Lehed

14 juuli 2016

VI päev Otteni - Ahja




Öö möödus rahus ja vaikuses. Hommikul lõin silmad lahti mõõdukalt vara umb. 7:30 Päike siras juba kõrgel. Kui hommikused toimetused tehtud, tutvusime ümbrusega ehk Viimse Reliikvia radadega. Oli ju meie lõkkeplatski Ahja jõe kaunite liivapaljandite ääres. Vaatasime üle filmist tuntud Otteni maakivist silla, kus Siim palgiga hobustele vastu läks ja üks neist vettegi prantsatas. Kohe samas mäeveeru sees on ka RMK metsamaja.


Aga ratta selga ja minek... 
Hommikusoojenduseks ikka kerge tõus mäkke, muidu ei saa lihased soojaks. Ja juba saimegi Põlva kandi märgistust taas kiruda. Kõigepealt uhasime loogiliselt märgi asetuse järgi mööda kruusateed kilomeetrikese või poolteist, et tõdeda, siin küll märke pole.  Tagasi teelahkmele viimase märgi juurde. Õnneks seal samas olid kohalikud oma toimetuste kallal, kellega sai siis nõu peetud ja asja arutatud, et kust võiks rada edasi kulgeda. Ja taas matkatee üle heinamaa ning märgid teisel pool metsa sees. Miks ma ei imesta küll enam?! 
Muideks, nädal hiljem oli sinna suur punase noolega tahvel tekkinud.
Heakene küll, metsatee edasi oli ok ja  märgistus kuni Suure Taevaskojani loetav. 
Paus - nautisime ilma, loodust, liivapaljandikke, sulistasin jalgu pidi vees ja lugesin toredaid muistendeid tahvlitelt.



Edasi taas nuputamist, sest märgid lähevad trepist üles. Kuna ühed matkalised tulid sealt just alla ratastega, siis ka meie punnisime üles oma suksud. Mäe pervel seeneliste radu nii palju, et mina küll ei tea, kuhu nendega välja jõuab. Liikusime siis mööda märke edasi ehk et treppidest teiselt poolt alla ja siis veel mõned trepid, siis jupike ilusat sõitu ning siis see põrgu algas...
Tee nagu esimesel päeval, kui me ära eksisime. Seinast üles ja seinast alla, ikka ja jälle ratas käe kõrval, all lohus väike värskendav mülgas. Vahepeal sai paar pedaali tiiru sõitu teha, jälle puujuured ja üksikud langenud puud. Vot enam ei viitsi ei naerda ega nutta. Ainuke mõte oli, millal see läbi saab? Jah, vaade Saesaare paisule ja Ahja jõele oli küll ilus, aga millise higi ja vaeva maiguga. Plussiks oli see, et kogu rada oli tihedalt rajamärgistusega kaetud. Siin oli raja märgistaja huumorimeelega ja valge-rohe-valged triibud roheliste :) Smile´dega asendanud. Igaüks võttis seda oma vaatenurgast: kes arvas, et irvitab me pingutuste peale, kelle arust soovis meile rõõmsalt jõudu ja jaksu.



Lõpuks ometi tuli Sõnajala lõkkekoht, kus sai puhata. Veel ühed rattamatkalised noormees ja neiu põikasid sinna sisse. Selgus, et nad olid meid Taevaskojas näinud. Kulgesid oma valitud teekonnal ja seega mööda sõidetavaid teid. Meiegi pöörasime viimase Kiidjärvele viiva jupi sõiduteele. Olime oma elamusi saanud küll ja veel!
Kiidjärvel raja otsas oli tulp kirjaga Taevaskoja 9km. Püha püss, kas me tõesti läbisime enamiku sellest?! Ma ei soovita isegi mitte seljakotiga matkajal sinna ronida.
Kiidjärve on oma särava punase veskihoonega kaunis koht, aga kui sa just ei kanuuta, siis pole seal teha midagi tarka. 
Astusime läbi RMK loodusmajast, pahvatasime välja oma emotsioonid, vaatasime Remo Savisaare fotonäitust ning edasi liikusime Ahjale ainult mööda sõiduteid.




Ahjal tormasime ummisjalu poodi külma "sassi" ja jäätise järgi. Nagu ikka poe vastas olevas mõisapargis võtsime istet pingil. Seal käis mingi kohalik äkšon. Pollar lendas platsi, ega ometi mitte kurnatud matkaselle noomima avalikus kohas õlle tarbimise eest? Ei, otsisid Spunki või hoopis ka triibu märke? Igatahes siblisid siia ja sinna, ümber kooli, ümber mõisa, kooli sisse ja pidasid nõu endast targematega. Silmaga nähtavalt nad midagi ei leidnud ja lahkusid sama targalt.
Siis lendas koolimajast välja kamp noori, panid makimuusika mängima ja hakkasid tantsu vihtuma "Oige ja vasemba" ning "Kikkapuu". 
Meie olime seda pulli vist suu ammuli pealt vahtinud. Nüüd tuli küll naer peale ja jalg või hoopis hing hakkas sügelema tantsu järgi, sest meiegi tantsurühma repertuaaris need samad tantsud. Siiski piirdusime ainult fotosüüdistustega teiste ponnistustest.



Ahja - Võnnu teeristil nähes ees ootavat kruusateed, ütles minu sisemine hääl EI. 
Mot oli otsas. Head teed matkakaaslasele!
Võtsin suuna mööda asfalti otse Tartu pääle, mida oli oma 30 km jagu veel. Selle viimase jupi läbisin ilma ühegi pausita ja paraja tempoga.  Sel päeval ainult ca 50km matka.
Tartus oli kummaline tsivilisatsiooni jõuda: linnatänavad, palju rahvast, valgusfoorid, lärm...
Sain sinna pool oma koormast maha jätta. Ikka rongiga Tallinna tagasi ja koju. Läbitud sai natuke üle 400 km.
Mõtlesin küll, et huvitav kaua ma nüüd sadulat näha ei taha, aga nädalake hiljem puges hinge suur soov matkateed jätkata. Kui ainult see Eesti ilm ei oleks nii heitlik ja 3 aastaaja riideid ei peaks kaasa tassima.

Ausalt öeldes ma imestan, miks inimesed lähevad kaugele Camino de Santiago vms palverännakule, kui selle sama katsumuse saad siin samas omal kodumaal kätte. Mina sain küll kõike: seiklust, jõukatsumist, orienteerumist, suunataju, olukorras hakkamasaamist, närvi vastupidamist, meelekindlust, hingerahu, füüsilist vatti, loodust jpm.
Kõige enam sain ma kinnitust, kui tugev ma tegelikult sisemiselt olen.