Hommikul enne suvekodust autosse istumist, kaunistas taevast täies kaares vikerkaar. Loodan, et see on hea enne päevale, vähemalt ilus algus igaljuhul. Algse plaani jätta auto Jõelähtme kiriku juurde matan maha, sest püüan võimalusel vältida tiheda liiklusega autoteid. Nii siis, jätan oma auto Jägala-Joa parklasse ja lasen end starti Kaberneeme sõidutada.
 |
| Kaberneeme sadam |
Viskan veel pilgu peale Kaberneeme sadamale, mis on minu viimasest külastusest täielikult muutunud. Eesti väikesadamad on õitsele löönud, eriti, kui veel ümbruses on toimiv kogukond.
 |
| Augu suurkivi |
Lasen veel end sõidutada Haabse poole. Vaatan üle müraka Augu suurkivi koos geoaardega, sest eelmine nädalavahetus jäi pimeneva päeva tõttu siin käimata.
 |
| Kaberneeme rand |
Väljun autost seal, kus eelmisel korral pooleli jäin. Jalutan ranna kohal kõrguval väikesel laudteel ja imetlen Kaberneemet päevavalguses.
Tee viib Ristisoo järve äärde, kus ümber on mitmed lõkkeplatsid. Pea kõik grillid on hõivatud ja teisel pool järve isegi saunatelk püsti aetud. Olen siin järve ääres kunagi talvel oma sünnipäeva grilli ja chilliga pidanud. Täitsa äge on talvine üritus õues. Eelmisel nädalavahetusel oli siin lausa hulgaliselt telkijaid.
 |
| Ristisoo järv |
Natuke maad peab mere poole tagasi jalutama ja siis metsa avarustesse keerama. Sellega ka Metsa matkaraja märgistus lõppes. Paar raielanki võttis mu vastu, aga ei ühtegi rajamärki. Juba jõudsin ühe langi serva mööda valesti kütta, õnneks taipasin navi vaadata. No natuke jama ses suhtes, et kui oleks telefon tühi, siis oleks eksimine metsa üsnagi tõenäoline. Millalgi tulid rajal nähtavale vanad ja kulunud RMK Oandu-Ikla rajatähised, mille järgi siis kulgen. Oot oot, siit ju ei lähegi läbi Oandu-Ikla rada, et mis rajatähised need siis on?! Kes seda teab? Mets oli muidugi nauditav ja ilm ka suurepärane: päike, üksikud valged pilved, üsnagi vali tuul ja +9°C, mis tuulega tundus palju jahedam.
Tee kulges üle küngasete üles ja alla. Teadsin, et nüüd millalgi peab Ubari pank tulema, aga seda, kui võimas see tegelikult on, ei osanud küll oodata. Saan geoaaret otsides selle all pikemalt kõndida ja see on super. Keset metsa turritab maa seest välja paekivi pank. Ilmselt on kunagi ammu ammu siiani meri ulatanud. Ronin üles mõeldes, et ju matkatee läheb siit, näen ülevalt avanevat vaadet. Tõepoolest, meri ei ole kaugel. Navi vaadates selgub, et matkarada läheb siiski alt ja ukerdan alla tagasi. Peab mainima, et alla saab palju kiiremini ja ka tagumiku liugu ei pea laskma, kui üles tulles käis kets all ringi.
 |
| Ubari pank ülalt vaadates |
Väga äge koht jälle ja seda panka peaks umb 2km pikkuses olema.
Maastik on selline nagu kõnniksin vanade liivaluidete peal. Päike joonistab oma mustreid männikus ja minul on rõõmus meel. Imeline!
Üht järjekordset autoteid ületades läheb mul õige raja leidmine vähe nihu, aga metsa all saan taas rajale. Kõik on nagu kena, ainult Kaberla oja juures näitab metsa matkarada hoopis teist teed kui see teine tundmatu raja tähistus. Üritan siis navi abil seigelda, aga ega suurt rajale pihta saa.
 |
| Sild üle Kaberla oja |
Ühel hetkel olen Kaleviliival väljas. Polegi siin käinud kuigi see on üsna kuulus paik. No tänase ilmaga on siin imeilus vaade, liivaväli, üksikud puud, päike, sinine taevas pilvetupsudega. Mitmesse suunda olid pandud sildid "austage sõjaohvrite hauarahu" ent ometi on liival palju sõidujälgi. Teeb kurvaks, et inimesed ei mõista. Siit kaovad nüüd need viimasedki selle tundmatu raja tähised ja kulgen edasi kõhutunde järgi. Õnneks suuri eksimusi ei teinud, aga aga ikka seiklusi oli rajal püsimisega.
 |
| Kaleviliiva |
Taas tunne nagu lõputute männimetsade all on vana mererannik ja liivaluited. Lõpuks istun pehmele samblikule päikeselaiku jalgu puhkama. Rüüpan sooja teed saadan sõpradele mõned pildid ja lõpuks krapsan püsti tagasi. Enesetunne on hea ja reibas. Kuidas siis teisiti nii imelise ilmaga! Tuul muidugi on ka metsa all üsnagi vali ja pigem on hea kapuuts peas hoida.
Ühel järjekordsel langil kaotan raja täielikult ja matkan väikest kruusateed mööda kuniks keeran autojälgi pidi oletatava matkaraja poole. Minu huvi aga köidab teisel pool metsa mingi triip, mis esialgu tundub nagu tsaari aegne merekindluse rajatis. Lähemale minnes selgub, et ikka selle sama panga osa nüüd siis keset põldu. Väga äge maastik ikka! Ainult, et seda autoga seigeldes ei näe. Järsku silman vähe eemal metsaserval mingit mälestuskivi. Uudishimust jalutan lähemale ja selgub, et 1935 teenistuslennul alla kukkunud eestlastest lendurite mälestuseks. Nüüd ma pean tänama õnne, et rajalt eksisin. Põnev leid igatahes.
 |
| Siin langesid teenistuskohustuste täitmisel 11.juulil 1935 kv. lendurid kapsten A.Arro, leitnant E. Muru |
Veel ilusat metsaalust ja peagi olen Koogi vanal lasketiiru alal. Veel on alles kuulipüüdmis vallid, aga harjutusväli ise hakkab juba metsistuma. Liiv on siin pehme ja astun auto sügavates jälgedes. Kohe higile võtab siin sumamine nagu lumes. Siit peaks nüüd rada kulgema Linnamäe hüdroelektrijaama ja Linnamäe juurde, aga kuna olen seal korduvalt ja korduvalt käinud, siis passin.
 |
| vana Koogi polügoon |
Maanteele välja jõudes keeran esmalt kergliiklusteele, siis meenub ikka navi piiluda ja õnneks teisel pool teed kulgeb metsa all mõnus rada. Siit avanevad ägedad vaated praegu alla lastud Linnamäe hüdroelektrijaama veehoidlale, mille porisel põhjal Jägala jõgi lookleb oma looduslikus sängis. Kaldale on jäänud vees hulpinid puud nagu skeletid.
Matkan veel läbi väikese oja ürgoru ja ootan juba ees olevat vana Jägala puupapivabriku ehitisi.
Esimese vabariigi ajal oli siin Fahle puupapivabrik ehk tänapäeva mõistes paberivabrik ja selle hüdrojaam. Vabriku hoone ise on alles, kahjuks küll lagunemas. Veel on alles vabrikule voolu tootnud hüdroelektrijaam, mis nüüdki töös. Ka selle kõrval vees kõrguvad sambad on vana raudteesilla osa.
 |
| Jägala puupapivabrik |
Pöörangi suuna Jägala-Joa poole. Teel joale olid selle sama puupapivabriku tööliste majad, aga minu imestuseks on ainult 1 neist alles jäänud. Juu on hinnalised krundid ja peagi lüüakse siia uhked eramud püsti. Joani jõudes imestan, et ka juga üsnagi kuival. Imetlen siiski Eesti suurimat juga.
 |
| Jägala-Juga |
Kaardi järgi peaks saama jõest üle vana kitsarööpmelise raudteetammi mööda, mis on ühtlasi ka veetamm. Sean sammud sinna suunda mööda jõe põhjas olevat pae platood. See on märgades kohtades väga libe jala all. Tammi juures aga võtab mind vastu lukus värav kaamerate all. No kuidas siis nii saab!? Vaatan siit ja sealt, siit poolt saaks natuke üle ronides isegi sillale, aga teiselt poolt vist maha ei saa. Ringiga minnes on tee väga pikk, seega plaan B on juga ületada.
 |
| Taamal vana kitsarööpmelise raudteetamm |
Kõnnin tagasi ja pena plaani joa servalt, kas ületada alt või ülevalt. Ülal on vool siiski rahulikum. Egas midagi, koorin varbad paljaks, haaran saapad näppu ja lähen sulistama. Minu õnneks on põhi mitte libe vaid veeheintega kaetud. Vesi ulatub poolde säärde. Huvitav, kas ma köidan selle hullusega ka kellegi tähelepanu? Aga mis mul muud üle jääb. Tänan õnne, et talv ei ole. Viimaste sammudega läheb jalgadel ikka väga külmaks, õnneks grampi just ei kisu. Kaldale jõudes istun kiirelt ja venitan sokid jalga tagasi. Peab mainima, et mõnusalt värske tunne on jalgadel hiljem. Teen jäädvustuse ka siit poolt juga.
