Öö puukuuri pööningul möödus lõdisedes. Külm oli. Arvata on, et telgis oleks soem olnud, sest puukuuris oli lihtsalt täielik ventilatsioon. Aga see ei takistanud taas magamast 9:30ni. No kui on puhkus, siis tuleb puhata ju!
Hommikune ilm oli palju tõotav. Tegime rahulikult oma hommikukohvi, pudru ja pakkimistoimetused ning teele. Palju liikuda ei saanud, sest ees oli kohe Pähni RMK looduskeskus, kus saime osaks väga meeldivale vastuvõtule. Tehti ekskursioon majas, pakuti kohvi väikese tasu eest ning sellel ajal saime ka oma telosid laadida. Maja ise oli vana metsaülema elupaik-kodukontor, kus ka kenake ajaloo väljapanek ning 2e fotograafi kaunid jäädvustused seintel. Saime asjalikumad ja uuemad Peraküla-Ähijärve matkaraja kaardid.
1,5h läks meeldivas seltskonnas kui linnulennul. Uksel lahkumissõnu vahetades lendaski pisike linnuke vastu akent, kukkus maha, siputas veits ja oligi kutu. Ei tea mida see nüüd küll pidi tähendama?
Tee kulges üle sõidetavate heinamaade Luhasoo poole. Taevas hakkas vähehaaval pilve kiskuma ja peatselt ka peenikest uduvihma tibama, mis kasvas üle paduvihmaks. Märg hein, lakkamatu vihm, märjad riided, niiskus. Lõpuks ometi saabus Viitina. Ahaa, see on juba tuttav paik mulle!
Põrgusse see RMK rada üle heinamaade, tõmbasime otse mööda asfalti Rõuge poole. Tunne oli nagu oleks Eesti keskmäestikus, tõusud läksid üha raskemaks ja kui oli laskumine, siis kiirus kasvas ca 40 km/h.
Täielikult läbi ligunenult jõudsime Ala-Rõugesse. Rattad varju alla ja poodi. Šokolaadi varud tahtsid täiendamist. Venitasime poes nagu kummi, et võimalikult kaua soojas olla. Siis avastasin, et olin oma telefoni ja rahakoti unustanud lenksukotis ilma ühegi veekindla asja sisse pakkida. Seega olid need läbi liked. Palusin poemüüjalt salvrätti, et inventaar kuivaks hõõruda ning kilekotti, et edasisest ligunemisest säästa. Pärisin veel, kust saab sooja lõunasööki ning juhatuse järgi läksime kiriku poole mäe peal asuvasse vanasse apteegimajja.
Arvet tasudes naerdes vabandasin oma täiesti läbi ligunenud rahatähtede pärast. Mis parata, kui kuivemaid pole kusagilt võtta, sest me ise olime sama sugused. Saime lahket teenindust, sooja toitu, telefone laadida ja naha vahele pugenud külma välja peletada. Molutasime, mis me molutasime, aga teele pidime taas asuma Haanja poole. Väike vahepeatus veel Ööbikuoru külastuskeskuses ja edasi.
Huvitav saatuse kokkumäng, et juba teist korda Rõuge - Haanja kandis rattamatkal olles saan seal puduvihma kraevahele. Öeldakse, et vigadest tuleb õppida, siis kas see näitab, et ärgu ma sinna kanti ronigu rattamatkale?
Igatahes tee Haanja poole oli ikka ja ainult tõusulainel ning saatjaks endiselt vihm. Loomulikult, suund Eesti kõrgmäestikku ju. Kui Pähnilt Rõuge suunal oli tõus tuntav, siis siin läks lausa karmiks. Tõusude otsas võttis juba hingeldama ja mõnegi korra lausa puhkama. Autoga sõites ei taju ju üldse neid väikeseid kallakuid.
Lõpuks ometi Haanja!
Poe külastus - külmast õllest ei tahtnud kuuldagi. Mul oli kotis midagi hoopis paremat selleks puhuks! Peatuspaigaks sel korral suuskadega kaunistet bussipeatus, kus end ravisin Jäägriga. Viimased suuremad vihmasahmakad möödusid varju all olles.
Kirikumäe suunas sõites oli laskumine tuntav, kiirused kasvasid juba 50ne peale. Vahepeal keeras matkatee märjale heinamaale, mida vaadates nina krimpsutasime ja loobusime. Õige pea tuli matkatee heinamaalt taas välja. Alles pärast selgus, et olime ekslikult Vällamäe otsa vahele jätnud, millest oli küll väga kahju. Aga mis parata, kui ilm nõnna sant.
Tee oli hea, vihm oli järgi andnud, päikegi hakkas pilve tagant piiluma ja meie külmunud konte soojendama. Tuju läks kohe oluliselt paremaks. Üritasime õige mitmest talust vett saada, aga kedagi polnud kodus, ju vist linnas tööl. Lõpuks õnnestus põllult tulnud ühelt külamehelt vett paluda. Ütles küll, et maitsega vesi, aga mis see raua maitse ikka meile teeb. Järve vett ka päris juua ei taha. Ja siis õue peal juttu ajades eksles mu pilk üle küngaste metsa veerele. Mõtlesin just, et näe vasikad koplis kepsutavad mänglevalt, aga hoopis noored metskitsed.
Huvitav jah, et loomi me väga ei kohanudki peale orava esimesel päeval, kes üle tee silkas, paar ründavat koera ja need samad mänglevad kitsed. Nemad olid küll vahvad.
Kirikujärv, kus lootsime metsaonni saada, oli ainult veel mõne kilomeetri kaugusel. Kahjuks ei olnud saatus väga armuline meie vastu sel päeval. Metsaonn oli autoga pidutsejate poolt hõivatud. Hetk nõutust ja plaani pidamist. Õnneks leidus Kirikujärve ääres veel paar grillplatsi, millest üks siis meie laagripaigaks sai. Onni juurest riidast sai veel lõkke tarbeks puid toodud, aga need olid vihma tõttu nii märjad, et lausa keesid seest ja tuli põlema ei jäänud. Naaberplatsi automatkalised pakkusidlahkelt kirvest laenata ning peenikestele halgudele hakkas tuligi külge. Udu laskus heinamaale ja teisel pool järve mäe küngaste vahele. Kaunis vaatemäng!
Päeva läbisõiduks sai ainult 50 km, kell 20 laagriplatsil ja magama ikka umbes 1 paiku öösel.
Aga milline maastik!
Ainult ahh ja ohh!!!
