Vasalemma - Saula
Hing ihkas taas matkarajale, et lõpetada kord alustatut. Ehk läbida jupike RMK Peraküla - Aegviidu matkateest. Sel korral meil matakaaslase Oh´iga vabad hetked ei klapi, seega üksi rajale.
Nii siis, ühel ilusal augustikuisel laupäeva varahommikul, kui õhusooja 16*C, sõitsin rongiga Vasalemma. Rong oli tühja võitu ja peale minu veel üks rattaga matkaline, kes ostis pileti Riisiperre. Vasalemmas rongist väljudes kõnetasin vene prouasid, et teada saada poe asukohta. "Jah on küll, lausa 2 poodi, aga avatakse alles kell 10." Mis siis ikka, asun teele ja jään lootma Keila peale, sest mul vaja varuda joogivett.
Juba raudteejaama hoone küljes teretab mind triibumärk valge-rohe-valge ja teisel pool raudteed otse männi koore peal särab teine märk vastu. Õhk on augustikuiselt karge. Möödunud nädalal on ohtralt vihma sadanud ja teed lompe täis. Raja märgistus on hea ja kruusateed rattaga läbimiseks mõnusalt sõidetavad. Noored kastesed männid pärlendavad päikese käes. Siin seal on kerget hommikust udu veel. Suund on Ohtu peale.
Ühes kohas kuulen tee kõrval lärmakat kriginat ja kolinat ning siis tuleb mürin. Traktor vist. Seiskan oma tõlla ja ronin tee veerel oleva kõrgema künka otsa. Ohsaa, suur karjäär laiub siin ning töö käib hoolega.
Ohtule jõudes pööran esmalt nina mõisa suunas. Leidsin eest armsa mõisa peahoone. Kõrval paekivist lagunend ent üks neist siiski uhke tuulelipuga kaunistet kõrvalhooned. Luurasin natuke ringi ja meenus, et siin on mingeid teatrietendusi korraldatud.
Suund nüüd rajale tagasi ja Ohtu lõkkeplatsile. Korraks oli mul mõte juba õhtuse rongiga platsi tulla, et varakult sõitu alustada. Hea, et see plaan vihma tõttu edasi lükkus, sest suur punt mitme telgiga vene keelset rahvast oli selle paiga hõivanud. Küll olid lahked ja sõbralikud teised minu läbisõidul.
Teekond kulgeb heinamaade vahelistel kruusateedel. Läheb järjest palavamaks ja mina võtan riideid vähemaks.
Keilasse saabumine on väga kaunis jõe äärt looklevat teed mööda. Siin on tõesti mõnus kulgeda nii rattal kui jalgsi, üksi kui ka koos pere või sõbraga nagu seda kohalik rahvas harrastabki. Kahjuks pean tunnistama, et mida lähemale Keilale, seda kehvemaks jääb rajamärgistus. Minuga samas suunas kulgeb ratastel üks abielupaar, kellelt uurin kus täpselt asub mõis, kust kulgeb rada ja kus asub lähim pood. Räägime veel üht teist matkast ja ilmast ning soovime head teed.
Keilasse saabumine on väga kaunis jõe äärt looklevat teed mööda. Siin on tõesti mõnus kulgeda nii rattal kui jalgsi, üksi kui ka koos pere või sõbraga nagu seda kohalik rahvas harrastabki. Kahjuks pean tunnistama, et mida lähemale Keilale, seda kehvemaks jääb rajamärgistus. Minuga samas suunas kulgeb ratastel üks abielupaar, kellelt uurin kus täpselt asub mõis, kust kulgeb rada ja kus asub lähim pood. Räägime veel üht teist matkast ja ilmast ning soovime head teed.
Teen põike keskväljakule poodi, et end varustada veega. Harjumuspäraselt lähen poe (ja ka kultuurimaja) ette pingile puhkepausile banaani maiustama.
Poest tagasi Harjumaa muuseumi ehk Keila mõisa ette jõudnuna ei leia ma ühtegi raja tähist. Abielupaar oli küll öelnud, et mõisa tagant üle silla, aga no kui pole kohalik, siis ei leia ju. Sõidan esmalt mööda pargi alla, kus tee on just remondis. Ei, see tiirutab kahtlaselt niisama. Kaardilt loen välja, et muuseumist linna poolt peaks rada kulgema. No ühtegi triipu ei leia. Küsin siis vastu tulevatelt ratastega prouadelt. Lahkelt jagavad suuna kätte: "Natuke mööda seda rada edasi, siis vasakule üle puitsilla ja siis paremale Valingu peale".
Enne Keilat olin juba jõudnud mõelda, et igavad, sirged ja tasased kruusateed. Nüüd algas vähe teistsugune maastik. Kohati mullane ja muld vihmaga ju teadupärast muutub poriks. Valingu kandis olid suured karjalaudad. Üks tore karjatee lõik oli kaetud nii umbes 5 cm paksuse muda kihiga, mis muidugi lehmakoogi segune ja mõnusalt aromaatne. Mõtelda vaid, kui seal oleks libisenud ja külje maha pannud. Niisama jalgagi ei tahtnud maha toetada.
Ühe kurvi taga karjakoplis ehmatasid vasikad minu hoogsa tuleku peale ja panid saba seljas punuma. Mõni julgem jäi natuke eemalt vaatama. Jõgisool tuli suur punt rattureid vastu, kõik rõõmsalt tervitasid, aga üks noormees oli ümbruse nautimisega nii hõivatud, et rabasime mõlemad ratast viimasel hetkel paremale ja vasakule ning peaaegu oleks kokku põrganud. Naersime mõlemad.
Ühe kurvi taga karjakoplis ehmatasid vasikad minu hoogsa tuleku peale ja panid saba seljas punuma. Mõni julgem jäi natuke eemalt vaatama. Jõgisool tuli suur punt rattureid vastu, kõik rõõmsalt tervitasid, aga üks noormees oli ümbruse nautimisega nii hõivatud, et rabasime mõlemad ratast viimasel hetkel paremale ja vasakule ning peaaegu oleks kokku põrganud. Naersime mõlemad.
Rada läks kenasti suure Tallinn-Pärnu mnt alt läbi (väga lärmakas koht) ja kulges edasi mööda sõidetavaid teid või radu pidi. Ühe talu juures oli kenake kõrvitsa põld laiumas. Siis jõudsin Metsanurme alla Keila jõe luhale. Juba eelnevalt oli kuulda, et selle läbimine ei ole kergete killast. Suure kõrge heina sees traktori jälgi pidi põhimõtteliselt 7-8 km/h Nüüd sain seda mitte igavat kruusateed ja mitte vähe! Heina sees oli peidus üks jändrik, millele ma otsa põrutasin. Kõmm ja külili maas. Hea, et hoog oli väike ja nõgese põõsasse ei maanunud. Jalg sai veits kriibitud ja hiljem suur sinikas. Matka armid.
Vastu jalutab saksa lambakoer ilma peremeheta. Tulen rattalt maha ja räägin koeraga, et tal ei tuleks pähe mind rünnata siin keset metsi. Aga peni oli palavuse poolt piinatud, vaatas korra minu poole ja lonkis edasi oma rada keel ripakil. Ilus koer oli.
Ühes kohas kenake trepiga jõekallas. Teen pausi ja loputan jalgu. Vesi on külm ja ujuma ei kutsu. Natuke maad veel Metsanurme lõkkekohani. Esimene on juba hõivatud, sätivad pidu üles. Teine plats on õnneks vaba, kus asun kohe lõunasöögi toimetuste kallale. Menüüs tomatisupp, millele viskan tummisemaks saamiseks kiirnuudleid sisse. Üks naisterahvas rattal matkab ka samasse paika. Läheb esmalt jõge uudistama ja siis jääb teise laua juurde päeva nautima. Lähedal nokerdab veel üks mees. Hiljem näen, et kaamera statiivi peal ja filmib miskit. Uurisin asja, mida imet ta seal näeb? Eesti hiidämblik olevat olnud. No nii keha umb. 2 cm + jalad - kokku teeb oma 10 cm ära. Lisaks pidavat oskama vastavalt ümbrusele värvi kohandada. Jõe äärde nõudepesule jalutades, teen juttu ka teise matkalisega. Rändab Sakust ning teeb Kiisa, Kiili ringi.
Müttan mööda heinamaad edasi kuni saan Kasemetsa külje all asfaldile. Auga välja teenitud siledat teed mööda on ikka hää sõita küll. Tõdvasse jõudes olen juba nii läbi praetud päikese poolt, et tuleb poe paus ette võtta. Külma premiumiga kaupluse ette murule ja jälgin poodi külastavaid persoone.
Tõdvast edasi läheb rattatee jalgsimatka teest lahku, mis on ka kena ja korraliku sildiga tähistet. Huvitav, kas need on uued ja selle suve teema? Lõuna-Eestis 1,5kuud tagasi selliseid küll veel polnud. Paeknas korraks kohtusid me teed, selleks, et taas lahkneda. Sõmeru kandis tekkis mul hetkeks segadus, et kas olin kihutanud mööda head teed rohkem kui vaja ja punnitasin silmi kaardil ning tuvastasin gepsu abil asukohta, aga mu meeled ei petnud mind ning püsisin kenasti rajal. Ees ootas Saarte raba lõkkekoht, mille ööbimiskohana välja praakisin vee olemasolu puudumise tõttu. Tee sinna läks esmalt raba kõrvalt, mis muutus üha mudasemaks ja mudasemaks. Arusaadav, terve möödunud nädala oli ohjeldamatult vihma kallanud. Kulgesin natuke rattaga sõites, natuke käe kõrval lükates ja jälle proovisin sõita. Paganama libe oli, vähemalt siin oli puhas muda, ilma lisaväärtusteta nagu lehmasõnnik.
Vastu tuli 2 tsiklimeest. Tegid minu juures peatuse. Naersin, et ma polegi ainuke ullike siin rajal. Vestlesime pikalt tee oludest. Olevat teised sõbra sünnipäeva tulnud tähistama tsikli sõiduga, aga edasi nii tüma maa, et tuli ots ringi pöörata. Mõned vennikesed veel taga pool ja üks neist vist isegi kinni jäänud. Õnneks mul kergem koorem käe otsas lükata, kuigi jah, kui siin miskit rattal puruneb, siis siia mülkasse ei saa abivägesid ka järgi kutsuda. Peagi kohtan ka ülejäänud tsiklimehi. Üks neist karterile matsu saanud ja õli sirises välja. Kujuta nüüd ette seda mehe meelehärmi, keset hooaega tsikkel puru. Kahjuks ei osanud ma neid aidata ja jätkasin oma teed. Muda sees mütates ei pannudki tähele, kust Saarte raba lõkkekohale ära keeras, kui juba pidin teise suunda oma nina pöörama. Sain mülkast välja, pervest all oli purre üle kraavi, millel teisele poole üles ka kõrge perv. Lisaks oli purre selline kenake eksemplar maha istutatud, et ratta pidi sellele peale tõstma no nii umbes poole sääre kõrgusele. Sai üle punnitud sellest kraavist, et alustada nõgese teraapiaga. Pikk teelõik, kus rinnuni malts ja nõgeste väli. Kõrvetada said mu jalad ja käed. Mõtted käisid: kas saan siit kasuliku vitamiini ravikuuri või nuheldakse kõikide pattude eest? Veel üks kraav, mis loomulikult pervest all, üle vee ainult risti visatud puuhalud ja teisele poole üles kõrge perv. Ning uuesti nõgeste protseduurid. Millal see läbi saab?!
Tõdvast edasi läheb rattatee jalgsimatka teest lahku, mis on ka kena ja korraliku sildiga tähistet. Huvitav, kas need on uued ja selle suve teema? Lõuna-Eestis 1,5kuud tagasi selliseid küll veel polnud. Paeknas korraks kohtusid me teed, selleks, et taas lahkneda. Sõmeru kandis tekkis mul hetkeks segadus, et kas olin kihutanud mööda head teed rohkem kui vaja ja punnitasin silmi kaardil ning tuvastasin gepsu abil asukohta, aga mu meeled ei petnud mind ning püsisin kenasti rajal. Ees ootas Saarte raba lõkkekoht, mille ööbimiskohana välja praakisin vee olemasolu puudumise tõttu. Tee sinna läks esmalt raba kõrvalt, mis muutus üha mudasemaks ja mudasemaks. Arusaadav, terve möödunud nädala oli ohjeldamatult vihma kallanud. Kulgesin natuke rattaga sõites, natuke käe kõrval lükates ja jälle proovisin sõita. Paganama libe oli, vähemalt siin oli puhas muda, ilma lisaväärtusteta nagu lehmasõnnik.
Vastu tuli 2 tsiklimeest. Tegid minu juures peatuse. Naersin, et ma polegi ainuke ullike siin rajal. Vestlesime pikalt tee oludest. Olevat teised sõbra sünnipäeva tulnud tähistama tsikli sõiduga, aga edasi nii tüma maa, et tuli ots ringi pöörata. Mõned vennikesed veel taga pool ja üks neist vist isegi kinni jäänud. Õnneks mul kergem koorem käe otsas lükata, kuigi jah, kui siin miskit rattal puruneb, siis siia mülkasse ei saa abivägesid ka järgi kutsuda. Peagi kohtan ka ülejäänud tsiklimehi. Üks neist karterile matsu saanud ja õli sirises välja. Kujuta nüüd ette seda mehe meelehärmi, keset hooaega tsikkel puru. Kahjuks ei osanud ma neid aidata ja jätkasin oma teed. Muda sees mütates ei pannudki tähele, kust Saarte raba lõkkekohale ära keeras, kui juba pidin teise suunda oma nina pöörama. Sain mülkast välja, pervest all oli purre üle kraavi, millel teisele poole üles ka kõrge perv. Lisaks oli purre selline kenake eksemplar maha istutatud, et ratta pidi sellele peale tõstma no nii umbes poole sääre kõrgusele. Sai üle punnitud sellest kraavist, et alustada nõgese teraapiaga. Pikk teelõik, kus rinnuni malts ja nõgeste väli. Kõrvetada said mu jalad ja käed. Mõtted käisid: kas saan siit kasuliku vitamiini ravikuuri või nuheldakse kõikide pattude eest? Veel üks kraav, mis loomulikult pervest all, üle vee ainult risti visatud puuhalud ja teisele poole üles kõrge perv. Ning uuesti nõgeste protseduurid. Millal see läbi saab?!
Ka kõik halb saab kord otsa ja saabus päästev pinnatud kattega maantee Tuhalasse. Alevist läbi sõites ei saanud hästi nüüd pihta milline see mõisa peahoone oli, kui ongi alles, aga kenakesed kõrvalhooned olid küll tee veeres. Tegin juba kõne oma toetusmeeskonnale, kes mu telgi ja madratsi eesootavale Saula lõkkeplatsile toimetab. Ega muud, kui pedaalidele valu. Veel lahkneb jalgsi matkatee ratta omast. Tean, et Saula lõkkeplats peaks jääma täpselt teisele poole jõge Viikingite külast. Õige teeotsa kohal seisan värava taga, kus kurja kuulutav "eramaa" silt jälle. Tammun värava taga. Mingid rohelised triibud on jõe poolsele kraavi pervel olevate aiapostide otsas. No mööda järsakut ma nüüd ka oma koormaga roomama ei hakka. Lõpuks meenub, et värav tuli enda järel sulgeda. Ahaa, järelikult on sisenemine lubatud. Ja nii ongi, väravad saab kenasti vallale. Natuke maad edasi kõrgemal kohal ongi kenake värske lõkkeplats. Siiski ümbrus on rõske ja jõeni natuke maad jalutada, aga pole hullu. Vähemalt on see vaba pleiss. Sõidupäeva võisin lukku panna 78 kilomeetriga. Toetusmeeskond saabub mõned minutid hiljem. Vähemalt on mul õhtu grillimise, lõkke tegemise ja seikluste pajatamisega sisustatud. Jalad tulitavad nõgeste ravist. "Südamega" majakese lagi on kaunistet uhke laternaga, mis õnneks ei sumise. Õhtuvaikuse saabudes kostab üha rohkem lähedal oleva Tallinn - Tartu maantee müra. Natuke häiriv on, lõkkeplats oleks võinud eemal kusagil vaiksemas kohas olla.
