Ravin paar päeva kodus oma väsinud jalgu. Jätan vahele Vana-Pärnu tänavatel kõndimise ja jätkan Pärnu kesklinnast.
 |
Vaadates kaarti olen nõutu telkimisvõimaluste üle, kuna ma kanti ei tunne ka nii hästi. Nii siis sünnib idee minna hoopis autoga ja skeemitada kohalike bussidega end ise starti-finišisse ja kõige olulisem, et siis saan ma päevakotiga hakkama. Stardin hommikul autoga Uulu poole, kuhu jätan teise end ootama. Ise sõidan bussiga Pärnu bussijaama, kust asun siis kõmpima. Pärnu linn on täis mõnusat suvitus meeleolu. Supeluse tänav on autodele suletud ja õuekohvikutega ääristatud. Muusika loob meeleolu ja hommikul kell 11 kõlab juba nautlejate jutuvada.
Vana mudaravila, nüüdne Hedon SPA, on ikka imekaunis hoone, mille kõrvalt jalutan rannapromenaadile. Siin saab sammuda vastavalt soovile liival või laudteel. Promenaad on ääristatud erinevate kohvikute ja baaridega. Igale maitsele midagi.
Ja elevant kükitab endiselt rannaliival. Veel on plääž tühi, aga juba saabuvad lastega pered mööda rannateid. Võtan hetke, istun ka ühele lamamistoolile ja lasen sel melul endasse voolata.
Teen tiiru peale rannaniidu matkarajale ja tõttan vaiksel sammul edasi. Aega on. Naudi! Mul on ju puhkus ja kiiret pole kuhugi. Ranna kergliiklustee kulgeb mõnusalt kord jahutavate puude vahelt, kord karjaaia kõrvalt. Isegi linnalehmad, nüüd siis need "kesklinna" omad, saan pildile.
Põikan sisse Papiniidu linnuvaatlustorni ja login ka geoaarde. Rannaliival koorin jalad paljaks, sest madal sillerdav vesi on nii kutsuv. Paterdan vees edasi ja mõtlen, et hetkel on küll elu täielik lill.
Vahepeal teen pause ja võtan istet rannaliival ning jälgin rahvast. Nii huvitav on noh! Jälle kisub Pärnu kandis taeva pilve ja pika peale läheb tüütuks madalas vees kõmpimine, hoolimata sellest, et linnud pakuvad vaatemängu küll toidu pärast kaklemist, küll poegade karjatamist.
Sätin jalanõud jalga tagasi ja keeran üht liivast rada pidi sisemaa poole tagasi. Kutsuv pisike killustiku rada saab võitu minust ja nii avastan end peatselt keset golfiväljakut. Itsitan endamisi:"kuda sa lilleke siia sattusid". Õnneks kedagi mängimas pole. Löön telefonis navi lahti, et kuda see Ranniku matkarada kulgeb, kui selgub, et olen täpselt vastupidi teinud. Seal kus rada kulgeb sisemaal, olin ma veepiiril ja seal, kus juhatab raja randa, keeran mina sisemaale. Olen hetkeks nõutu, kui mõtlen, et ah, püüan siit samast jätkata.
Ikka on nii, et iga halb asi on millekski hea. Infotahvel juhatas ühe taime juurde mind. See on kaitsealune looduslik gladiool ehk Kuremõõk. Väga kaunis, peab mainima. Ma pole sellist taime näinud ega teadnud tahtagi. Uhke värk ikka!
Metsarada viib mu lõpuks golfikeskuse juurde, kust ma siiski end randa tagasi sätin. Golgikeskus on vaikne, klantsitud uhke hoone.
Nüüd läheb rannas kivisemaks, kuniks tabab randa täielik tormimurd. Puude juured nagu sasipead püsti. Mõni puu kaardumas ranna kohale.
Reiu ranna juurest ongi kohe Lottemaa. Jalutan mööda aia äärt. Värvilised majakesed kohe tõmbavad mind enda poole. Suurest maantee äärsest parklast sõidutavad Lottemaale väikesed rongid. Kassas ongi uhke raudteejaam torni ja kellaga, mis mulle meenutab kergelt Haapsalu jaamahoone ideed. Kõnnin lähemale uudishimust suu ammuli. Jah, minu lapsed on selle jaoks juba suured. Omal ajal sai Muumimaal nendega käidud, sest meil omal ei olnud sellist vahvat teemaparki. Igatahes on see tänuväärne ettevõtmine.
Läbi Mereküla viib mind tee majade vahelt. Silman külaplatsi või täpsemalt roosiaeda. Selle all on Uulu muul, mille olin juba unustanud. Huvist, kas siin saab telkida, lähen mäeveerust alla lähemalt uudistama. Kui algul olin üksinda vaikuses, siis ühtäkki lõppes vist kõigil tööpäev ja kohalikku rahvast hakkab kokku voolama. Satun jutustama ühe kohaliku naisega. Tegi head reklaami siit ujuma minekuks, et rohkem häid kohti ei tule, ja tõsi see on. Käin siis koos karja kohalike lastega ujumas ja tõesti läheb kiirelt sügavaks, põhi on liivane.
Tänu geoaardele liigun edasi männiku all jändrikulisel rajal, mis on tervitatav vaheldus mererannale või asfaltile. Üle Uulu oja viib uhke kärtsakas kollase-sinisega sild, mis mujal on enamasti punaseks võõbatud. Märkan siin esmakordselt palverännu tee märki, mis peaks Santiagosse välja viima. Olen kuulnud küll, et Eestis ka see raja jupp olemas, aga pole lähemalt uurinud. Et siis nagu natuke palverännu teest ka ühtlasi läbitud.
Mööda kerliiklusteed jõuangi Uulu kaupluse juurde välja. Teen veel kiire poekülastuse, et külmajooki ja jäätist saada. Matkapäev läheb lukku 20 kilomeetriga.
Sõidan veel autoga Uulu kirikut kaema. Pühakojal on hoone maakivist põhiosa olemas, aga torn õhitud ja seda asendab veider puidust ehitis. Kiriku teise otsa on ka lisatud mingi maja. Sees käib ehitus, vähemalt on kõik ehitusmaterjale täis ja ega muud midagi vaadata polegi. Siis avastan, et jätsin oma tokid Uulu poe ukse taha.
Sõidan tagasi ja raban oma tokid kaasa. Seo või kaela omale. Sõidan edasi Tahkuranna poole, kust leian Konstantin Pätsi sünnitalu postamendi ja põllult vahva meenutuse mosse ja motika näol. Vaatan üle Tahkuranna kauni punastest tellistest laotud ilusa kiriku ning endiselt telkimiskohta otsides sattun Tahkuranda, mis on juba autokaravanide poolt hõivatud.
Uurin ja puurin kaarti ning Pikla kalatiikide juurest leian linnuvaatlustorni. Viimane lootus seal kas siis telk püsti saada või autos magada. Pikla torni juurde viivad pikad kruusateed karjakoplite vahel, aga sinna sõit on vaeva väärt. Imeilusate vaadetega koht. Ainult, et rahvast siiberdab siia nurgakesse üllatavalt palju: küll tsikliga, küll jalgsi ja ka talunikud ja kalamehed ajavad oma toimetusi. Saan küll kaeda imelisi õhtuseid pastellseid toone, aga viimased nautlejad lahkuvad alles 23 läbi. Siis saan end unele sättima hakata. Täna häirivad kõik võõrad hääled kuniks uni siiski mu murrab.
Loe järgmist rajalõiku SIIT
