed hongad |
Pean mainima, et teerada on väga hästi rajamärgistega tähistatud ja minu nüüdne eksimine teelt on küll puhas läbi fotoka silma vaatamise süü. Igatahes olin imetlema jäänud helevalge liivaga tulekaitseriba ning marssisin mööda seda vapralt kuni leidsin end taas Raadiojaama teelt. Mida imet? Samad raadiomasti alused. OK kaardilt sain selgust, kust ja kuidas lõikasin. Pole hullu, liikusin nüüd muidu vahele jääma pidavat vanajõe sängi äärt mööda kulgevat lõiku pidi tagasi õigesse punkti, kust oli soov teha otsa Liivase ranna rada. See rada nüüd küll rajamärkidega ei hiilga, aga samas igal pöördekohal on ikka kenasti viidad üleval ja kaart abiks näpuvahel, siis saab hakkama küll.
4ja tee ristilt leidsin oma mõne nädala taguse RMK matkatee tähised valge-rohe-valged triibud. Ausalt öeldes südame alt läks soojaks ja mõte kohe töötas, kust suunast tuli ja kuhu edasi kulgeb. Plaan ikka see rada lõplikult läbida, seega nagu eelluure.
Peraküla telkimisalal avastasin, et olen jõudnud "laulupeole". No mis naudingut need inimesed küll saavad külg-külje kõrval olemisest? Ühed kuulavad makimuusikat, teisel lapsed kilkavad, kolmandal keegi lagistab naerda liiga valjult.... No ei istu mulle selline karjaga looduses olemine. Jah saan aru, kui lähen firma suvepäevadele, siis on lärm ja seltskond kohustuslikud.
Keeran metsavahele, et jätkata matkateed mööda vaikset metsarada. Ees on Toatse järved: Väikejärv ja Toatse järv. Kuna kaardilt näen 2e järve vahel mingit istumispaika, siis sihin sinna. Vahetult minu nina eest keeravad vastast suunast tulev paar jalgratastel ka samale rajale. Hetke pärast selgub, et sihtisid seda sama kohta. Toatse järve veerel ujumiskohas kenake purre koos ühe pingiga. Ilmselt kohalikud tulid veemõnusid nautima. Mis seal ikka ega minul ei sobinud suu ammuli pealt passida nende ujumisstiili. Järvele pilk peale visatud keerasin ringi ning jalutasin edasi, nüüd siis suunaks juba uuesti Allikajärve autoparkla. Taevas tõmbas halliks ja poetas mõne piisa, aga ei midagi erilist.
Nii kuhu telkima? Laulupeost ma osa ei taha saada ja üksi nagu polekski seal miskit teha. Sean suuna Uuejõe telkimisplatsi poole lootuses, et ehk on veel plats vaba. Kahjuks mitte, noored bemmiga on juba hõivanud platsi. No pole hullu liigun edasi ehk leidub mõni teerada mere suunal. Kaardil küll telkimisplatse rohkem pole, aga paar teerada nagu näitab veel.
Ja näkkaski...leidsin ühe raja, mis sisse keeras, natuke maad sõitu ning oligi kenake parkla. Läksin jalgsi ümbrust uudistama. Natuke maad üle künka ja voalaa - meri paistab. Lausa isegi legendiga tahvlid 1951a 2.septembril hukkunud 4st mehest võitluses nõukogude piirivalvega. Telkimiseks sobiv plats, liivavarand, lõkkeasegi olemas, rahu ja vaikus - mis sa hing veel tahad!
Endiselt tibutas vaikselt vihma. Jalutasin auto juurde umb. 100m ning võtsin nõuks esmalt telgi püstitada ja siis alles ülejäänud asjad ligi tuua. Selle ajaga kui oma uue matkatelgi üles sain sulges taevas oma vihmaluugid ning avas tasahaaval õhtuse ukse päikesele.
Tassisin ülejäänud vajaliku nodi autost kohale. Kõht oli hele, seega esmalt gaasipriimus tööle, et süüa saada. Kõht täis meel hea, korjasin metsa alt väheke hagu õhtuse lõkke tarbeks ja istusin palgile päikeseloojangu mängu jälgima. Nii üksikus paigas kui ma ka polnud, jalutas üks paarike sinna. Paistsid ka üllatunud olevat minu eest leidmisest. Ju otsisid kahekesi salajast paika.
Tegin minagi väikese retke mööda randa, vasakule jäid eramajade krundid ja paadid mere rannas ning paremal tühi rand, vanade nõukaaja hoonete jäänustega. Huvitav, et mälestuskiviga ja memotahvlitega plats, aga kaardi peal seda maha märgitud pole. Koht on ju väga nauditav!
Õhtuhämaruses süütan lõkke. Mäletan, et lugesin kellegi välismaalase lugudest eesti elu kohta, et eestlastel pidavat lõkke ja tulega mingi eriline värk olema, alati igal võimaluselt tehakse tuld. Ise arvan, et ju see meie ürgne vaimsus ei ole veel nii urbaniseerunud ja ära tapetud. Väga soe ja hubane on ju lõke süüdata ja tuleleeke jälgides oma mõtteid mõlgutada. Ja pealegi iga hetkega muudab taevas oma värve. Üksik purjekas suundub Dirhami sadamasse ja Spithami külas olevate majade akendes süttivad tuled. Milline vaade!
Öö möödub heitliku unega, sest mere hääled on minu jaoks võõrad. Pealegi on harjumatult soe ehk õhtul soojalt sisse pakituna on mul üsnagi palav magada. Korraks krõbistas isegi öösel vihma ja mina tundsin heameelt oma uue vettpidava telgi üle.
 |
| Milline värv! |
Teine päev
Eelmine õhtu olin järgmise päeva liikumisplaanid paika pannud, seega polnudki muud kui vaikselt asjad kokku pakkida, veel sõõm kauni koha õhku ja edasi...
Põõsaspea neemele läbi Spithami küla sõites leidsin ühe maja juures niitmas eile randa külastanud noorpaari. Imestasin, et nii pika jalutuskäigu olid ette võtnud. Spithami majakesed olid sellised pisikesed armsad suvila tüüpi. Nii mõnigi neist rootsipunane, mis mulle meenutab pigem Bullerbyt. Üks lemmik raamat minu lapsepõlvest. Põõsaspeal oli palju autosid platsis ning seirejaamas alati rahvas toimetamas. Ühel pool neeme oli tugev jahe tuul ja teisel pool palav lõõskav päike. Ikka mööda kive turnides võimalikult kaugele neeme tippu välja, see ju Eesti kõige kõigem loode poolne tipp.
 |
| Põõsaspea neem |
Edasi suundusin Rannakülla. Tuttav nimi ühest asjalikust lastefilmist "Ruudi". Kahjuks filmiga ma siin küll ühtegi sarnast paika ei leidnud. Ju pole see silmas peetud Rannaküla. Ikka igal pool enne randa "eramaa" ja muud keelumärgid üleval. No kui otse ei saa, siis tuleb läheneda ringiga. Leidsin teise teeraja, mida mööda sammud seadsin. Reas silikaadist ilmselt nõukaaegsed piirivalve hooned. Kusagil majade vahel kuivatati võrke. Ikka leidub mõni jõukam, kes kolediku kõrvale omale uhke lossi rajanud ja ka suurelt alasid piiranud. Jalutasin mööda randa, sest see seaduslikult lubatud päikese tõusust loojanguni. Ikka ja jälle pean tunnistama isegi adru haisus oma kodumaa ilu.
 |
| Rannaküla |
 |
| Nõva kirik ja kalmistu |
Läänemaa Suursool püüan leida õiget teeotsa Veski- ja Tänavjärve äärde, mille ümbruses 2008 olnud metsatulekahjud, ja saingi pihta õigele rajale. Esmalt liivakarjäärist tulenevad liivamäed, mille taga nukker vaatepilt mahapõlenud metsast. Ainult köndid püsti. Peatun künka otsas ja ohkan möödunud tulemöllu võimsa kätetöö peale.
Veskijärve äärsed lõkkeplatsid on rahva poolt hõivatud. Muidugi, ilm on ju ilus ning pühapäev. Miks mitte loodust nautida?
Sõidan edasi mööda kitsenevat teerada Tänavjärve poole, mis pidavat haruldane selle poolest olema, et on raba vahel liivase põhjaga järvesilm. Auto tuleb eemale parklasse maha jätta ja edasi jalgsi mööda liivast teerada rabase maastiku vahel matkata. Juba hakkab vaikselt maapind tule kahjustustest paranema. Siin-seal sirguvad noored kased ja maapind on kaetud kanarbiku ning mustika varte ja pohladega. Küpsevaid punavaid pohli lausa mustab. Mustika puhmaid pisemate kuid magusamate marjadega ja kõrgemaid sinikate põõsaid lihavamate mammudega.
 |
| Metsatulekahju jäänukid |
Viimane jupp järveni tuleb läbida natuke märjemat soisemat ala pidi.
Tänavjärv on üllatavalt suur, liivase põhjaga nagu kirjades lubatud, aga kuna tuul on suur ning lainetab natuke, siis vesi üsnagi sogane ja ujuma küll just ei kutsu. Natuke teise nurga alt järvele lähenedes peaks olema RMK lõkkeplats, kuid see teerada sinna välja ei ulatu, seega jääb edasi minemata. Tagasi tuleb jalutada sama tuldud teed pidi ja raba peal on tuule asemel pigem lõõskav päike. Lõunat tahaks kusagil teha priimusega, aga seda kondistunud pilti vaadates ma siin küll priimust ei julgeks süüdata.
 |
| Tänavjärv |
Sõidan tagasi Veskijärve suunas, üllatuseks on üks lõkkeplats vabanenud ja kasutan kohe võimalust nina sinna keerata. Toidukott pagasnikust välja ja vesi tulele.
Taas kõht täis, meel hea ja kiiret pole ka kuhugi. Seega pakin träna kokku ja jalutan paarkümmend meetrit eemal oleva ujumiskoha juurde. Veskijärve kaldad on üsnagi roostunud ja seal läheduses ainult 2 veeni avatud kohta. Plaan oli kupsu minna, aga põhi nii pikalt madal ja lauge, et ei viitsi. Loputan niisama ja lähen sean end kaldal mõnusalt lebosse. Natuke eemal roo taga on 2 kalameest kummipaadiga järvel. Lõkkeplatse siin järve ääres küll õige mitu erinevas variatsioonis: üks laavuga, katusega laua ja toolidega ja ilma ning nagu sellistes kohtades ikka, kenake "kuninga jalgsi" käimise koht ka.
Teel Tallinna poole põikan läbi veel Ristnast. Ja jälle mereni pääset pole. Suletud väravatega aiad ees. Ainult läbi võrgu võid piiluda. OK, kui otse ei saa, siis saab ringiga. Sõidan mingit kõrvalist teed mööda ja avastan taas põnevaid kohti: tõenäoliselt vana karjäär, kus käiakse autodega rallimas ning välja jõuan kivise valliga mereni. Siin pidavat õhutõrje raketi laskeharjutusi tegema.
Hülgan auto ja jalutan mööda mereranda. Kaunis kaharate mändidega Ristinina neem on ees, mille kõrgemal künkal taas lagunev silikaadist ilmselt piirivalvele kuulunud hoone. Turnin üles, vaade on Rannaküla poole kaunis, Ristna poole ei näe, sest võsa on vahel ja hein põlvini. Ronin alla tagasi, et teekonda mööda mere kallast jätkata.
 |
| Ristinina neem |
Rand on paekivine ja ümber nurga minnes leian eest hoopis imestamapaneva paekiviskulptuurid. Vesi on pae plaatide alt uuristanud tühjaks. Sellist väljaulatuvat teravatipulist paest panka jagus õige pikalt. Siit paistis ka Ristna pisike sadam nagu peopesal.
Tuleb vist siinkohal aitäh öelda, et Ristnas otse mereni ei pääsenud ning seetõttu ma kõrvalteid pidin otsima ning nii kauni mereääre otsa komistasin.
Igatahes oli 2 väga nauditavat päeva täis uusi avastusi.
Nagu ma tavatsen öelda:" Päev on korda läinud, kui õpid midagi uut!"
