Selle etapi alustamiseks sõidame juba eelmine õhtu Pivarootsi majutuspaika valmis paari kursaõega, et hommikul varakult rajale minna. Meie pesaks saab kaheks ööks Pivarootsi õppe- ja puhkekeskuse üks puhkemaja. Kuna hooaeg pole veel alanud, saame privaatselt kogu terve laagri koos roomavate koduloomadega, keda meil siiski ei õnnestu näha. Vaatetornis saadame päikese looja ja püstkojas teeme õhtuse grilli. Väga väga armas ja hubane laagripaik kadakate vahel.
 |
| Pivarootsi õppe- ja puhkekeskus |
Matkapäeva alustame Virtsu vasallilinnuse juurest koos 5 kursaõe ja ühe 8 aastase noormehega. Ilm on nii mega udune, et lausa käsipidi kobades peame liikuma, aga seda müstilisem on. Kalasadama basseini teisel pool peaks olema tuulik, mille sihvakat jalga ainult silm seletab.
 |
| Virtsu kalasadam |
Virtsu linnus ehitati Saare-Lääne piiskopi poolt Muhu ja Saaremaa ülesõitude kontrollimiseks. Keskajal oli 4-nurkne 2-e torniga linnus ümbritsetud 4-st küljest merega. Taban end mõttelt, et päris äge oleks, kui ehitataks see uuesti üles.
 |
| Virtsu piiskopilinnus |
Sammume edasi praamisadama poole, et sealt mööda Majaka tänavat tuletorni juurde minna. Enne veel seikleme mööda kõrvalisi radu ja näen uhke puitmaja müügi kuulutust. Alles õhtul guugeldan, et vana kitsarööpmelise raudtee jaamahoone kohta käib see. Virtsu on rahulik kohake armsalt lihtsate majapidamistega. Põhiliselt elu käib siin maanteel: praamile minejad või praamilt tulijad.
 |
| Teele teele kurekesed! |
Tuletorn on oma pisikese maakivist petrooleumimajaga ägedalt udusse uppunud. Tänu punasele värvile vaid paistab välja. Võtame siin pingil istet, laseme heamaitsta pirukatel. Imetleme salapäraselt mõjuvat ümbrust. Ämblikuvõrgud on uduniiskuse pärlikeega kaetud ja tulevad hästi esile.
 |
| Virtsu tuletorn koos petrooleumimajaga |
Eirame nüüd natuke ametlikku Ranniku matkarada ja liigume Puhtulaiu poole mööda rannikut. Matkame udusse uppunud tuulikute alt ja läbi rohkete karjaaedade. Läbi udu paistab eemal olevate laidude või madalike peal olevaid üksikuid põõsa tutte. Sätime end ühe tuuliku jalamile istuma ja jalga puhkama. Siin nõlval võtava udupärlitega kaetud esimesed anemooni õied hoogu õitsemiseks. Ja metsmaasikad on ka oma valged õied lahti löönud.
 |
| Anemoonid |
Tee kulgeb kadakate väljade vahel edasi. Siin seal on juba ka piibelehed õiemummud valmis meisterdanud. Nädalake veel ja siis saab magusat piibelehe õite lõhna siin ninna tõmmata. Isegi pisikesed häbelikud lillakad pääsusilmad on oma nina kuluheina vahelt välja pistnud.
 |
| Pääsusilm |
Peatselt olemegi Puhtulaiule viival kruusateel väljas. Ilm ei ole siiani selgemaks läinud. Kõige tähtsam, et ei saja. Uduloori varjus on oma salapära.
 |
| Puhtulaiu |
Puhtulaiule sisenemine käib lausa läbi metallväravate, kus kirjas, et Eesti Maaülikool toimetab siin. 18.sajand olevad mõisnik von Helwig rajanud siia pargi ja suvemajad. Kahjuks on vene väed esimese maailmasõja aegu möödaniku lagedaks teinud. Alles jäid vaid kutsarimaja ja tõllakuur, mis ka praegu pilku köidavad.
 |
| Mõisnik von Helwigite aegne kutsarimaja |
Sammume juba rohetava parkmetsa teel. Teeme aina uusi avastusi taimede seas: lillade kroonlehtedega võsaülased, kollased ülased, piibelehed, meeletus koguses karulauku, kohe õide puhkemas ussilakad, sirguvad kirju liilia varred ja kaardus kuutõverohu varred, keelukad juba küljes. Isegi mürkleid leiame otse raja kõrvalt. Ja mingi hiireherneline pakub värvi oma lillakate õitega.
 |
| Puhtulaiu liigirikkus |
 |
| Mürkel |
Üht metsarada pidi otsime üles Schilleri samba. Kuulus Saksa luuletaja olevat olnud perekond Helwigite tutvusringkonnas ja selle olevat luuletaja auks püstitatud mälestussammas, mis olevat ühtlasi ka maailma vanim, mis säilinud.
 |
| Schilleri mälestussammas |
Jalutame poolsaare tipu poole, kus on vana vaatlustorn. Teele jääb veel prof. Eerik Kumarile pühendatud mälestuskivi, bioloogiajaam ja mitmed mälestussambad.
 |
| Puhtu vaatetorn |
Rannas on värskelt tärganud merikapsas ja juba siniste silmadega säravad meelespead. Vaatlustorn on nagu kummitus udus. Võtame istet siin all ja turgutame end toiduga. Meie vapper 8 aastane teekaaslane ei näita põrmugi väsimise märke ja ronib siia sinna ringi.
Udu on õhu nii rõskeks teinud, et tilgub juba puuokstelt alla suurte piiskadena. Mõni vahtrapuu on ägedalt sammaldunud üleni, mis näitab ainult puhast õhku.
Huvitav kogemus, oled maismaast eemal poolsaare tipus, aga kaugemale, kui oma nina otsa ei näe ikka. Müstiline, salapärane, jätab fantaasiale suure ruumi.
Vanaluubi vaatetorn on küll ise pisitilluke, aga siin on mitmed lauad, pingid, grillrestid ja kalameestel käib tihe elu. Paadid ja autod sebivad ringi. Lõpuks ometi hakkab ilm selginema ja Puhtulaiu metsatukk kerkib udulaamade vahelt kui jaapani animatsioonis.
 |
| Vanaluubi laht |
Seame oma sammud vanale Virtsu-Rapla kitsarööpmelise raudteetammi peale. Seda, et see on ikka väga kitsas, saan alles õhtul autoga läbides aru. Üle voogav udu ja päike veel võitlevad omavahel, kuid õige pea jääb päike peale ja joonistab välja suured kontrastid kuldselt pruuni pilliroo ja udust tumeda taeva vahel.
 |
| Virtsu-Rapla raudteetamm |
Laelatu puisniit on kurikuuls kogu Euroopas oma taimede liigirikkuse tõttu. Mõõdetakse ära ühel ruutmeetril kasvavad erinevad taimed. Siin on saadud lausa 76 erinevat taime, mis on ühtlasi ka ühe ruutmeetri liigirikkuse rekordiks. Ühesõnaga, väga austusväärne koht. Minu silm tabab ka ühe ja ainsama õienupus kullerkupu, mis pildile ei tahtnud jääda millegipärast.
 |
| Laelatu puisniit |
Meie jalutame siin puisniidul õige natuke, sest maa on siin üllatavalt märg ja keegi meist nägi juba ussi. Nii siis püsime kindluse mõttes tee peal.
Kambaga on alati meeleolukas matkata. Õhk on täis naeru, nalja ja valju jutuvadinat. Meie vapper väikemees kepsleb endiselt meie ees. Vahel küll mõne sõnaga mainides oma väsimust. Võtame ühele võililledest haljendavale heinamaale istet. Kerge rammestus tuleb peale ja silm vajub hetkeks kinni.
Jahe udu on ära vajunud ja ilm läheb aina soojemaks. Toomingad õitsevad meeldivalt magusalt ja tõmban sügavale kopsudesse seda lõhna. Üks noor alõtšapuu on end sättinud modelliks me teele.
Ometi hakkab teeveerde vaikselt kerkima majapidamisi. Vana kõrtsikoht on omale saanud vahvad sinised uksed ja aknaraamid. Ühe vana talu hoovi jalutame koduvaimu kaema. Maasse vajunud vanad hooned on ehitud rohelise puulehtede rüüga, rinnas medaliks toomingaõied. Muruvaip kaunistatud nurmenukkude ja nartsissidega. Läänemaale iseloomulikke kiviaedu leidub siin kõikjal.
Üks majutusasutus on oma koha sisse seadnud Pivarootsi tuuliku juurde. Seame sammud seda uudistama. Kärmemad on juba kohvi meile välja nõudnud. Nii me siis seame end tuuliku kõrvale kohvilauda. Huvilised saavad koha ajaloo ja ehituskäiguga tutvuda otse tuuliku kõhus. Tore, kui leidub fänne, kes varemetest püsti seavad toreda koha.
 |
| Pivarootsi tuulik |
Nüüd aga keerame taas matkarajalt maha ja läheme avastama maailma. Nimelt leidsin kaardilt ühe torni, aga infot selle kohta peaaegu üldse mitte, ainult, et ebaseaduslikult rajatud. Hmm, kõik keelatu on ju eriti ahvatlev! Ühelt küljelt kiviaed, teisalt lattaed juhatab meid metsa all oleva laudteeni. Ühtegi keelavat ega juhatavat silti pole. Seame sammud rajale, aga see viib meil talu hoovile välja. Siia ei sobi minna ja keerame tagasi.
 |
| Teletupsumaa |
Peagi kõrgub meie ees mäekünkal vaatetorn. Ega me teagi, kas sinna minna saab, aga võtame vastu otsuse, kui keelavat silti just pole, siis igatahes edasi kõrguste poole.
 |
| Uus-Meremäe vaatetorn Hermiine |
Torni jalam on ägedalt kujundatud paekiviga astmeliselt ja lattaiaga ääristatud. Siia on säetud kasvama viinamarjad ja kibuvitsad, mis ilmselt õite/viljade aegu annab kohale i-le täpi.
Torni ukselt loeme: "Uus-Meremäe seire ja linnuvaatlustorn Hermiine". Autorid ja valmistajad lisaks kõik kenasti kirjas. Metalltorn on väga kvaliteetne ja tugev. Julgemad ronivad üles ja saavad osaks lummavast vaatest. Otsime käidud paigad ja avastused üles ning leiame ka meie öömaja metsade vahelt. Loojangute nautimiseks on siia 2 tooli ja küünlad säetud. Tahaks isegi siin romantikat nautida.
 |
| Romantika 2-le |
Torni jalamilt all elab rahumeelselt 2 alpakat - valge ja pruun. Mäkke viivast treppist alla laskudes tabab meid enamikke reielihaste gramp. Kuidas nüüd siis nii?! Ka mina tunnen sellist tunnet esmakordselt.
 |
| Siit väravast me ei trüginud, lihtsalt ilus |
Tagasi matkarajale skeemitame väikseid küla teid mööda ja eneselegi ootamatult satume Pivarootsi mõisa hoovile. Iiri hundikoer ja veel üks kurjalt haukuv peni on õnneks koerteaedikus kinni. Kui me juba siin oleme, siis selg sirgeks ja jalutame läbi, aga nali on selles, et mõisa peaväravad on kinni. Puude vahel rippkiiges kiigub üks mees ja vaatab rahulikult meie kulgemist pealt. Õnneks saame värava kõrvalt läbi poetud ja itsitame, et siia me vist ei pidanud sattuma.
 |
| Pivarootsi mõis |
Päris juba meie pesapaiga juurde viib eriti romantiline tee kõrgemal kadakate vahel, vaatega taamal sillerdavale merele.
Meie elamuste- ja avastusterohke päev kestis 9 tundi, mille jooksul läbisime 25 km. Ja meie vapper väike rännumees pidas kogu tee vastu ning autasuks sai Ranniku matkaraja märgi.
Järgmist rajalõiku loe SIIT
