Magasin jälle nagu nott. Ainult täna hommikul küttis päike veidi telgi kuumaks ja ajan nati 7 läbi kargu alla. Talitan oma tavapärased hommikutoimetused: puder, kohv, hambapesu ja kola kokku. Viskan veel pilgu mere randa. Luikede juurde on lisandunud hall haigur.
 |
| Sutirand hommikul |
Ja sätingi end teele. Peas on küpsenud kindel plaan osad asjad pakiautomaati panna ja koju saata. Tõstamaa Omniva kapp lubab ainult välja võtta, DPD laseb juba saata ka. Leian poe juurest sobiva pappkarbi, saan turumüüjalt teipi ja nagu naksti ongi pakk koos ja kapis. Psühholoogiliselt sai kott kohe mitu kilo kergem. :D Teen veel poe tiiru, aga kohvi jätan vahele, sest higi juba lahmab suurest kuumusest. Süda rahul, sean sammud teele.
Lõõskava päikese käes ilma varjuta kõmbin mööda metsade vahel kulgevat tuima asfalti. Ainuke veel mida oodata, on Tõstamaa tankla. Hämmeldus on suur seda nähes. Jah, kiosk on küll ka, aga see pole lihtsalt ootuspärane Olerex või midagi muud sellist. Edasi teel no mitte midagi ei ole vaadata, isegi maju pole, ainult üksluine metsavahetee. Kraade ei taibanud vaadata, aga ilmselt palju, sest õhtul kella 18 ajal näitab veel +28*C. Teen peatusi vist umbes 3 km tagant.
Lõpuks ometi tuleb Seli-Tõstamaa kirik. See on ilus väike puust kirik. Sisse küll ei saa, aga puu all istudes imetlen pühakoja välist ehituskunsti.
 |
| Seli-Tõstamaa Vassilius Suure kirik |
Vähemasti nüüd edasi jääb tee veerde huvitavaid postkaste, lilleampleid või maju. Olin kaardil juba kindlaks teinud, et enne Pootsit ma maanteelt maha ei keera ja Munalaiu poole ei lähe vaid lõikan otse Pootsi. Munalaiul käidud küll enne Kihnu minekut. Aga enne veel sinna maale jõudmist algab teeremont. No ok, kõnnin siis ühes teeservas värskel killustikul mina ja teises servas rullib teerull. Ma ütleks, et minu tempo on isegi kiirem ja ma suudan teerullist mööda "kihutada". Tee veerde jääb hollandi tüüpi kena sihvakas mõisa vana tuulik.
Ometi jõuab kätte see kaua oodatud Pootsi kauplus. Silt lubab isegi kohvikut, aga palavaga kuidagi kohvi ei taha, nii siis jääb valikusse jäätis. Küll aga satun poepidajaga juttu ajama mõisast, ajaloost ja elust üldse. Ja nii see tund või paar seal kiirelt möödus. Poodi on seal mõisa hoones juba üle 90 aasta peetud. Vau! Proua poodnik näitas mulle ühte huvitavat seinamaali, mis on küll ainult osaliselt säilinud. Kunstnik ei tundnud teda, aga pani pilti kogu proua eluloo. Müstika, kuidas asjadel on kombeks kulgeda. Kuulates proua elu, mõtlen, kui palju ikka mõni inimene jaksab kanda ja ikka on tal sära silmis. Selliste erakordsete inimestega kohtumise nimel tasubki matkal käia ja sellist igavat autoteed taluda. Soovime südamest head ja jalutan edasi Pootsi mõisa kaema.
Saan aru, et siin tegeletakse mõisaga suure hingega. Park on korras ja maja kallal nokitsetakse. Vist mini veini mõisa idee olevat siin.
 |
| Pootsi mõisa peamaja |
Ja siis saan veel seda teeremonti ja kilomeetrite kaupa, aga oluliselt tolmusemas ja vana purustatud asfalti lõhnalisemat. Autod kihutavad mööda ja õhk on paks mustast tolmust. Loen kurve, mitmenda tagant keerab Ranniku rada suure tee pealt maha Kavaru poole. Enne tee otsa jääb veel vahvaid majapidamisi ning mingi jõuluvana korstna silt.
Lõpuks tuleb Kavaru teerist, lähen põllu serva ja istun jalgu puhkama. Kaarti vaadates selgub, et jõuluvana juurest keeras sisse mingi teemapark, kus ka aare peidus. Aga ei, seda hullu teed ma tagasi ei lähe. Nati edasi veel on Pootsi-Kõpu õigeusu kirik. No ok, selle jaoks mul veel jagub rammu. Kirik on kena ja heas korras, aga ümbrus kõik niitmata, et ju vist ei toimi siin midagi.
 |
| Pootsi-Kõpu Püha Kolmainu kirik |
Jupike tagasi Kavaru teeristi, siis võtab jälle vastu sirge musta kattega tee kahel pool saatjaks kuldkollaste heinapallide väljad. Lõpuks metsa vahele jõudes saab natukenegi viludat.
 |
| Suur verikireslane |
Viimast jõuraasu kokku võttes jalutan Kavarule välja. Majade vahelt sadamasse, kus külaplats, kuursaal, toolid, lauad ja vaateplatvorm. Olen kurnatud kuumusest ja lähen paadikanalisse vette. Loputan ka oma päevased riided ja istun vaatama kohalikku elu, kuigi siin on üsna vaikne.
Kusagil mere pool käib vees vali solberdamine, mis läheb üle roostiku raginaks. Mõtlen veel, et mida see ujuja seal müttab, aga siis tulevad välja hoopis uudishimuliku näoga veised. No muidugi, ma olen ju Pärnu linnas ja siin on linnalehmad rannaniidult.
Peale minu on siin sadamas end suvitama seadnud veel üks meessoost päälinnlane koos koeraga. Õhtul istub avatud akendega autos ja vaatab valjuhäälset porri arvutist. Väga kriipi tunne on minul ja kobin kiirelt igaks juhuks telki ära. Kuulatan veel ega samme pole lähenemas, panen kirja mõned read, kuniks uni mu murrab.
Päev tuli 25 km pikk.
