Kuigi õhtul tegid kõva lärmi kõik võimalikud loomad ja linnud, siis magasin nagu karuott õndsat talveund. Hommikune kuum telk ajas üles, kui telgi ukse valla lõin, võttis mind hoopis pilves taevas vastu.
 |
Üllatusena oli ka autoga suvitaja oma kodinad kokku pand ja jalga lasknud. Panin esmalt kiirelt oma tigumajakese kokku, et juhuks kui taeva luugid avanevad, siis telk jääb vähemalt kuivaks ja ma saan suure sahmaka kuuri alla ära oodata. Pilv aga vajus ära külje peale, mina sain rahus hommikueine võtta ja teele asuda.
Ühe majapidamise juures nägin kaevu ja kuna mu joogivee varud olid jõudsalt kahanenud, siis pressisin end õuele, et vett paluda. Esmalt kohtusun pikakarvalise taksiga, kellega peale paari haugatuse saime siiski sõbraks. Majast tuli välja ihtüoosi põdev mees. Ehmatasin algul ja mõtlesin kas joosta minema, siis jõudsin selgusele, et ma tean ju seda haigust küll. Tegelikult oli peremees lahke ja sõbralik. Ajasime ka matkateest juttu. Hoovilt lahkudes jäi mulle silma vana mersu tumepruuni värvi. Ja hommiku ergutuseks saan kohe musta kattega sirget teed. Õnneks siin pakuvad silmailu ilusad majapidamised.
Ühe sirge lõpus leian end Tehvandi nimelisest bussipeatusest. Hehh, siit vist saab suuskadega edasi, pane aga alla ja lükka hoog sisse. Eks ma teen siin siis sümboolse joogipausi ja istutan oma istmiku murule. Muideks nii mitmelgi puhkepausil teeveeres heinal istudes korjan oma jalgade pealt seal jalutava puugi. Ühel sellisel sigrel sõidab minust mööda vana pruun mersu.
Liu kandis läheb juba põnevamaks, põldudel kuivavad kalavõrgud. Sadamasse tee viib ilusa lattaia äärt mööda, kus ka kena Liu residentside teadetetahvel, mis küll hetkel veel tühi. Jätab väga hubase kogukonna mulje. Sadama bassein võtab mind vastu kerge solgilõhnaga seisva vee tõttu. Siin on hulgaliselt kalapaate, mis mõnusalt peegeldavad vastu tüünel veel. Ringi jalutades ja uudistades näen, et kunagi on siin kenasti kaldavalgustus olnud, mis nagu ikka aja pikku katki läinud ja sinna see jäänudki. Aga midagi mulle siin meeldib! Eemal paistab kõrguvat Liu tulepaak. Kuna sadamast otse sinna ei saa, aiad on vahel, siis ringiga ka lähenema ei hakka, sest midagi nii erilist ei ole.
Liu sadamast väljudes liigun sama teed pidi tagasi, kuigi oleks saanud vähe otsemaks lõigata. Jälle olin tähelepanematu, aga ju siis pidi nii minema. Võrkude juures põllul oli nüüd kamp mehi traktoriga ning laotasid maha või võtsid üles päikese käes kuivanud võrke. Igatahes töö käis täies hoos.
Ilusaid ja huvitavaid majapidamisi jääb üha rohkem tee veerde ja nii mõnegi juures peatun, imetlen aeda või teen fotojäädvustuse. Ojako külas on mitmed puhkemajad, kus autoparklad on autodest pungil ja rahvas hoovil nautimas firma suvepäevi või muid üritusi. Siin tundub väga mõnus mere äärne idüll olevat. Ühe sellise puhkemaja väravas teen pausi, otsin geopeituse aarde ja panen logi kirja südamega konteinerisse. Peab ütlema, et kõik matkapäevad on mind saatnud südamed, olgu need siis kivi, välikäimla akna, liivakuju või mõnel muul moel. Ju siis armastus matkatee vastu saadab mind.
Lõpuks ometi jalutab mulle vastu 2 matkasellist tütarlast. Teeme peatuse, jagame kohe pikemalt matkamuljeid ja anname näpunäiteid, mis ees ootamas. Nemad on teel teist päeva ja täpselt sama plaan välja jõuda Varblasse. Vestlusest innustust saanuna jätkan rõõmsalt oma matkateed.
Ühe toreda nimega bussipeatuses Pulliveski teen veel ühe puhkepausi. Siit üsna lähedalt leian väikese purjepaadi Kapteni talu kohviku kirjaga. Ongi lõuna käes, aeg keha kinnitada. Suurel merele avatud hoovil on kohviku majake, terrassil lauad toolid ja veel suure telgi all valikus kohad, kus istet võtta. Kuna endiselt on korralikult lämbe õhk, soovitab peremees pigem külgedelt avatud telgi all olla, et seal käib tuul läbi. No kui õhk ikka seisab, pole ka sellest abi. Tellin kohe endale ühe külma alkovaba joogi, mis läheb nagu kuumale kerisele. Naudin vaadet, vaatlen perenaise toimetamisi koos abilisega, kes sätivad mereranda üles ilmselt õhtul toimuvat pulmatseremooniat. Minu kalapraad on imemaitsev ja pean tunnistama, et tühi kõht on ikka kõige parem kokk.
Minu einestamise ajal lähevad perelapsed merre sulistama, mille peale tuleb ka minul vastupandamatu soov vette keha jahutama saada. Küsin viisakalt pererahvalt loa ja vahetan matkariided supluskostüümi vastu. Lähen peremehe juhatatud rada mööda vette. Natuke madal on, aga ujumisliigutusi saab ikka teha. Kõht täis, keha värskendatud, meel hea, mida sa hing veel ihkad. Kohvikusse hakkab aina rohkem rahvast tulema. Ilmselt on populaarne koht. Venitan oma matkariided taas selga tagasi, tänan lahket pererahvast ja jätkan matkateed.
Lindi külas jääb jälle tee veerde pisike sadam oma väikeste paatidega. Tee kulgeb läbi väga ilusa kaluriküla, mis ääristatud väikse kiviaiaga. Mõned majad nooblimad, mõned vanad ja üles vuntsitud.
Taevas ajab üha pilvisemaks ja peagi hakkab krõbistama vaikset vihmakest. Mõtlen esialgu, et mis see paar tiba siis ära ei ole, aga see tibake läheb üha jämedamaks piisaks. Kougin ikka kotist jope välja ja venitan seljakotile vihmakatte peale. Saan mõned meetrid edasi sammuda, kui täiega avanevad taevaluugid ja alla tuleb pahmakas sooja vihma. Maapind on nii üle kuumenenud, et vihmapiiskade trummeldamisega paiskab asfaltilt üles kuumavat õhku ja auru. Koorikjope all on pigem higistama ajavalt palav. Selle padusaju peale varjun siiski puude alla ja tänan sooja ilma. Taevas tundub jonnakas olevat ja sadu mitte taanduvat. Oota, kasua sa ootad, aga siia puu alla ma ka seisma ei saa jääda. Sean sammud edasi ja nii see sadugi vaibub.
Saulepa kandis leiab minu silm keset heinamaad ühe vaatetorni. Esialgu tundub, et isegi rada karjakoplisse sisse niidetud, aga peagi olin rinnuni märjas heinas. Nii kui nii olin vihmast märg, et väga vahet enam polnud ja uudishimu on alati tagant tõukav jõud. Peatselt võttis üle kraavi mind katkine või pigem kortsu aetud sild vastu. Ainuke mure oli, et vihmamärjal puitsillal pikali ei lenda. Jõudsin kenasti siiski vaatetornini. Jah ega nüüd teab mis imetlusväärset vaadet siit ei avanenud, iseasi on aastaajal. Võib olla kevadel lindude rände ajal on siin imeline olla. Kes teab?!
Sellest suurest palavusest, motivatsioonisirgetest ja üldfüüsilisest väsimusest ajendatuna tahan puhkepäeva. Algul mõtlen välja plaani, et meelitan pere nädalavahetuseks Pärnusse, aga lemmikloomade tõttu see läbi ei lähe. Siiski saan pere nõusse mõned tunnid mererannas veeta. Nii siis kohtume enne Audru poldrit Saulepa infotahvli all ristil. Saan visata oma seljakoti auto peale, et väsinud jalgadele vähe kergem oleks ning saadan pere Valgeranda.
Tumedad pilved liiguvad üha lähemale. Veel enne käib päikese ja tumedate pilvede vahel äge võitlus joonistades müstilisena mõjuvaid valgustriipe. Poldri tee on muidugi pikad sirged ja jalatallad on juba paganama hellad, aga loodus pakub imelisi vaateid. Ühel küljel loksub merevesi vastu kallast, teisel pool on heinamaad. Ühe vesisema lombi äärest leian kamba haigruid - nii hõbe kui hall haigruid. Lõuna-eestlasena on haigrud minu jaoks tulnukas lind, rannarahvale ilmselt kodusemad. Kaugelt vaadates tundub alati nagu oleks toonekured vees.
Pereni randa jõudes on pilved juba ähvardavalt lähedal. Vesi on soe nagu supp ja jalgadele jahutust ei paku. Vedeleme kõhuli vees nagu laisad krokodillid. Teisel pool Pärnut paistab vihm maha tulevat. Varsti saadabki kursaõde Lemmest pildid, et neil padusadu.
Igatahes meie pilved liiguvad siiski viisakalt valgerannast mööda. Peale paari tunnist logelemist rannas teeme väikese jalutusringi, et logida siinsed geopeituse aarded, uudistame rannapromenaadi vahvast vaatetornist ja liigume linna pitsat sööma, kuhu mujale siis kui Steffanisse.
Ma arvan, et olen auga välja teeninud paari päevase puhkuse, et rajale tagasi naasta täis jaksu ja avastamistuhinat.
