"Võrtsjärve väravad" on slogan turismi arendamiseks, kus järve ümbruses iga info- või külastuskeskus toimib tõmbenumbrina. Lähme siis vaatama, kas leiame väravaid ja kas meid lastakse väravast sisse.
 |
| Võrtsjärve kollane aken |
Selleks korraks oli päikesepaisteline suveilm omale puhkuse võtnud ja pidime läbi ajama vihmasabinas halli taevalaotusega. Aga nagu vana tuntud tsitaat ütleb: "Pole halba ilma vaid on halb riietus". Ei lase me endid häirida ja siirdume perega oma iga-aastasele sõpruskonna suvepäevadele, mis sel aastal toimuvad Võrtsjärve ümbruses.
Enne meie majutuspaika Trepimäel põikame vaatama, kust see Emajõgi siis ikka alguse saab. Kohe Tartu-Viljandi maantee kõrval ongi koht nimega Jõesuu, kus on omanäoline vaatetorn. Hetkel leian torni pilliroo vahelt kuivalt maalt, aga on aegu, kus torn kenasti keset vett uhkeldab. Täna kahjuks erilist vaadet pole. Ja kui sa arvad, et sellise ilmaga ju ometi inimesi ringi ei kakerda, siis eksid sügavalt. Nii kui ma jõudsin mõtteni, et otsiks ka tornis peituva geoaarde üles, olid kohe mugud platsis ja ma pidin neile loobumisvõidu andma. Emajõe suudmel on pisike paadisadam, järve külastuskeskus, kuhu ma sisse ei trüginud sel korral, kollane aken, vana sild ja kenake uus punane maanteesild üle jõe.
 |
| Jõesuu vaatetorn |
Trepimäe puhkemajast sai meie pesa paariks ööks. Kenake palkmaja umbes 150 m Võrstjärvest. Rand just ei meelita ujuma oma mudase kalda poolest. Enne puhkemaja on Trepimäe puhkeala. Oi kuidas pakkus nalja, kui enamik meie inimesi tegi esmase peatuse seal ja tõdenud, et omasid pole, siis edasi õiget pesa otsinud.
 |
| Trepimäe puhkemaja |
Esimene õhtu kulub taasnägemise ja muljete vahetamise peale.
Hommikul esimeseks ühiseks uudistamiseks läksime Tamme paljandeid kaema. Sinna sõit oli juba väga meeliülendav, kuldseks värvuvad viljapõllud haljendasid tuule käes ja tumehallid pilved tahaksid justkui seda kõikke kokku suruda. Ühe niidetud heinamaa kohal tiirutasid kotkad oma tükki kolm ja all heinamaa peal kössitas vaguralt jänes. Selle vaatepildi peale kohe aeglustasime autosid, sel hetkel veel taipamata, et kotkad pidasid jänkule jahti. Igatahes sai jänks autode lähedusest julgust ja ta silkas minema metsa poole.
Tamme paljandid on Devoni aegsest punasest liivakivist. Loomulikult on järvevesi seda aegade jooksul uuristanud ja mõnusaid koopaid tekitanud. Tagasi saab jalutada üleval astangu peal, kust avanevad kaunid vaated Võrtsule, kuigi täna on järv pruunikas halli värvi.
 |
| Tamme paljandid |
Kõige kuulsam on siin kandis muidugi Limnoloogiakeskus ehk siis koht, kus uuritakse järve elu. Ilm läheb aina tuulisemaks ja pöörasemaks. Vaateplatvormidel on juba tükk tegemist püstiseismisega. Siseruumides on õnneks sõbralikum kliima ja tuulest sasitud juuksed saavad vahepeal rahuneda.
 |
| Tuuline rand |
Keskuses on huvitav vaadelda akvaariumites mageveekalu. Eriti lahe on jalgade alla põrandasse paigutatud akvaarium ja ühte akvaariumisse uputatud sukelduja kuju. Igal juhul veedame seal mõnusalt kaua aega.
Edasi suundume Rõngu poole. Spontaanselt teeme Rõngu kiriku juures peatuse. Uksed on valla ja me astume sisse uudistama. Suvel on tihti tore, kui sind meeleldi vastu võetakse ja kiriku ajaloost natuke pajatatakse. Kirik on siin hästi suur, omapärase arhitektuuriga, kauni puitlaega ja suurte lühtritega. Nagu ikka pühakodade puhul vajaks ka see kõvasti kopitsemist. Väljas ulguv tuul lõhub ja kolistab nii hoolega, et mul on tunne nagu tahaks katuse avada ja meid siit kaasa haarata. Õnneks seisab kirik vankumatu kindlusega tuule krutskitele vastu. Meie aga sattusime väga huvitava persooni otsa, kes meile kirikut tutvustas. Akustika testiks laulis meile psalmi, luges luulet, rääkis hinge harimisest, elu mõttest ja lõpuks jõudsime ka keha füüsise parendamise juurde välja. Testisime raskusega hularõngast, jagati häid treenimise näpunäiteid. Proovisme oreli kõla sokutades pingile klaverimängu valdaja. Kui me kirikust välja saime, siis oli meil kõigil suu kõrvuni peas ja mõtteis küsimus, mis see nüüd siis kõik kokku oli? Oli mis oli aga see oli üllatavalt äge! Jah, sellised elamused jäävad kauaks meelde!
 |
| Rõngu kiriku oreli pult - valmistatud kuulsa meistri Müllverstedt'i poolt |
 |
| Rõngu kirik |
Rõngu kindlasti kõige kuulsamaks ja kaunimaks hooneks on "kõver kõrts". See on vist kogu Eesti kõige kaunim postijaam olnud. Vana postijaama teevad kõveraks tegelikult hiljem juurde ehitatud kaares tiivad. Igal juhul uhkeldavad hoone esikülje akendel valged potsakad sambad. Ja oi kui palju imperaatoreid on siit mööda sõitnud ja ehk peatustki teinud, kas või hobuste vahetuseks.
 |
| Kõver kõrts ehk Rõngu vana postijaam |
Isegi päälinna välja on tuntust kogunud oma imemaitsvate toodetega Rõngu pagar. Kohalikust kauplusest leiame tohutu valiku pagari tooteid. Ahnitseme kokku erinevaid maitseid. Poe kõrvalt müügiletilt varustame veel end värske mee ja hernestega.
Rahulolevalt suundume edasi Barclay de Tolly mauseleomi. On see vast alles uhke ehitis. Olen siin millalgi lapsepõlves käinud, aga minu mälupildis on see luitunud ja hooletusse jäetuna püsinud. Igatahes on mul siiralt hea meel, et siin kõik kaunilt korda on tehtud. Me trehvasime ülimeeldiva ja teemat hästi valdava muuseumitöötaja otsa. Me kõik kuulasime vaikides suu ammuli proua kunstiteadlast. Proua rääkis meile kõik nii elavaks, et seda peab ise minema ja kuulama. Kõige imelisem oli veel mauseleomi vitraažakendest kumav päikesevalgus meie peale nagu mingi hea vaimukiir.
 |
| Barclay de Tolly mauseleom |
Tõrvasse jõudes tahtsime üle vaadata näkist liivaskulptuuri, aga vihmade hirmus oli see kinni kaetud. Jalusseerisime verivärskel mulgi mustriga kaunistet linnaväljakul ja tegime grupipilti tõrvaahju ees. Taevas kiskus üha süngemaks.
 |
| Tõrva keskväljak |
Helme ordulinnusest on veel alles mõned müürijupid. Linnus hävines Rootsi-Vene sõjas. Siin samas on Helme jõgi uuristanud liivakivi paljandisse koopad, mida hiljem inimesed on laiendanud ja kasutanud pelgupaigana. Nüüdseks on osad koopad sisse varsienud, aga natuke saab neid ikka seest poolt uudistada. Samas lähedal on ka ohvriallikas, mis pidavat 7 tõve vastu aitama. Maastik on väga huvitavalt reljeefne ja ronida saab omajagu.
 |
| Helme ordulinnuse varemed |
Ordulinnuse lähedal asub ka Helme mõis. Peahoone seisab pargi serval siiani kauni verandaga suursugusust õhates. Peale võõrandamist asus siin põllutöökool, mis nüüdseks on uude hoonesse kolinud.
 |
| Helme mõis tagant vaates |
 |
| Helme mõis eest vaadatuna |
Taagepera loss ehk vana nimega Wagenküll on meie järgmine huviobjekt. Kuna see töötab hotellina ja koroona tõttu on maailm suht suletud, siis siseturism siin õitseb ja rahvast on palju. Saame natuke lossi ka seest piiluda, proovida oma jalaga lohku kulunud treppe ja viibida kuldkihara kombel lossitornis. Torni ronimine mööda keerdtreppi oli üsnagi hinge mattev ja pettumusega pidime tunnistama, et mingit erilist vaadet siit pole. Iseasi on teadmine, et ma olen Taagepera lossi tornis käinud!
 |
| Kollased tugitolid hotelli vastuvõtus |
 |
| Lossi tornitrepp |
Istume purskaevu ääres roosipuhmaste vahel ja naudime veel seda juugendstiilis lossi võlu.
 |
| Wagenküll |
Taagepera imearmsalt pisike kirik Alal asub rohelise looduse keskel oma kuldse tornikukega. Nagu kaader parimast romantikafilmist. Kahjuks siia me sisse ei saa piiluda, tuleb leppida välise idülliga. Kiriku lähedal on vana kalmistu oma kuulsustega.
 |
| Tagepera kirik |
Päev on olnud väsitavalt pikk ning elamuste rohke. Treppimäele naastes jaksame peale kehakinnitust veel siiski kohaliku jalutusringi teha ja päikese looja saata.
Alnud päev tõotas päikeselisem ja sõbralikuma ilmega tulevat. Kaeme üle siis juba ka Emajõe sabaotsa, aga sel korral hoopis Väikese Emajõe saba ehk suubumise paiga Võrtsjärve. Olen kuulnud ikka nalja, et seltskond lepib kokku kohtumispaiga Emajõe ääres, hiljem selgub, et üks Väikese ja teine Suure Emajõe ääres ootab. No tegelikult ei ole ta midagi nii väike, üsna lai teine. Jalutame paadisillal ja vaatleme järvelt lõbusõidult naasvat kaatrit lastega. Üks suuremat sorti lõbusõidu praam on kai ääres.
 |
| Väike Emajõgi |
Suiselpa õunasort on kurikuulus, mis pärineb just selle mõisa aiast. Uue-Suislepa mõisa peahoone on Õhne jõe kaldal uhkeldavalt oosi peal. Peale riigistamist asus siin kool kuni 2016. Praegu tundub siin vaikne.
 |
| Uue-Suislepa mõis |
Tarvastu Peetri kirik võtab meid samuti vastu lahtiste ustega. Taas kord suur ja ilus kirik. On siin alles jõukad kantsid olnud. Kuna äsja on jumalateenistus lõppenud ja kohalik rahvas veel muljetamas, siis uudistame iseseisvalt kirikut seest ja väljast.
 |
| Tarvastu Peetri kirik |
Tarvastu jõeorgu on väga äge rahvariides perekonna puitkujud välja säetud. Igatahes meie saime toreda fotosessiooni seal teha.
 |
| Tarvastu jõgi |
Tatvastus on vanad ordulinnuse varemed, mida valvavad hoopis tükis lambad. Väga uudishimulikud ja sõbralikud lambad ilmselt siis peaksid seal võsa ja heina kontrolli all hoidma.
 |
| Ordulinnuse valvurid |
 |
| Tarvastu ordulinnuse varemed |
Läbi vallikraavi on siin samas kohe pargi all väga kaunis väike majake. See on Tarvastu mõisa kalmistu, mida meenutamas vaid uhke sammastega kabel. Mõisaproua Mensenkampff olevat selle oma abikaasa mälestuseks lasknud ehitada. Veel huvitav tähelepanek, et tegelikult tõi vanasti mõisa juurest siia üle jõeoru nüüdne Eesti kuulsaim ja kauneim rippsild. Kes siis ei tea Viljandi kaunist punase valgega rippsilda, mis tegelikult algselt asus siin, Tarvastus.
 |
| Mensenkampffide kabel |
Võrtsjärv on üsna madal järv ja enamik järveäärt soine ning pilliroos. Selleks et põldu saaks harida või heinamaad kasutada on tehtud nõuka ajal kuivendamissüsteemid ehk poldrid. Nagu vene värk ikka siis see ei olnud hästi toiminud. Siin on väike sadam, kus just algamas noorte purjetajate laager. Imetleme Tarvastu poldri vaatetornist avarduvat vaadet. Hämmastav, kuidas paar päeva tagasi Võrtsjärve vastas kaldalt halli ja uduse ilma tõttu ei näinud kaugemale kui oma nina otsa, siis siin laiub kaunis järvepilt koos veele peegelduvate pilvedega nagu unistus.
 |
| Tarvastu poldri vaatetorn |
 |
| Luigelill |
Ilm, hetk, seltskond ja loodus on kokku nii mõnusalt rahu pakkuv. Peame siin oma lõunapikniku.
 |
Ühiselt külastame veel viimase kohana Oiu sadamat. Ausalt polnud ma sellest kohast kuulnudki. Seda ägedam oli seda avastada. Väga äge on siin kõik, ainult et põhiline Eesti mure, et rahvast või siis külastajaid ei ole ja seega jääb selline veidike nukker ja mahajäetud mulje.
 |
| Oiu sadama kaunistatud akendega kuur |
Siin võtab meid vastu samasugune jalgadele ehitatud matkarada nagu Pärnus Rannaniidu rada. Huvitav kumb siis kumma pealt idee võttis? See vist siin uuem ikka, paar aastat tagasi ehitatud. Silmale avaneb hoopis teine maailmapilt kui kõnnid maast umbes 4 meetri kõrgusel pilliroo kohal.
 |
| Oiu matkarada |
Raja kõrval suubub Võrtsjärve Tänassilma jõgi. Ei teagi kas maha jäetud või nimelt eksponeeritud siin mõni vana ja roostes laev. Minule, kui maismaarotile on need väga ägedad ja fotograafilised.
Sadamas on veel üsnagi uuena tunduv puhkemaja ja vanad esimese vabariigi aegsed piimaühistu hooned, kus veel nõuka ajalgi tehti juustu. Nüüd on ühes hoones toitlustus asutus, aga kuna meil on just oma piknik peetud ja kõhud täis, siis seda võimalust me ei proovi.
 |
| Vanad piimaühistu hooned |
Siin jätame sõpruskonnaga head aega ja iga roju kobib oma koju. Kuna päev on ilus ja torm selja taha jäänud, siis külastame koduteele jäävaid ilusaid kohti. Nii peatusime Kolga-Jaani kiriku juures. Pühapäeva pealelõunal on juba kõik uksed kinni. Sisse me ei saa, aga tiiru kirikuaias ei keela keegi. Kaunis sihvaka punase tornikiivriga uusgootistiilis valge kirikuhoone.
 |
| Kolga-Jaani kirik |
Järgnevaks külastan Võisiku mõisa. Mõisnik von Bock on lausa raamatusse kirjutatud. Nimelt on ta Jaan Krossi "Keisri hullu" prototüübiks. Bock olevat Aleksandr I-le saatnud konstitutsiooni projekti, mille eest ta vangi pisteti ja vabanes sealt hullumeelsena. Mõisa peamaja on kenasti korras ja kauni klaasitud verandaga.
 |
| Võisiku mõisa peamaja |
Koigi mõisa juurde jõudes tervitab meid taas Eestile nii omane hall taevas. No eks me oleme põhjapoole jõudnud ka juba. Koigi mõisa meierei on väga uhke kellatorni ja astmelise viiluga. Mõisa peamaja on ka õnneks kenasti hoolitsetud. Ainult hea meel selle üle.
 |
| Koigi mõisa peamaja eest vaates |
 |
| Koigi mõisa maja tagant |
 |
| Koigi mõisa meierei |
Anna kiriku juurde jõudes peame tunnistama, et ilm on nagu vana tujukas naine: kord on tinahallid pilved ja kord kirkalt sinine taevas. Anna kirikust sõidan ma oi kui tihti mööda ja alles nüüd teen siin peatuse, ühtlasi ka panen geopeituse logi kirja. Mulle meeldib ukse kohal olev arhailine reljeef. Pühakojal on laud katus, puudub ainult värske tõrvalõhn.
Nüüd on hing rahul, sest sai astutud mitmest Võrtsjärve väravast sisse.
Kui sa oled küllastunud pealinna ülerahvastatusest, otsid vaikust, rahu ja loodusromantikat, siis on meie armas Võrtsjärve ümbrus üks parimaid kohti.
