Nii lärmakat ööd loodushäälte poolest polegi veel olnud. Haukumine, prääksumine: minu kujutlustes kangastus, et kährik või rebane ründab pardiperet ja sellest jube kisa. Magada iseenesest oli soe, aga no jälle, minul uni kella 6 paiku läinud. Peaks nagu olema väsinud ju küll, aga mis toimub?
Väike jalutuskäik järve äärde hommiku värve nautima. Sel korral kaua end ei tuulutanud, sest polnud miskit erilist. Kobisin telki tagasi kuni uus äratus tavapäraselt poole kümne paiku.
Kohvi ja kerge eine eelmine päev teelt korjatud kukeseentest priimusel. Asjad kokku ja suund Seto Tsäimaja poole. Aleviku vahel vaatasin, et nöörijupp vedeleb maas tee peal. Mööda sõitsin, siis selgus, et hoopis rästik oli see jupp nööri. Kuna seentega olin oma soolase jao kätte saanud, siis jäi ainult magusa soolikat täita, nii et pliinid sahvtvärgiga olid hääd küll. Tsäimajas palju külastajaid ja menüü ikka kohalikus setu keeles. Mnjaa, isegi minu, kes ma võro kiilt mõista veidükene, võttis kukalt kratsima mõne tähenduse üle.
Väike jalutuskäik järve äärde hommiku värve nautima. Sel korral kaua end ei tuulutanud, sest polnud miskit erilist. Kobisin telki tagasi kuni uus äratus tavapäraselt poole kümne paiku.
Kohvi ja kerge eine eelmine päev teelt korjatud kukeseentest priimusel. Asjad kokku ja suund Seto Tsäimaja poole. Aleviku vahel vaatasin, et nöörijupp vedeleb maas tee peal. Mööda sõitsin, siis selgus, et hoopis rästik oli see jupp nööri. Kuna seentega olin oma soolase jao kätte saanud, siis jäi ainult magusa soolikat täita, nii et pliinid sahvtvärgiga olid hääd küll. Tsäimajas palju külastajaid ja menüü ikka kohalikus setu keeles. Mnjaa, isegi minu, kes ma võro kiilt mõista veidükene, võttis kukalt kratsima mõne tähenduse üle.
Palkmaja ees peenras olid imeilusad tokkroosid õitsemas. Mälestus minu lapsepõlve suvekodust. Minu meelest kuuluvad need ikka vana talu lillepeenrasse. Kaunid, suursugused ja võimsad lilled!
Pärast Tsäimaja külastust võtsime taas suuna ümber järve läbi Lobotka küla Rebasmäe peale. Vahepeal vaatasime üle Setu külavüü peale jääva Treski tsässoni.
Rebasmäe metsaonni viisid head kruusateed. Onn oli iseenesest kena, aga suurte puude all ja vesi ka nõnna kaugel mäest all. Seega laagripaigana ma seda kohta eriti ei eelistaks. Rebasmäe allikale läks pikk treppidest tee nagu palverännakule. All ürgorus oja veerel olid suured sõnajalad nagu põõsad, millele langes puude vahelt päikese triipe. Mõjus müstiliselt. Tõusuallikas ise oli väga äge, tuli suure mühinaga otse maa seest ojavette. Kahjuks keerlesid seal ka mingid molluskid ja ümber oli vesi reostatud mingi õlilaadse tootega.
Rebasmäe metsaonni viisid head kruusateed. Onn oli iseenesest kena, aga suurte puude all ja vesi ka nõnna kaugel mäest all. Seega laagripaigana ma seda kohta eriti ei eelistaks. Rebasmäe allikale läks pikk treppidest tee nagu palverännakule. All ürgorus oja veerel olid suured sõnajalad nagu põõsad, millele langes puude vahelt päikese triipe. Mõjus müstiliselt. Tõusuallikas ise oli väga äge, tuli suure mühinaga otse maa seest ojavette. Kahjuks keerlesid seal ka mingid molluskid ja ümber oli vesi reostatud mingi õlilaadse tootega.
Olime sunnitud ühe minu lemmik rabadest Meenikunno ratastega vahele jätma. Kuna olen seal käinud, siis väga kurvastust ei tundnud. Palavusest oli juba soov end vees loputada. Teele jäid Valgejärv, mille vesi pidavat olema selge aga külm ja Mustjärv. Valgejärvest kimasime mööda, sest ujumiskoht oli niigi üle rahvastatud ja Mustjärvel aga polnudki ujumisega sobivat äärt. Lõkkeplats oli iseenesest suur ja mitmed laavud ööbimiseks. Olime siiski sunnitud edasi liikuma kuni Paidra järveni. Täiega nauditav vesirooside ja purdega järvesilm, isaks mitmed lõkkekohad. Peale sulistamist oli hea purdel lebotada ja päikese energiat enesele sisse ammutada.
Leevi lõkkekoha poole tuli mööda heinamaad jupike sõita ja siis hoopis tõdeda, et üle jõe me ei saagi, sest lihtsalt silda pole enam. Pagan, nüüd alles meenus mulle, ma ju lugesin kusagilt kellegi hoiatust, et seal silda netu. No egas midagi, heinamaa lõik tagasi ja kaardilt leitud alternatiiv mööda teed Leevile ja sealt üle Himmiste saab matkateele tagasi.
Leevi on selline tore koht, kust olen kanuuga vette lastud ja välja tiritud. Loomulikult käib meie matkal asja juurde ka poe külastus. Poe ees nagu kord ja kohus ikka külameestele pink, millel meie oma lõunat ja siidrit/õlut mekkisime. Huvitav oli sääl nõnna kohalikku eluolu jälgida: kuidas käis kiirelt läbi marjade kokkuostja, üks vana härra 80´ndatest pärit dressiga sõitis uhke vana mersuga poodlema, millel numbriks 555 jne. Huvitav, mis ametnik ta kunagi olnud on?
Edasi kulgedes olid teed rattaga sõiduks head. Rajamärgid juhatasid sisse Saarjärve puhkebaasi, mis tundus olevat "back to soviet union". Koht iseenesest väga kaunis, taara koguse järgi tundus, et seda oli üsna hiljuti välja üüritud, kuid siiski üsna hüljatud mulje jättis.
Põlva poole edasi. Mainin juba ette, et nii halva ja segase märgistusega kui Põlvas, me veel kokku polnud puutunud. Linna sisenesime üle Peri Põlva - Võru maanteed pidi. Millalgi kusagil tabas silm mõnda üksikut triibulist märki, aga no orienteeruda nüüd küll nende järgi polnud võimalik.
Toidupoe ees sain ma veel tigeda herilase käest ühe suraka ka. Nõela pidin veel ise välja tõmbama. Kiirelt oma med.paunas sobrades tõmbasin esimesena teepuuõli välja. Ah käib küll see ka peale. Tundus, et aitas. Ja siis algas taas nuputamine, et kust ja kuidas. Aru oli saada kaardilt, et peale kirikut peame keerama vasakule ja siis vaata ise kuidas saad. Punnisime oma kola ühest mäest üles mööda tänavat, vaatasime siia ja vaatasime sinna, aga no märke ei näe ja miskit aru ka ei saa. GPS´iga jälle asukoht ja suund kindlaks. Koba peale edasi liikudes kohtasime üksikuid märke. Mammaste spordikeskuse juures olime ikka nagu täiesti ullikesed karjamaal. Esmalt teelahkmel sebisime siia ja sinna, siis võtsime ette terviseraja, ka ei miskit. Pugesime kellegi hoovi, aga raja triipe ei kusagil. Proovisime siis lihtsalt üle heinamaa ja näkkas. Oligi me õnnis märgike teisel pool metsa veerel peidus. Tigedaks kohe ajab, mida kuradit, kuidas keegi üldse peaks oskama selle peale tulla! Ka teisest suunast tulijatel märke ju vastas pole.
Igatahes liikusime mööda suusaradu, kus samal ajal mängiti disgolfi ja vaata ise, et su pea taldrikuga otsast ei lennutata. Sild üle jõe ja taas seisime vanduma võtval teelahkmel. Hargnesime eri radu pidi laiali, kuni keegi meist hõikas "Leidsin märgi!"
Igatahes võttis Põlvast välja orienteerumine julmalt oma 1,5h aega. Ees ootasid taas katsumised mida polnud veel läbida saanud. Esmalt korraliku rajaprofiiliga suusarajad ikka üles ja alla. Seejärel kõrgele raudteetammile ratas vedada, rööbastest üle punnida ja tammilt taas alla.
Nagu sellest veel vähe! Kohe ootasid ees põlve kõrgusel maha langenud puud, millest ümber ei saanud kraavi tõttu. Niisiis punnisime üle kogu oma eluks vajalikku koormat. Metsaradadel oli enam vähem norm orienteeruda. Üllatus oli läbi Riestbiteri kalju sõita. Viimses Reliikvias nähtud kohad, aga Taevaskoja on kogu kuulsuse enda peale võtnud.
Igatahes oli kohe meie tänane ööbimispaik Otteni. Kaunis kohake heinamaal Ahja jõe ääres koos väiksemat mõõtu liivapaljanditega. Kell juba 9 peal.
Nagu ikka õhtused toimingud: pesu, telk üles, söök, lõke, soe tee ja päevased muljed ja emotsioonid. Päevaga sai läbitud 83km
Siin võtsin ma otsuse vastu, et astun pool päeva planeeritust varem rajalt maha ehk järgmine päev matkan ainult Võnnuni. Kuidagi jaks sai otsa, pigem emotsionaalne pool. Või hoopis sain kõik selle, mille järgi olin siia tulnud?!
