Setomaa

 Mööda Setomaa külavüüd

 Seda ringkäiku alustame hoopis Võrumaalt oma maakodust ühel natukene mossis ja udusel päeval. Miks just sellise ilmaga? Sellepärast, et siis pole eriti tuju maatööd teha ja väike puhkepäev juba ka välja teenitud. 

Et Setomaale jõuda peame sõitma üle Rõuge ja Haanja. Just natuke aega tagasi olin siin rattaga teel olnud ja igat pisikestki kallakut, rääkimata suurematest, oma ihu ja hingega tunnetanud. Nüüd autoga vurad üle ja nagu ei saa arugi miskit, ainult kurvid pead vaiksemalt läbima. Aga kauni Võrumaa käänulised künklikud teed, armsalt kupliline maastik on iga ilmaga nauditavad, ka talvel tuisuvaaludes või siis kui kõik taevas ja maa on valgest lumest üks. 

Vana-Vastseliina linnuse juures väike peatus, aga kuna oleme seda korduvalt külastanud, siis sel korral ringkäiku seal linnuse vahel pikemalt ette ei võta.

Hoopis ronime taevastesse kõrgustesse Meremäe vaatetornis. Torni all toimub huvitav olemine. Tundub pigem mingi hipsterite muusikalaagri moodi jämmimine. Lahe igal juhul! Vaatetornis üleval ka suur kiiker, aga kahjuks ilm na udune, et rohkem kui lähedal olevat metsa üle heinamaa ei näe. Kohe käe ulatuses on Setomaa turismitalu. Jalutame hoonete vahel ja uudistame suurt uhket söögimaja, kus huvitava projektiga katus ehk üleval katusehari hoopis läbipaistev klaas. Tänu sellisele lahendusele voogab suur loomulik valgushulk maja saali. Majutus on siin erinevates väiksemates majades, millel igal oma huvitavad nimed: Tiigi nulk, Mõtsa nulk jne. Väga meenutab mulle Makedoonias viibitud Aurora SPA hotelli, kus ka majutustoad erinevates majades mööda territooriumi. Ainult Eesti versioon natuke väiksem. Aga lahe idee igal juhul!

Meremäelt keerasime Obinitsa poole oma nina. Tobrova külas üritasime Külavüü kaardi järgi trügida vaatama Seto kinnist morro ehk nende hoonete kompleksi. See on selline, et sisened õuele läbi suure värava ja ümber muru on hooned reas. Kahjuks Tobrova morole me es pääse, sest värtnal olli taba iin. Piilusin siit poolt ja sealt poolt ning kiikasin tagant poolt üle aia. Kahju, et välja reklaamitud hoonekompleksi saadki ainult kaugelt kaija. Tegelikult on minul isiklikul olnud juhust mõned aastad tagasi Seto tsootska morol käia. Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis on kena ning suursugune seto majapidamine püsti pandud ja seal saab sellest kõigest osa.  Tõesti väga eriline ja huvitav võrreldes tava Eesti majapidamisega. Seal samas teeotsas oli ka väike tsässon ehk siis pisike palvemaja. Ka see jättis hüljatud mulje.

Obinitsas oli juba natuke rohkem tegevust. Keset küla oli "kollane aken", paar käsitöökoda ja Taarka tarõ, kus pakutakse maitsvat kodust kohalikku kõhutäidet. Taarka tarõ on ka setu tüüpi kinnise muruga elamine, ainult, et elumaja suurejoonelisem ja õuel mõned hooned maha võetud ehk natuke poolik. Armsalt koduselt võttis verandal üks perenaine tellimused vastu ja nii palju kui abilisi leidus, aitasid kõik näljastele lauda kanda. Natuke tekkis neil sellega segadusi, aga tõesti, kõik oli kuidagi koduselt hubane ja rahulik ja see ei häirinud kuidagi. Menüüs oli neil kohalikud setupärased toidud. Minu valik langes huvitavale paksule supile, milles oli üheaegselt maasuitsuliha, kuivatet tint ja tangud. Pole mina veel enne korraga  kala ja liha söönud. Maitses hästi! Magustoiduks värskete marjadega beseerull. Peab mainima, et rahvast oli seal palju.

Järgmine peatuspunkt, mis oli ka minu põhiliseks sihtkohaks, oli Piusa. Külastuskeskuse parkla autosid ja busse täis. Uskumatu, et siin kauges maanurgas nii palju külastajaid. Trügisime ka sisse ja selgus, et just alustas uus grupp tuuriga. Võtsime neile sappa. Esmalt tuli kuulata Piusa klaasliivakaevanduse ajaloost, kuidas ja mis vahenditega käis töö ning millised olid tingimused. Anti katsuda tolle ajastu tööriistu, mis polnud teps mitte kerged ja ega kaevuri töögi lihtsate killast polnud, kuigi teeniti hästi. Edasi liikusime liivakoobaste juurde. Nüüdseks on koopad suletud suure uksega üksikkülastajale, sest need on lihtsalt varisemisohtlikud. Enne sisenemist anti õhema riietusega inimestele fliistekid ümber, kuna all koobastes on jahe, ainult 10*C. Tegelikult sai koopaid vaadata ainult nende ees seistes, vahele hulkuma ikkagi ei lastud. Lisaks olid esimesed sambad ja võlvid ohutuse mõttes kaetud liiva imiteeriva materjaliga. Aga sellegi poolest oli vaade valgustatud koobastele müstiline. Kuulasime giidi pajatusi seal elavate nahkhiirte kohta, keda Piusal leidub lausa 7 liiki. Nahkhiirte heli ju inimene ei kuule, aga see oli tehnika abiga kinni püütud ja inimesele kuuldavaks tehtud ning lasti makilindilt nende kriginat. 

Pärast koobaste külastust tegime kogu selle pundiga väikese matkaraja läbides liivakarjääri ning metsaaluse, kus koobaste sisse kukkunud auke näha. Osal seltskonna meestel olid erksad oranžid särgid seljas, seljal kiri "Sõmeru sõsarad". Kuidagi vägagi viis mõtte mingile rahvatantsurühmale. Õnneks on tänapäeval telefoniga kaasas internet ja kuugel ikka aitab. Selguski, et Rakvere külje all tegutseb sellise nimega naisrahvatantsurühm ja ju mehed on fännklaab. Südantsoojendav oli raudtee lähedal vastu vaatamas leida RMK matkaraja valge-rohe-valge triibu märke. Just neid samu olin ma nädalake tagasi otsinud ja nii mõnedki kahe silma vahele jäänud. Kõige lõpus külastasime filmisaali, mida kaunistasid uhked eri puuliikidest voolitud pingid, vaatasime filmi klaasiliivast ja nahkhiirte elust.

Olin vägagi hämmeldunud rongipeatuses nähes "porgandit" seismas. Olin siiani teadnud, et rong sõidab ainult Oravani. No see on nüüd küll tore uudis, kui kas või suviti rong Piusale välja sõidab. Seal samas raudtee juures vanas jaamahoones on end sisse seadnud Piusa keraamikakoda. Ja kus ikka mujal näha siit Tallinnast oma küla inimesi kui kaugel Setumaa nurgas! Eesti on väike, armastatakse selle peale öelda.  Savikojas oli tooteid igale maitsele uhkest ja pitsilisest portselaanist savini. Minu valikuks osutusid juba Rocca vabaõhumuuseumis silma peale saanud heledast savist setu vöökirja mustriga kohvikruusid. Ära tõin! Ütleks selle kohta. Kahjuks koogitaldrikuid oli ainult üks ja no ega ma sedagi sinna ei jätnud.

Ees ootas Värska. Kahjuks jäime mõned minutid hiljaks, et talumuuseumi külastada. Mis siis muud ikka, kui läheneda teiselt poolt ehk Seto Tsäimajja. Kuna mina olin autos ainult kaardilugeja rollis, siis lubasin endale ühe kohaliku pruulikoja õlle Räpnik. Kui muidu ma käsitööõlledest suurt lugu ei pea, siis see oli küll kiitust väärt. Toidu valik väga huvitav setu puder, mis koosnes kartulist, hernest, porgandist ja tangust. Suu sain magusaks kama kohupiima vahust. Igatahes oli maitsev!

Kuna Õrsava järve ääres olin juba käinud, siis sel korralt suund teisele poole ehk sanatooriumi taga Kurõsuule. Tee veeres kenasti, infostend kaardiga, kus kirjas, et Saarõpää järve kaldal vaatetorn ja lõkkeplats. Mind huvitas küll pigem see vaatetorn. Parasjagu peamurdmist oli seda kohta üles leida. Lõkkeplats kenasti olemas koos järveveele ulatuva purdega, aga mida polnud oli vaatetorn. Siin juba uus tahvel, torn asub teisel pool raba. Hmm, nooh üle raba raja me minema ei hakanud, sest polnud selleks vastavaid jalanõusid ja liiati oli see pigem siirdesoo. Lõkkeplats ise oli kahjuks läbune ja koristamata, küttepuid ka polnud. Trippisime mööda pisikesi teid edasi otsides vaatetorni. Otsisime, mis me otsisime, aga ühest võpsikust me siiski selle üles leidsime. Inimhing ikka selline, et tahab kõrgemale ja kaugemale, kui muidu ei saa siis vähemalt vaatetorni abiga on suursugusem tunne.

Kodutee, mis möödus Rebasmäe allikast, jäi ette veel Põrguhavva. Uhke teerada, mis ääristet puuskulptuuridega ja kus poolele teele jääb väike kohalooga hütt, viib Ilumetsa meteoriidikraatrini. Hütti uudistades mõtlesin selle pilguga, et siin oleks hea matkalisel ööd mööda saata. Meteoriidikraater on üllatavalt suur, kuigi selles pole vett sees nagu Saaremaal Kaalil. Tutvustasin pereliikmetele veel Rebasmäe tõusuallikat. Jah RMK teekonna võlu oli selles, et ka metsas peidus olevaid huvitavaid, eriskummalisi paiku sai näha. Nüüd on mida teistele tutvustada.

Kell oli juba hiline ja väljas hakkas hämarduma ning päevaväsimuski kallal. Seega suund maakodu poole tagasi.