Hommikul molutame kohvitassi taga üsna pikalt. Lõpuks ajame end liikuma Puise poole, kus on kursaõe maakodu. Talle meenub veel kunagi ammu Tuuru külas eemalt vaadatud stuupad. Ma olin nõutu, et mis asjad on veel stuupad? Need on pudistlikud monumendid, kuhu sisse pannakse reliikvia. Tee pealt need silma ei hakanud, aga kaardilt leidsime üles 3 valget asja ja orienteerusime selle järgi. Tuuru küla stuupad asuvad ühe talu hoovis. Kuna olime eemalt näinud üht inimest aiakäruga toimetamas, siis ilma luba küsimata hoovile ei söendanud minna. Nüüd aga oli ühtäkki kohalik peitunud kuhugi. Tammusime tükimat aega nõutult väravas kuniks tuli majast perenaine. Lahkelt lubati meid lähemalt stuupasid uurima. Ma arvan, et ma vaatasin neid ikka imestusest silmad pärani nagu vasikas aiaauku. Kuidagi ebamaised võõrkehad tundusid siin meie looduses need kriiskav-valged stuupad. Proua ei olnud väga jutukas, aga saime teada, et 1984 ehitati need nende osalusel ja mullu olevat need uuesti üle võõbatud. Tegelikult ikka väga huvitav avastus ja ilma kohaliku abita poleks ma neid leidnud.
 |
| Stuupad |
Matka alustame päris Puise küla keskelt kursaõe kevadiselt rohetava maamaja õuelt. Juba esmakülastusel siin imestasin aias leiduvate kivide rohkuse üle. Siin on neid lihtsalt müstiliselt palju, suured ja elu on säetud ikka ümber kivide. Ka täna suudan ma imestada kivimürakaid täis pillutatud taluõue üle ja kuidas siin inimesed on sulandunud loodusega koos kulgema. Jalutame esmalt üle karjamaade. Puise ninale läheb ainult üks tee, mis on ääristatud karjakoplite või kadakatega. Uudiskimulikud veised pööravad oma pead meie poole ja saadavad pilguga.
Kusagilt kadakite vahelt leiame siia eelmisel aastal püstitatud mälestusmärgi kunagi küüditamiste eest põgenenutele. Ilus plats on endiste aegade meenutamiseks tehtud.
 |
| Mis saab küll nendest, kes lähevad? Mis saab sellest, kes jääb? All sõjatormise taeva kuidas hoida kinni veel käest? Huulil on armsate nimed, merevesi ja kodude tuhk. Valus jäämine. Valus minek. Rannal tormilainete uhk. |
Mere äärde on laotud kellegi poolt kividest ring maha. Lisan sellele ka oma kivi ja teen tiiru peale.
Tee Puise nina poole läheb järjest lummavamaks, mida on lihtsalt võimatu sõnadesse panna ja fotole püüda. Järsku tõuseb põllult ehmatava tiibade mühinaga õhku lagleparv. No neid on mustmiljon tükki siin. Näen ka oma selle aasta esimest võilille õit.
Puise nina bussijaam on kasutusel raamatukoguna ja linnuvaatlustornina. Vaatame ülalt ja uudistame seest. Ootame veel seltsiliseks ühte kursaõde.
Pisike Puise sadam on eelkõige kalapaatidele. Siit saab isegi ühest kuurist kala osta, aga täna me seda külastama ei tiku. Natuke peab siin ümber aedade ukerdama, ilmselt need siiski loomade pärast siin. Nina maas käies sattusin huvitava kärjekujulise mustriga kivi otsa.
 |
| Puise sadam |
Nüüd matkame selles samas veiste koplis, lihtsalt mööda rannikut ja näeme seda ilu teise nurga alt.
Kauaks muidugi lusti ei jagu, nagu tänapäeval ikka, kerkib ei tea kust, eramaa ja aed otse merre. Ei jää muud võimalust kui ringiga ümber selle eramaa minna ja üle karjaaedade ronida. Õnneks neis voolu pole sees. Ühte teerada pidi saame taas kadakasele rannikule tagasi. Siin on pigem kadakate mets. Võtame ühes tuulevaikses kohas istet. Naudime lõunavõikusid, seltskonda ja ilma. Päike sirab täiega taevas ja lapsuliblikad lendlevad ringi.
Jalg puhatud, jutud aetud, siseneme täielikku romantika võlumaailma. Puise-Kiideva matkarada kulgeb vanade puude all. Kahel pool kollaste valgete võsaülaste väljad haljendamas. Päike, linnulaul, metsarada, ülased.... ülivõrdes romantiline tunne on siin! Üritame pildile püüda ülaste väljasid, aga meeltesse jääb kõik palju ehedam.
 |
| Puise - Kiideva matkarada |
 |
| Puisniit |
Mida rohkem Kiideva poole, seda rohkem jalutajaid tuleb meile vastu. Eks taha teisedki sellest ilust osa saada. Kui muinasjutu mets läbi saab, jätkub tee huvitaval vanal karjateel, mis praeguse värvigammaga näeb efektne välja: roheline rada, kuluheinased pruunid karjamaad ja veel raagus kased.
Kiideva sadam ja külaplats on kõik ühes koos. Siin saab tuule eest varjul olla vaatlustorni rüpes või uudistada tornist ümbritsevat. Paadi nina kujuline laululava on kohe üle pisikese sadama basseini. Püüan ka siin aaret leida kuid tulutult. Ilmselt on meeled laiali teistel teemadel ja keskendumine raske.
 |
| Kiideva sadam ja külaplats |
Kiideval on haruldane kalasoomuste kujuliste puitplaatidega kaetud mõisa maja. Kahjuks nüüdseks üsna käest lastud ja halvas seisus. Küll aga minu üllatuseks toimetasid inimesed siin ümber ja aiad lausa ümber veetud. Väga siiralt loodan, et see mõisa maja on omale head peremehed saanud ja ta turgutatakse eule tagasi.
 |
| Kiideva mõisa maja 4.17.2017 |
Nüüd peab ka teine kursaõde oma tavatoimetuste juurde minema ja minule jääb viimane ots kuni Puise südameni välja rännata üksinda. Põgari-Sassil on üks nunnult kollaseks võõbatud palvemaja. Küll aga on selle majaga seotud mitte nii toredad mälestused. 1944 aasta septembris pidas siin Otto Tiefi valitsus oma viimase istungi. Siin oodati Rootsist omale järgi mootorpaati, mis hilines aga päevi. Maja seinale on pandud selle kohane mälestusmärk.
 |
| Mäevalla palvela |
Tee edasi on veidi pingutust nõudev, et lagedatel väljadel ja sirgel teel oma mot ülal hoida. Vaatan kaardilt ja mõõdan kilomeetreid lõpuni. Õnneks sisustab vahepeal geoaarde otsimine mu üksluisust ja lagleparvede vaatlemine. Kusagil kaugel kaugel on üksik pisike puude salu kesed lagedat välja. Taamal on Tauksi saar, kuhu soodsate ilmaolude tõttu peaks jalgsi saama. No praegu ma seda katsetama ei lähe.
Veel jääb teele Breti Armastuse kivi. Siin kandis elas üks vaevatud kunstnik Albert Kallasmaa hüüdnimega Bret. Ta raius kividesse sõnumeid ning üks kõige kuulsaim ja ilusaim neist on Armastuse kivi kirjaga: "Kui ilus on inimene siis, kui tema soondes voolab armastuse veri", daatumiks müstiline 06.06.1960. Kiri olevat hüüdeks vastamata armastusele.
 |
| Kui ilus on inimene siis, kui tema soondes voolab armastuse veri |
Võtan kivi ees istet ja puhkan jalga. Eks me kõik teame seda tunnet, kui soontes voolab armastuse veri ja kehas toimuvad keemilised reaktsioonid.
 |
| Kased on hiirekõrvul |
Õige natukene veel pingutust. Soemates kohtades on kased end ajanud juba hiirekõrvule. Küla vahel läheb tee juba jõudsamalt. Peagi paistab Puise bussijaam ja siin ka minu auto mind ootamas.
Teekond ei olnud täna pikk 17 km 6 tunniga, aga meeliülendav. Algselt oli plaan ka Haeskasse sisse pöörata, kuid kahe päeva elamused olid väsitavad. Ka kultuurist võib küll saada.
 |
| Haeska linnuvaatlustorn 6.04.2017 |
Ei saa mainimata jätta Haeska linnuvaatlustorni, mis kogu ümbruskonnaga mõjub kütkestavalt. Aga kuna olen seal korduvalt käinud, siis teen pigem peatuse Sinalepa Püha Nikolause õigeusu kiriku varemete juures. Kirik on sisse pühitsetud juba 1896 ja suletud 1962. Selle kohta ikka väga hästi säilinud maakivist kiriku varemed. Millal küll meil jõuab kohale arusaam, ükskõik mis ajastust või valitsusest on pärit, aga arhitektuuril on oma hindamatu väärtus ja see on meie ajalugu. Varemed on ka omamoodi huvitav vaatamisväärsus, aga korras hoone, mis iganes otstarbega kasutuses, on siiski parem variant.
 |
| Sinalepa Püha Nikolause õigeusukirik |
Viimase sissepõike teen Ridala kiriku juurde. Olen siin varemalt käinud, aga nagu Noarootsiski, avastan siin täiesti uut. Kui vähe on Eestis kirikuid, mille kellatorn on ehitatud kiriku ühele küljele. Paide meenub kohe, aga rohkem ei teagi hetkel. Ridala kiriku kellatorn on lõunapoolsel küljel. Väga ilus ja õnneks ka korras pühakoda. Ainult rõõm!
Haapsalust haaran tanklast veel burgeri ja õhtuhämaruses jõuan koju väsinuna, kuid õnneliku ja rahulolevana uutest avastustest.
