Võtan nüüd Metsa matkaraja käsile ja alustan esimest matkapäeva natuke nagu poolelt rajalt, ehk Tsitrest Kaberneeme suunal. Miks sealt, sest Tallinn-Viimsi-Maardu osa olen rattaga ja geopeituse raames läbinud korduvalt. Aga matka mõte on ju avastada midagi uut ja põnevat. Võtsin siis plaani Jõelähtmelt Tsitre suunal matkata. Kui olin juba keeruka külabusside lahenduse välja mõelnud, no neid ju peaaegu, et ei käigi sinna kuhu vaja, kui siis hommikul tuli plaani muudatus, mind viidi starti ja oma auto jätsin päeva teekonna lõppu Kaberneeme parklasse.
 |
| Tsitre rand sügisvärvides |
Tsitre on minu jaoks üllatav paik, nii palju telkimisruumi ja lõkkekohti. Väike liivane rannariba, vanu aegu tutvustavate infotahvlitega. Siin olevat esimese vabariigi ajal lausa ujumismaja purdega vette olnud. Siit leian ka metallist puulatvade kõrguse vaatetorni. Sellele lähenedes näen, et üks tüüp otsib usinalt midagi. Mida muud kui geoaaret, mis plaan on minulgi.
 |
| Tsitre vaatetorn |
Keerdtrepist üles tõustes tervitan mehi ja teen geopeituse juttu. Tüübid lähevad kohe õhinase. Ühiselt otsime ja leiame aarde üles ning logi kirja. Nendel plaan siin nõiarada läbida, mina aga sammun oma Metsa matkarada pidi. Tornist alla jõudes avastan õige pikukese laudtee jupi, mis peaks juhatama kätte Tsitre puuderaja. Sel korral mind see ei huvita, keeran veel korra mereranda ja siis ongi aeg hakata matkarada mõõtma. Kuna minu starti jõudmine sõltus mu abitranspordist, siis rajale saan alles kell 13. See tähendab juba eos pimeda peale jäämist.
Enne veel kui Tsitrest välja saan on tee veeres veel üks aare. Lähen vihje peale kohale, teen isegi pilti, aga GPS tõrgub siin täpselt töötamast. Nii keerutan end nõutult ja tahtsin juba käega lüüa, kui samad geopeiturid mööda sõitsid, peatusid ja hõikasid kust otsida. Olin ikka hämmingus, kui puukoort väänates õige koha leidsin, sest ma olin sjust ennist seda pildile püüdnud.
 |
| Metsa matkaraja teetähised |
Õige pea peale Tsitret tulebki kohe Muuksi linnamäed. Seda linnamäge ümbritseb juba all paekiviaed ja lisaks on ka üleval aedu. Kenake paetrepp viib mäkke sügisese värvikirevuse vaahelt. Leian siit kauni vaate ümbrusele, kus juures, ühe serva all õige lähedal laiub meri, 3 suurt mälestuskivi, noori tammepuid ja kadakatega kaetud mäepealne.
 |
| Muuksi linnamägi |
Jalutan siin vähe ringi, turnin üle reie kõrguse kiviaia, otsin ja login aarde. Leian siit õitsemast ainsama tuulte tütre ehk metsülase. Imestan ikka looduse üle, sest anemoon on pigem kevade lõpu ja suve alguse õitseja. Mulle meenub Jäneda linnamägi, kus anemoonid ja mustlaskübarad laiusid. Liigun veidike maad jalgrada mööda edasi. Linnamäe servalt avaneb kaunis sügisene värvikirev vaade, tooni lisamas sinised silopallid all heinamaal.
 |
| Tuulte tütar |
 |
| Vaade Muuksi linnamäelt |
Liigun diagonaalis mäest alla ja jalutan üle heinamaa maanteele tagasi. Veidike autode rohket maanteed mööda ja järgmine punkt on Hundikangrud. Tegelikult nii kauni nimega on vanad matmispaigad. Täpselt Hundikangrutele viival teeristil on kahel pool hobukoplid. Ma ei mäleta, et ma vanasti oleks märganud beeže hobuseid, ikka valged, hele- või tumepruunid, vahel ka mustad. Nüüd kui mul omal beež kass, näen ka beeže hobuseid. Igatahes hobud minu vastu huvi ei tunne ja mul ei jää muud üle, kui Hundikangruid minna uudistama.
 |
| Beež suksu küll minu vastu huvi ei tunne |
Info tahvli juures parklas on üks väike auto. Hobukoplite ja kivikuhjade vahelt lookleb tee. Ees on suurem seltskond turiste. Imestan endamisi, et millega nad tulid, kui parklas 1 auto ainult. Pärast, kui nad kokku loen, saan 5, lihtsalt sebisid ringi ja neid tundus kuidagi nii palju. Kivikalmetest oli ainult üks välja puhastatud, teised aimatavad kalmed olid kõik hobukoplis. Ma nüüd ei oskagi seisukohta võtta, kas see, et hobud tatsavad iidsel matmispaigal, on sünnis või siiski hooldavad nad seda kõige looduslikumal viisil. Igatahes Eesti suurimale kivikalmete alale rohkem lähemale ei saa. Veidike pettumus ja mitte ainult minul, vaid ka eelnevatel turistidel nagu neilt kuulsin.
 |
| Hundikangrud |
No jah siis, sammun aina edasi. Natuke ebamugav on üsnagi tiheda liiklusega teel kõmpida. Soorinna külas on tee ääres vahva punane pritsukuur, mis goole sõnul on üle 80 a vana. Suvel on see puulehtede varju mattunud ja maantel kihutajale silma ei paista. Mina aga kulgen aeglaselt ja langenud lehed paljastavad pärandkultuuri. Loo oja on vesiveski tõttu üles paisutatud ja pakub maanteelt kauneid veepeegelduse vaateid.
 |
| Soorinna pritsukuur |
Leian kaardilt ühe otsetee, mis lõikab ühe nurga vähemaks ja saan maanteelt maha astuda. Lõpuks ometi vaikne metsatee, kus saan nautida sügisest värvidemängu. Korraks peatun, puhkan, urgitsen kotist šokolaadi ja sammun rõõm hinges edasi. Lihtsalt imeline hoolimata hallist taevast. Natukese maa pärast ristub tee õige Metsa matkarajaga.
Peab mainima, et see rada on paremini märgistatud kui Ranniku matkarada, kuigi, kas mitte sama ettevõte pole neid loonud? Tee veerde jäävad vähe moodsamad majad, nii mitmeski kohas ehitus käib. Leian eest ühe toreda paadiga kaetud bussipeatuse. Istun pingile veidi puhkama. Ühel hetkel ilmub kusagilt hall kass valge põllega. Hoiab nagu kord ja kohus kahemeetrist vahet, aga jätab meela kiisu mulje, püherdab mu ees, vaatab otsa, pühendab veel ja jalutab ära. Kummaline külaelanik.
Meenub vaadata aarete kaarti ja selgub, et istun peaaegu selle peal ja aarde nimeks Leegiranna. Lähen kohe bussipeatuse silti vaatama, ongi nii kaunis nimi. Panen siis logi kirja, chatin sõbrantsiga, joon teed ja vantsin edasi. Lummatud värvilistest looduspiltidest mu ümber. See on sügise kõige ilusam aeg enne kaamost. Veel leidub loodust täiendamas värvilisi lilleõisi.
 |
| Ikka need metsatööd |
 |
| Väga huvitava tekstuuriga kivi |
Põhja külas on ägedaid vanu majapidamisi, mõnigi veider loss sobimatult metsa vahele poetatud või mõne peale lausa jõnksatab kael tagasi, on see nüüd elumaja või elektrialajaam, nii jube plekikänkar. Ilusad uued majad annavad siiski tooni.
 |
| Me kelgule, me kelgule võib tulla veel üks laps! |
Hakkab Salmistu küla lähenema. Tean, et siin on mind ootamas 2 aaret ja üks neist rannas. Tihedalt majapidamisi täis, loobun juba plaanist randa trügida, kuniks silm tabab silti "avalik jalgrada randa". No väga kena, see sobib mulle super hästi! Saan siiski rannaliivale, kus võtan istet ja pakin lahti oma lõunavõikud. Mmm, kui maitsev tühjale kõhule. Lonksan peale oma lemmik apteegitilli ehk fenkoli teed. Teine lemmik matkatee on veel piparmündi. Söödud, nauditud vaadet, kuulatud veelindude prääkse, aare leitud ja logitud, pressib aeg end peale.
 |
| Salmistu rand |
Teele jõudes on kohe Metsa matkaraja suurkivi aare. Tõesti näen aias suurt kivimürakat. Ega pererahval vist privaatsust suurt pole, kui aia taga pidevalt võõrad silmad rahnu uudistavad.
Ikka on nii, et matka esimese poole võtad rahulikult ja teise poole, kas jääd ajahätta või oled väsimusest kurnatud. Vaatasin minagi lõunapausil kaarti, et jätta Valkla vahele ja kulgeda natuke otsemalt mööda randa. Valklas olen käinud nii küla poes kui mõisa ja selle uhket talli uudistamas. Seega ma ilma millestki ei jää. Plaan on Salmistu sadamast edasi kulgeda rannaliival.
 |
| Ka siia on jõudnud valimiskampaania |
 |
| Tee Salmistu sadamasse |
Sadamasse viib pikk tee, mis lattaedadega ääristatud. Siin on käinud kõva ehitustöö, parkla ja sadama bassein paadisillaga valmis, aga rannahoonet ennast veel pole. Siin samas kõrval on vaatetorn, ka sellel on veel lindid ümber ronimiskeeluga.
Rannik on pikalt liivane, mõnes kohas hakkavad saapad imelikku krudisevat häält tegema. Need ongi need kurikuulsad laulvad liivad. Meri on rahulik, loksub laisalt randa ja hiilib vaikselt tagasi. Mõned kaunid ja õnneks loodusega sobivad majad on metsaserval.
Valkla rannas on vana rannahoone, kus kunagi ammu ammu käisin gei peol. See oli kummaline kogemus. Oled nagu noor ja kena naine ja kari mehi on ümber, aga keegi sinust välja ei tee.
 |
| Need männid siin küll harrastavad kamasutrat |
Aasta tagasi käisin siin geopeituse raames, toona põlesid rannahoones ja ümbruses küünlad, nii ka täna. Huvitav, kas see on siin igapäevane? Igal juhul mõnusalt hubase mulje loob. Kõnnin vee ja ranna piiril, et toekamat pinda leida. Kaardil oli paar oja. Mõtlesin, kuidas neist üle saada, vajadusel koorin varbad paljaks ja suman läbi. Aga polnudki vajadust, sest üks oli kuival, vaid voolusäng aimatav ning teine oli madal ja sai mööda kive hüpata üle.
Mõni rannariba on Põhja-Eestile omapäraselt kivine. Pilves taeva tõttu küll loojangut täna nautida ei saa, kuid rahvast on küll ja küll tulnud õhtusele jalutuskäigule mereäärde.
Vahetult enne Haabset on rannas mitu paadisilda, kuhu inimesed on kogunenud õhtuvaikust nautima. Siin on veel kellegi paadilauter koos lainemurdjatega. Meri jääb aina tüünemaks ja mitmed mereäärsed majapidamised on süüdanud lõkked. Mõnus lõkke suits ja lõhn heljub õhus. Haabsest Kaberneeme on väga ilusad männiku alused liivaluited, aga paraku jõudsalt hämardumise tõttu pean rannaliival püsima, et vähegi silm rohkem seletaks.
Õnneks silm harjub hämaruses. Üle lahesopi paistavad Kaberneeme tuled. Vaatan korduvalt kaarti, millal on õige aeg autoparkla poole keerata. Vara veel, kõnni aga edasi. Väsimus on peal ja see tähendab, et pead enam väga pöörata ei viitsi, ainult pilk käib ette kaugusesse ja maha teed jälgima. Üritades pimedas vees olevast rahnust pilti teha meenub kevadine matkapäev, mis Lohusalus lõppes kuuvalgel. Täna kuud ei paista, aga sama kottpime on juba küll.
Imekombel taban täiesti õige raja rannalt ära, mis viib mu otse autoni. Tegelikult on soe ja mõnus õhtu 13°C. Oleks tahtnud hoopis telkida nagu algselt plaanitud, aga ju siis teine kord.
Vajun väsinult autoistmele, panen Retro FM valjult tümpsuma ja kruiisin suvilasse öömajale. Õhtu lõpetan sooja kaminatule paistel hinges rahulolu päevast.
