Aegviidu - Tõõrakõrve

On juuni keskpaik, vaba päev ja see tuleb millegi toredaga sisustada. Kuidas kõlab ratas, geopeitus, mõis, matk ja RMK matkarada? Super plaan!

Hüppan Aegviidu rongile, kus panen mingi plaani maha telefoni kaardirakendusi kasutades. Aegviidus ei taha eriti aega viita, sest nagu ikka jõudsin Aeksi alles keskpäeval. Võiksin küll siit kohe otse minna Kauksi-Penijõe matkateele, aga kuna ma olen siin metsaalustes kõikvõimalikke radasid läbinud, siis aja kokkuhoiu mõttes võtan kärmelt otse suuna Jäneda poole. Igasugu maarahva laatadel olen siin käinud, aga päris rahus mõisa polegi saanud uudistada. Täna on siin vaikne, üks rattaga matkaja on veel siit läbisõidul. Mina luusin siin pikemalt ringi. Jäneda mõisa peamaja on uhke huvitava nurgatorniga inglise stiilis loss, millele on juurde rajatud nõuka ajal aritektuuri meistriteosest kutsekooli hoone. Kool siin muidugi enam ei toimi. Punastest tellistest lossi kõrval õitsevad roosad rododendroni põõsad, mis loovad suursugusema õhustiku siia. Mõisa territooriumile on paigaldatud infotahvlid mõisa ajaloost, hoonetest ja inimestest, mis mind köidavad. Mõtteisse jääb kõlkuma mõisnike elu Kalijärve äärses jahimajas ajal, mil uut lossi ehitati ja peale lossi võõrandamist. 

Tee viib mõisast Kalijärve äärde. Siin on rahvast palju, sulistajaid, kilkajaid, päevitajaid. Mõtisklen siin eelmisel korral veedetud hetkedele, kui jälle olin ma väikesel rattamatkal. Siis oli siin rahulik, üks näitleja suvitas oma perega vandersellilikult bussis elades. Ilm on täna küll soe, aga vette ei kisu, vara veel, keha pole soojaks sõidetud. Kulgen edasi mööda valge-kolla-valge rajatähiseid järve mudast äärt mööda, mida ehivad pruunika pesajuure orhideed. Need tunduvad esmalt küll pigem nagu ära õitsenud pruuniks tõmbunud lilled, aga tegelikult täis elujõus ja õitses. Mingid kohad rajal nii mudased, et lükkan ratast käekõrval. Kusagil põõsate vahel võtab mind vastu EV 100 infoviit, kus kirjas Jäneda mõisaprouast Murast, Kalijärve jahimajast ja inglise kirjanik Wells'ist. Mura ehk Maria Benkendorff tundub vägagi kirev ja huvitav persoon olla olnud. Kahjuks mõisa jahimaja jääb teisele poole järve ja seda ma otsima ei lähe praegu. 

Mind aga ootab ees Jäneda linnamägi koos geoaardega. Mäkke tõus on üsna arvestatav, võtab lausa suu kuivaks. Esmalt aare ja siis nautima vaadet. Mind alati hämmastavad sellised natuke unustuste hõlma vajunud kohad. Kuigi siin on püütud oma joont ajada ja selle paiga väärtust tõsta. Siia on tehtud vahvad puuskulptuurid. Kahjuks küll mõned neist juba katki ja näoli vajunud. Paik on aga vägev. Autod vuravad Piibe maanteed mööda ja ei teagi, et siin selline põnev koht. Loodan, et RMK rada nüüd veidikenegi puhub siia elu sisse. Imeteln veel anemoone, need tunduvad alati mulle kui haruldused, sest minu lapsepõlvemaadel Võrumaal neid polnud. Küll aga leidub siin mitmes värvitoonis kurekellasid või nagu meil kutsuti mustlaskübarad. Meeldiva avastuse osaliseks saanuna lippan kergejalgselt mäest alla ja hüppan sadulasse. Korrigeerin veidi endale meelepärasemaks rada ja ei tee jõnksu Jäneda poole tagasi vaid edasi, üle Piibe maantee ja siis põlluteed mööda tagasi rajale. 

Jäneda linnamägi

Naudin võimsate lupiinide jõulisi õisi, põluteede kõrval kollaseid õitsvaid rapsi välju, saatjaks sinine taevas. Kusagil Läpi kandis metsade vahel järjekordset aaret otsima minnes avastan järjekordselt sõnatuks võtva paiga. Siia on rajatud mäe pervele midagi ratta või enduro raja taolist koos varjualuse ja lõkkeplatsiga. Varjualune on küll esiküljest avatud, aga sisustatud ja lausa laudlinaga. Potid pannid kapid ja muud riistad siin nagu kohe kohe tuleks keegi koju tagasi. Ausalt natukene kõhe on ka siin üksi olla. 

Tee viib edasi Rägaverre. Jah sellise nimega kohti on veel Eestis. See siin aga väike kohake. Üks aare peaks asuma siin vanas sohvoosi kütusetanklas. Nii äge nostalgia tuleb peale seliseid kohti nähes. Silme ette lausa kangastuvad pildid sohvoosi elust ja lapsepõlvest. Aarde leian küll üles, aga abivahendeid tööriistu rattaga kaasas ei ole ja nii jääb logimata. 

Siit üle tee suurte puude alt rinnuni heinast leian aga huvitava maakivist hoone. Uudishimu on ikka tappev omadus. Jalutan maja ees ja mõtlen, et see peab olema olnud mingi mõisahoone. Löön guugli lahti ja ennäe, ongi Rägavere mõis. Jalutan mõisa õues ringi, mõtlen, millist elu on siin kunagi elatud. Verandal on ilus pink. Siin oleks tuulise ilmaga mõnud istuda ja loodust jälgida. Istusin kunagi nii oma vanaemaga tuulekojas ja vaatasime lihtsalt õue. Ägeda avastusega jätkan siit matkateed Lehtse poole juba teadlikult mööda mõisa munakiviteed.  

Lehtse maju vaatan ma teise pilguga peale siinsete Lehtse ja Pruuna mõisate ajaloo lugemist. Need on kergelt leitavad Tapa muuseumi lehelt. Nälg näpisatb ja hüppan kohalikku poodi. Johhaidii, ma satun siia kanti kord paari aasta tagant, siia poodi lausa esmakordselt ja ma trehvan Lehtse küla poes Lihulas elavat Haapsalu koolikaaslast! Uskumatu ikka! Haaran oma nänni ja lähen rongijaama. Istun mingi betoonploki peale ja kustutan ahnelt nälga. Üks tüüp sammub üle raudtee ja piidleb mind silmanurgast. Ma teen näo nagu kõik on hirmus loomulik ja ma peangi siin oma sööki nautima. Lehtse raudteejaamahoone on tüüpprojekt (4 jaama) vana puidust iluduse asemele ehitatud, aga siiski armsalt nunnu.  Kehra hoone on sama projektiga, aga küljetiivad pikemad saanud ja muidugi nüüd üles vuntsitud. Lehtse jaamahoone ja mõisa vahel oli muideks Eesti esimene telefoniliin. 

Sõidan üle põllu mingi sohvoosi aegse silikaat monstrumi juurde aaret otsima. Võpatan korra, sest sama tüüp, kes ennist raudteed ületas ja mu õgimist nägi, peesitab siin aknaaugus. Lähenen siis majale teise nurga alt. Tuian vähe ringi kuid tulemusteta, peaks otsimis haaret laiendama, aga kuidas sa otsid ümber tüübi. Läksin siis tegin juttu, et ta mind napakaks ei peaks ja seejärel sukeldusin tema kõrvalt uksest keldrisse ja leitud logitud saigi. Õnneks pääsesin sellest veidrast olukorrast üsna kiirelt. 

Matkarada viib kenasti ka Pruuna mõisa juurde, mille ma sel korral vahele jätan. Kui eelmine kord siin käisin, siis oli just aasta tagasi Lehtse kool siit välja kolinud uude moodsasse honesse alevis. Mind aga huvitavad hoopis Lehtse mõisa varemed. Oo ja milline mahlakas ajalugu Lehtse mõisahärral von Hoyningen Huene'l veel on! Mõisa häärberi torn kõrgub endiselt taeva poole. Mäletan kuidas esmakordselt siin käies ja mõisniku poja hukust legendi lugesin, mis siiski tõsi pole olnud, köitis see vare mind palju rohkem. 

Pean siin korra aru, mil moel tagasi liikuda, mis ajal Lehtsest rong liigub või vändata Aegviitu elektrikale. Elektrikate pluss on tihe graafik ja tõenäosus rattaga peale mahtuda. Kuna rongini veel piisavalt aega võtan vastu otsuse, et tühja ei passi ja väntan mööda autoteed Jäneda poole. Eks siis vaatab edasi. Jäneda jaama jõudes oli mul nii hää hoog sees, et panen aga mõisani välja. 

Jäneda mõisa ait

Korraks paus ja Aegviidu poole edasi. Millalgi tuhiseb Tartu rong ka mööda. Aeksis selgub, et pean ikka tunnike rongi ootama, aga kui juba on trehvamiste päev, siis kohtan siin elavat kursaõde, kes korraks lippab laste järgi küla peale, mil ma väikese tiiru Aeksis teen, ja siis veedame rongini aega.

Oo milliseid põnevaid avastusi ma tegin selle 50km jooksul. Minu arvates on tripp alati korda läinud, kui sa saad sellest uusi teadmisi ja  põnevaid elamusi.

Huvitava kokkusattumisena ilmub just raamat Mura. Leegitsevad mälestused. Kukla taga ma tean koheselt, et see on sellest samast Murast, Jäneda mõisaprouast. Ja sel korral üllatavalt kiirelt tuleb see üles raamatukogu e-laenutusse. Ma neelan ahnelt Maria Ignatievna Benckendorff-Budberg'i elulooraamatut. 

Ma ütleks, et see 50km matk kulges õige kenakesti palju pikemaks ja kõvasti meeliülendavamaks kui algul plaanisin. RMK ida-lääne suunalist rada saan ma nüüd Pruunakõrvest  (oi kuidas mulle meeldib selle sõna kõla!) jätkata.