Mmm, kui magus uni mul oli ja põõnasin üllatavalt kaua. Kuna täna liitub poole tee pealt minuga sõbrants, siis tema palvel alustangi päeva veidi hiljem. Rahulikult hommiku toimetused aetud, käin veel mere rannas. Kui telkimisplatsil puude all on vilu, siis rannas juba sirab päike täiega ja usinamad on päevituspoosid sisse võtnud.
Sõidutan oma auto üle maantee sõbrantsi suvilasse, kes on hetkel veel Tallinnas, ja lähen ise bussiga starti ehk Häädemeestele. Haaran poest tee peale jäätise ja jätkan matka mööda Metsa tänavat. Õige pea jõuan Jaagupi looduakaitse alal kulgevatele metsaradadele. Jällegi imeline metsas jalutamine künkast üles ja alla.
Lauluviisike veereb suul:
"Mäest üles ja alla viib vallatu tee, vallatu tee, vallatu tee,
käes hoian tokke jah mul meeldib see, mul meeldib see jah see"
Milline imeline algus matkapäevale. Täna löön geopeituse aarete kaardi ka lahti ja login kõik siia kanti jäävad aarded. Seega kaotan Ranniku raja sootuks, aga sest pole miskit. Lõpuks kui aarded logitud ja navi lahti löön, imestan, et rada kulgeb puhtalt mööda vana maanteed. Just olin kohalikult sõbrantsilt saanud soovituse, et metsa all kulgevad rajad Kablini välja. Nii ma siis jalutasin pigem metsaaluseid radu mööda. Vahel valin vale haru ja see keerab uuesti maanteele. Hetkeks tuult ja auto müra ning metsa alla tagasi.
Tegelikult teeb kurvaks, et matkarada maha märkides on mindud lihtsama vastupanu teed ja mööda asfalti otse tõmmatud. Kui just ei ole siin mingi maaomandi teema. Pean pärast seda asja uurima. Samas aedu silte pole ja kõik kasutavad radu.
Igatahes keeran täpselt Jaagupi asula lõppu tähistava sildi juures metsast välja, uurin kaarti ja tõttan üle tee Romantilise rannatee puhkeplatsi kaema. Siit samast kõrvalt leian Kosmonautika suvituskompleksi. Tean seda, sest oleme Kablis suvitavate tuttavatega siin käinud.
Olengi juba higist leemendav ja vajan kiirelt karastust merevees. Möödun pika tuka ja kõverate sarvedega veistest ning leian end kenal liivarannal.
Laintesse heidan end,
Laintesse peidan end.
Logelen siin puhkamise eesmärgil jupimat aega. Täna ma polegi veel puhkepausi teinud. Täitsa vapper kohe. Nii võikski siia jääda. Lõpuks korjan oma kodinad kokku, mõtlen, et kohe Kabli ja rand, et ei hakkagi ujukaid vahetama ja tõmban matkariided otsa. Kosmonautika majade vahel jalutades ja Cocmoc kohviku juures söögilõhna tundes, keeran oma nina kohvikusse. Lauda istudes saan aru, kui vale mõttekäik mul ujukad selga jätta oli. Aga see eest sain järjekorra numbriks 13!
Andsin oma telefoni leti taha laadimisele ja ise lasin imeheal Fish & chipsil hea maitsta. Pean tõesti kiitma, et see on parim, mis ma kusagil saanud olen. Kõht täis, meel hea, tiirutan veidi segase peaga autode parklas, et õige suund üles leida. Kohe üle vana maantee leian ka metsa alt kenakese teeraja, saatjaks hobuse sõnniku hunnikud.
Metsa vahelt keeran täpselt välja RMK Kabli loodusmaja teeotsas. Saan esimest korda seda külastada, sest on avatud ainult tööpäevadel. Teen loodusmajas põhjaliku ringkäigu ja liigun linnuvaatlus tornide poole mööda loodusmaja matkarada. Veel korraks komberdan umb 50 m tagasi, et järjekordselt maha unustatud tokid kaasa haarata. Imestan ise ka, et sõna matkakepid on mul sujuvalt asendunud tokkidega. Veits lühem ja iroonilisem, sest unustan neid pidevalt kuhugi. RMK rada on vahva väikeste infomajakestega palistatud. Roostiku vahelt jõuan linnuvaatlustorni alla.
Isegi vähe töntsi jalaga ubin end sinna üles. All on lindude loendamiseks ehitatud püünis, millele võrk lisatakse hooajal. Huvitav agregaat. No ma ei tea, kas see tänapäeval enam kasutust leiab, aga männid laiutavad juba seal sees. Kabli randa viib pikk laudtee, kus esimese pingi juures koorin juba varbad paljaks. Kabli rannas leidub veel üks vahva torn, aga üks härra poosetab seal ja seepeale mul pole isu sinna end suruma hakata.
Siit jätkan sõbrantsi soovitusel hoopis jalgupidi madalas soojas vees sulistades. Koorin isegi särgi seljast. Imeline matkatee veel imelisemal aastaajal. Kevade või sügise külmas vees siin paterdada ei saaks. Kulgen rahulikus tempos, klõpsin pilte, naudin tuult ja päikest. Sihiks on Lepanina hotell.
Enne muuli soovitati randa keerata. Mnjah, see nüüd küll osutus üsnagi sopa sees müttamiseks. Ühel kuival kivil üritasin sokid märgade puhaste jalgade otsa venitada. See kivi läks üsnagi ruttu märjaga libedaks ja kõõlusin ühel jalal nagu tasakaalu otsiv toonekurg. Jalga ma need sain. Muuli taga oli veel teinegi muul ja alles siis Lepanina motell. Võtsin mõnusalt nõukaajastu arhitektuuripärli terrassil viludas istet. Sõbrants saabus ka kohe.
Tegime väikesed siidrid, vahetasime muljeid ja asusime mööda randa teele. Vahest pilliroo saludest läbi minnes ründasid meid satikate hordid. Seltsis segasem ja ümbrusele pöörab kohe vähem tähelepanu. Siin nüüd on need majapidamised, mis ranna lähedale oma villad püsti löönud ja rannas jalutades nende ilusamaid või koledamaid aedu peab vaatama. Õnneks päris veeni keegi oma tara ei ole tõmmanud nagu seda oli Puises. Mõned paadid rannavees ja mõned pingid rannas, et nautida õhtust loojangut või kel soovi, siis hoopis tormavat merd.
Igal juhul olime õige pea Lemmes väljas. Õhtu käes ja minul kogunenud kilomeetreid kõvasti rohkem kui plaanisin. Pidasime siiski plaani jätkata hommikul jahedamaga Ikla otsa. Õhtu veetsime sõbrantsi suvilas naabrite seltsis. Loojangu ajaks jalutasime mere randa, aga mida polnud, oli päike. Peitis end pilve taha. Ei mingit kurikuulsat Lemmeranna loojangut. Õnneks olin ma juba eelmine õhtu siin telkimas ja sellest osa saanud, nii et polnud hullu.
Väsinult vajusin nende suvise magamiskuuri madratsile. Mändide nagin laulis mulle unelaulu.
Päev läks lukku 21 km
