Uni oli hea, aga see sama mändide harjumatu nagin ajas mu hommikul üles. Hommiku päikese käes terrassil kohv ja võiku ning panime plaani maha alustada päeva hoopis Iklast ja siis vaikselt jalutada tagasi Lemmesse. Mõeldud tehtud. Sõbrantsi mees viskas meid Iklas Eesti-Läti piiri tulba juurde, et oleks ikka päris.
Kusagilt täpselt õigest kohast majade vahelt keerasime oma nina mere äärde, koorisime varbad paljaks ja sulpsti vette. Ei no muidugi ikka ainult jalgu pidi. Matkakoti olin targu üldse maha jätnud, piisab vöökotist, sest ees ootab ainult 11 km. Särgid koorisime seljast, et võimalikult oma kehale päikesekiiri ligi lubada. Mere peal oli mõnus jahutav tuul ja mõned üksikud parmud. Kui just mõnes kohas pidime kaldale ronima või mis veel hullem pilliroo vahelt majade juurde, vot siis küll tahtsid parmud nahka pista.
Mere randa jäävad nõuka aegu rajatud suured kalakasvatuse basseinid. On ikka süsteemid kunagi ehitatud ja nüüd seisavad kõik tühja. Keegi ei vaja neid. Lihtsalt meenutavad möödanikku. Treimanisse jõudes on endine luksuslik vanadekodu Kuldrannake, nii meenutab sama nimelist filmi, mis nüüdseks hoopis soome pensionääride valduses.
Treimanis on tore roheliseks võõbatud Pühade apostlite Peetruse ja Pauluse õigeusuliste puidust kirik. Täna me küll selle juurde ei jõua, aga just aasta tagasi ma seda imetlesin.
 |
| Treimani Pühade apostlite Peetruse ja Pauluse õigeusukirik Foto 2020 |
Hoopis teeme kohviku juures peatuse. Müüja on äsja ärganud ja naerab, et raske asjadest veel aru saada. No ma ei tea, mis kellani siis kohviku pidaja põõnas. Igatahes tegime väiksed joogid ja väikse näksi kõrvale. Treimani luteri kirik on hästi nunnukas nagu üks pisike maakirik olema peab, aga kas see ka toimiv on, seda ma ei tea.
Kusagilt radu pidi, mida ainult kohalikud teavad, keerame randa tagasi ja sulistame vees edasi. Ühtäkki sõuab me kohale kenake hall pilv ja kastab meid märjaks. Vihm on küll soe ja õnneks seda ei tule palju taevast, aga riided, mis olime asulasse jõudes selga ajanud, saame märjaks.
Peatselt jõuame RMK Krapi telkimisalale. See on vähe rohkem välja venitatud kui Lemme oma, aga ka väga tore koht. Külastame siis tualetti ja sammume metsa rada pidi edasi. Keerame randa tagasi. Mere serva mööda on väga mõnus kõndida, eriti siis kui on seltsiline ja juttu jagub, aga vaadata suurt midagi muud ei ole kui mere tuhat nägu. Lemme telkimisplatsist jalutame merd mööda teisele poole oja ja paneme oma matkapäeva lukku 11 kilomeetriga. Ajame veel rannas peesitava naabriga juttu ja jalutame maja juurde. Käime veel ühiselt Häädemeeste kõrtsis lõunatamas ja ongi aeg koduteele mul asuda. Meel täis rahulolu, küllastus hetkeks nii kultuurist, loodusest kui matkast. Heinastest edasi ei jõudnud sel korral, aga küll jõuab.
Ongi aeg tempo maha võtta ja oma suvekodus järve ääres puhata.
