Hommikul vara juba 5-st on uni läind, sest mingi veider krõbin on väljas. Ei tundu vihmakrõbina moodi. Hoopis linnupojad leidsid miskit põnevat auto pealt. Sunnin end veel veidi magama, siis kuulen auto häält. Vaatan välja, kalamehed tulid auto ja paadiga. Mõtlen algul, et need samad õhtused kalamehed, sest sarnane kastiga auto. Pärast juba jalul olles turgatab pähe, et õhtusel autol oli sama number nagu minu omal, ainult teised tähed, sellel siin pole. Kell alles 6.00. Punnitan veel veidi uinuda, siis jälle linnud kallal. No ei saa mitte. Ju siis pole ette nähtud rohkem magada. Taevas on ühtlase halli vinega kaetud, päike küll kumab läbi, aga tuul teeb olemise üsnagi viludaks. Sätin autoelamise kokku tagasi ning teen gaasipriimusel hommikupudru ja kohvi.
Olen läinud laisemat ehk pakipudru teed. Ise helvestest putru keetes tahan võid ja piima sisse, mida matkale keeruline orgunnida. Kougin veel auto pagassisit binokli välja ja teen põhjaliku ülevaate ümbrusest. Väga kaunis on siin, eriti eile õhtul pastelsetes toonides eha nagu kusagil vahemere ääres. Kuid aeg on liikuma hakata. Täna jätan auto Häädemeeste Coopi parklasse, hüppan veel poest läbi ja saan kuumad värsked saiakesed kaasa. Bussi oodates lasen hea maitsta ning login ajaviiteks ühe geoaarde. Siis tuleb bussijaama umbes 70+ proua. Jutustas, et olevad Põltsamaalt ja ilmselt siis koos abikaasaga, ostsid aasta tagasi siia suvitamiseks korteri. Nüüd käib iga päev bussiga Kabli rannas ja on eluga rahul. Nii tore ju!
Bussid on tänapäeval nii peened, et igas toolivahes on USB laadija auk. Saan seal poole tunni jagu telo laadida. Uulus hommikul vara on pood veel kinni, aga kohvik kutsuvalt lahti. Õllesuminas mehed juba istuvad väliterrassil. Kohvik on üllatavalt hubane, kuigi toimib pigem sööklana. Nõutan oma tassi kohvi ja saan vesiklosetiga tualetis käia. Aeg on siiski jalad teele sättida. Uulus midagi rohkemat vaadata pole, paremad palad nägin eile. Jalutan alevist läbi, vaatan ilusaid majapidamisi nende ilusate või veel ilusamate aedadega.
Peatselt algavad lõputuna näivad põldude vahel kulgevad teed. Vili on juba kuldseks värvunud. Traktorid sebivad ringi edasi-tagasi. Käib kõva silo tegemine. Lõbustan end vahvate siltidega teel. Ühe kõrvaltee nimi on Kolmas tee. Kes küll nii andeka küla tee nime peale on tulnud? Siis on suur plakat MÜÜA. All mehe pilt, nimi ja telefoninumber. Tundub, et seda meest müüakse, sest muud ma siit küll välja ei loe. Võiks siis kohe ka juba strateegilised numbrid juurde lisada. OK alt nurgast saab luubiga lugeda LVM kinnisvara. Aga ikkagi jääb arusaamatuks, mida siin müüakse. Õhku?
Lõpuks keerab Ranniku matkarada maanteelt maha Kotkapesa teele. Tõesti tõuseb häiritult lendu kull või kotkas. Täpselt ei saa aru, aga tiiva ulatus on väga suur. No ja siit algab tänane põrgu. Vasika suurused parmud hammustavad minult lausa lihatükke välja. Vehin ja kirun ja vannun ja kiljun valust. Tee on tüüpiline sirge RMK metsa välja vedamiseks rajatud ja jämeda killustikuga kaetud, võsa või puuvirnade vahel. Siin on mul küll selline karu võpsiku tunne. Tagatipuks sahistab ühtäkki keegi kõrges heinas tee pervel. Ma kiljatan ja hüppan eemale. Heinas hüppab ehmatusega teisele poole ja paneb saba aorgus kiirelt liduma rebase kutsikas. Kumb nüüd siis rohkem ehmus?! Mul on ikka see karu hirm eelmisest aastast, mis pole veel päris taandunud.
Ega ma siin ümbrust nautida saagi, kogu aur läheb ainult vehklemisele ja parmu tapmisele. Lõpuks keerab rada kenakese männimetsa alla, kust algavad liivaluited ja pervest all on muidugi soo. Valge tupp-villpea on nii lahe nagu vatt heinakõrre otsas. Ronin kohe lähemale pildistama ja leian valmimas murakad. Veel ei ole kõige õigem aeg, ilmselt nädala pärast on küpsed. Pistan mõne kollasema marja põske ja saan muraka maitse meenutuse. Mmm kui hea!
Edasi läheb juba tee aina nauditavamaks. Parme jääb vähemaks. Mida kõrgem ning liivasem koht seda vähem parme, aga lisanduvad sääsed. Teen mitmeid pause puhkuseks ja jalgadele õhu andmiseks. Nopin mustikaid, mis ka veidi veel toored ja kuivaga väikesed nagu nööpnõela pead. Menüüse lisanduvad põrdrakärbsed. Siin ikka saab kõike täie raha eest.
Raja profiil on märgitud raskeks, meenutab küll kõvasti Kõrvemaa radu, aga siin pole ikka seliseid tõuse või laskumisi, ainult kerged künkad. Mõnus kulgemine mõnusal teel. Kuna see on looduskaitseala, siis siin on säilinud nõukogude ajast palju vaigutatud mände. Esimest korda ma mõtlen, et nii palju puid on sandistatud.
Ühel hetkel jääb jalgu ette hele pruun rästik. Ma polegi veel sellist värvi näinud. Väle poiss oli teine ja sobitus tõesti ideaalselt looduse värvidesse. Hõikasin talle järgi, et oleme sõbrad, ma sulle paha ei tee vaid ainult matkan siit mööda. Kunagi oli mul meeletu madu-ussi hirm, mis nüüd on vaikselt taandumas. Männiku punakas oranžikad toonid on nii lummavad. Kui peale rebase nägemist lugesin üks, kaks oli rästik, siis kolmandaks osutus raba peal ilmselt murakaid korjav mees. Liikus rabal valge jopega nagu kummitus.
Mingite konnatiikide juures tuleb taas rada maanteele. Loen tee veeres kulunud infostendi siin paikneva kõre asurkonna kohta, aga unustan geoaarete kaarti vaadata ja tulen siia matka lõpus vahvat aaret logima autoga.
Autoga juba sõidan õigeusu kirikut uudistama. See on üllatavalt suur, aga tundub, et ei leia enam kasutamist. Aknad meenutavad mulle vene muinasjuttudest tüdrukute tanu lõiget. Leian siin maja küljest huvitava nupu "kõrge täpsusega loodimine".
Tänaseks telkimis kohaks valin hoopis Lemmeranna. Sõidan sinna RMK telkimisplatsile, löön tigumaja püsti, käin rannas suplemas, ajan ühe prouaga vees juttu naudin laagrielu ja õhtust loojangut. Imestan naaberplatsil vilunud suvitajaid, kellel kõik eluks vajalik osavalt kaasas, gaasipliit, veemahutid, kokkuvolditavad toolid, suur mitmekojaline telk. Tore ettevõtmine neil ju!
Meil pole peres kunagi olnud sellist mere ääres suvitamas käimise kommet. Alati oleme pidanud kõik vabad hetked minema Võrumaale tööd tegema. Mulle tundub selline laargielu omamoodi võluv ja tahaks siia perega tulla kas või üheks päevaks.
