Lehed

24 juuli 2017

Vormsi vol 3

Nii kodune tunne juba siin


Hämmastav aasta, kus kõike juhtub topelt. Nii nagu kevadel sai järjest 2 raksu veedetud Hiiumaal, siis nüüd järg Vormsi topelt koguse käes. Alles kuu tagasi veetsin siin looduslaagris teadmisi kogudes. Nüüd siis järg sõpruskonna suvepäevade käes. Plaan oli meil varakult valmis, et vallutame sel suvel Vormsi, sest Kihnus oleme käinud. 


Nii siis, alustasime reede õhtuse kogunemisega Rohuküla sadamas, et sõita üle vee. Vormsil majutuskohaks looduslaagrist hea ja armas Rälby seltsimaja. Ainult sel korral olime targemad ja sauna tarbeks olid meil puud kaasas. Rälby on kunagi olnud saare uhkeim küla oma palvemaja ja tuulikutega. Meie majutuspaiga ehk külaplatsile on rannarootsi aegade meenutamiseks vanade jooniste järgi ehitatud Egili tuulik.

Õhtune kohustuslik jalutuskäik Rälby lahe äärde ja pärast saun ning hea seltskond. 

Hommikul ajasime oma rattad kurjaks ja asusime saarega tutvuma lääne ringi pidi. Esmalt mõõtsime üle Parunikivi Hullos. Lugesime kivi kirja ja mõõtsime kõrgust, laiust ja ümbermõõtu. Otto Friedrich Fromhold von Satckelberg armastas ikka siia kivi juurde oma jalutuskäike teha. Selle auks lasid pojad raiuda kivile mälestuskirja. Seejärel läksime maailma suurimat rõngasristide kogu üle lugema. No neid on palju... üle 300 Mõelda vaid, kuidas talunikud neid kunagi on raiunud käsitsi rõngasristi kujuliseks. Ja see kivi, millest on tehtud, on kaugelt mere põhjast toodud liivakivi. Mõned olevat lausa gotlandi käia kivist valmistet. Püha Olavi kirik küll siin samas kohe, aga siin toimub parasjagu kellegi suvelaager ja kirikuisa ise ka mandril ära, et alles õhtul pääseme löögile. Jätkame teed imetledes saare majapidamisi ja nende aedu, värske laudteega Suurallika matkaraja poole. Siin esmakordselt käies oli mul täielikult müstiline fiiling. Tõeline pärl!





Allikad asuvad tegelikult vana Prästvike laguuni kohal, millest on nüüdseks järgi jäänud väike järvesopike. Lubjakünka allika juures asub madal vaatetorn. Müttasime kõik nurgatagused läbi ja uudistasime ka Suurallikat. Teel Saxby poole jäi raja äärde võsa sisse pirakas Hundikivi ehk Vargstein. Muidugi oli ka see vaja meil üle mõõta ja meeste kivile käkipukiga upitamisest sai nalja nabani, nii et silmad märjad. Me küll kulgesime mugavalt mööda asfaltteed, aga siin kõrval on palju põnevaid radasid, mida mööda oleks tore saart avastada. Saxby majakani viib vähe kivisem ja konarlikum tee, millest saab huilates mäest alla logistada. Kõik ronisid nobedalt tuletorni tippu, et nautida päikest, tuult ja Vormsi kontuuri.









Saxby tuletorn on Inglismaalt tellitud 24m kõrge malm osadest ja kohapeal kokku pandud. Ühtlasi oligi meil lõunapikniku aeg käes. Natuke randa mööda edasi otse meremärgi all leidsime mõnusa koha, kus lõunat heamaitsta ning pärast mõnusalt päikese paistel kiviklibul leiba luusse lasta. Imeline ilm koos võrratu seltskonnaga, mida veel enamat tahta! Õnnehormoonid laes täiega!








Mõnusalt mäest alla kulgenud tee tuli ka teise kalde all läbida. See venitab küll seltskonna veidike laiali, aga Huitbergi paekühmul kogusime end taas kokku. See paepaljand on tegelikult asunud kunagi mere põhjas ja on endine korallriff. Mõtelge, Eestis leidub korallriffe!!!  Siin on täielikult nõiduslik fiiling. Mul on tunne, et siin elavad kohe kindlasti trollid või siis Lindgreni Ronja raamatust hallimehikesed, kes kohe välja kargavad ja esitavad tuhat miks küsimust stiilis:"Miks te siin olete? Miks teid nii palju on? Miks te lärmate?". See on see paik, kus saad oma loitsud sõnuda.





Bussbys asuvaid  Magnushofi mõisa varemeid läksime juba kõik koos uudistama.  Tee veerde jäävad kaunid tallist järgi jäänud sambad. Ainuke ilu, mis veel mõisa meenutamas. Ajalooliselt on aga Suuremõisa ja vormsilaste suhe kergelt veider. No miks siis ei ole, kui rannarootslased elasid Eesti saarel rootsi kuninga sääduste järgi. Muidugi mõista ei mahtunud see mõisahärrade hinge. Asi läks lausa nii hulluks, et mõisahärra eemaldati valitsemise kohalt halva käitumise suhtes talupoegadega. 19saj. alul olevat siin hoopistükis  tütarlaste sanatoorium asunud. Kahjuks jäi mingil põhjusel esimese vabariigi aegu tühjaks ja lammutati hiljem. Suuremõisa meenutavad veel jääkelder ja katkine hollandituulik ning varemetes sammastega tall.



 

Teel Hullo poole läbisime Prästvike laguuni teiselt küljelt. Muidugi pole siia matkarada koos väike vaatlustorniga näha, aga teadmine on iseasi, et me asume teisel pool. Kuna kiriku külastuseni oli veel aega, keerasime ratta ninad Rumpo poole. See poolsaar ulatub lausa 3km pikkuselt Väinamerre. Ja selle paigaga seoses ei unune mul iial metsikult vastu kappavad hobused Vormsi esimesest külastusest. Nähes merel jaalat heisatud purjega, mõlkus meeltes laul filmist "Mehed ei nuta": " Ei meelest läe mul iial..."


Lapsed sulistasid taevalaotuse õhtuvärvidega kaetud  vees ja traktor niitis rannaniidul roogu nii, et pritsis vett kahte lehte laiali. Pidasime poolsaare tippu minekut liiga pikaks maaks, et pärast mitte ajahätta jääda kirikusee jõudmisega. Seetõttu võtsime suuna tagasi Hullo poole. Kolasime õigeusu kiriku varemete ümber, mis olevat toiminud 40 aastat. Survestamise tõttu olevat lausa 500 liiget kogudusse saadud, aga mis sellest kasu oli, kui ikka varemeis.


Tunnistasin, et vana nõukaaegne bensiinijaam oli maatasa tehtud ning umbes samal kohal või siis natuke taga pool, moodne saare päästeamet püsti pandud. Jah see bensukas oli räämas ning kole, aga viimane koht, kus ma sellist nostalgiat tundsin meenutamaks pikki bensu sabasid, mis looklesid Tartus mööda Võru tänavat. Võru-Aardla ristil oli tankla, kust sai bensiine nagu A76 ja A92. Saare pubi Krog No 14 ikka toimetas, aga meil polnud erilist põhjust sinna minna, sest meil oli oma kõik hea ja parem kaasas.


Hullo keskuses nagu kord ja kohus, tuli poodi külastada. Lõpuks oli aeg seal maal, et liikusime Püha Olavi Kiriku poole. See pisike Olavi kujuga ja ilma tornita kirik. Laagrilistel käis sees ikka veel oma missa, aga erakordselt lahe pühaisa jutustas meile väljas põhjalikult saare tekkimise ajaloost ja elu kulgemisest siin. "Seltsimees kunstiteadlast oleme nõus kuulama tundide kaupa" 3h kulus märkamatult. Nagu ikka Eesti saarte puhul, on ka Vormsi merest tõusnud maa.  Saare asustasid kunagi rootslased ja elasid siin oma rootsi talupoja õiguste järgi. Kunagi oli see pühakoda asunud lausa mere ääres. Nüüd on maapind nii palju kerkinud, et kirik asub keset saart. Lõpuks ometi, kui laagriliste missa lõppes, saime kirikut ka seest piiluma. See on imetlust väärt. Laes maalingud, kujudega kaunistatud kantsel, paekivi altar, kauni oreli ja laes rippuvate laevamakettidega. See on väga armas lihtne kuid kaunis rootsipärane pühakoda. Alles hiljem loen "Minu Ahvenamaa" raamatust, et orel on ahvenamaalaste kingitus siia Vormsi kirikusse.
Järgmise päeva varahommikul oli mõnel maismaarotil kindel soov saarel, mis asub ju keset merd, ujuma saada. Jalgrattaga väike trenn boonuseks. Kimasime väikse pundiga Rumpo poole. Nüüd oli aeg oma uudishimu rahuldada ja kaeda järgi, mis ikkagi siin kadakate taga tegelikult ikkagi peidus on. Mida poolsaare tipu poole, seda vähemaks kadakaid läks. Kuna kell oli siiski varajane nii umb 8 paiku , siis isegi seal elutsevad veised vaatasid meid hämmeldunud nägudega. Rumpo ps tipp oli lummav, meri tüüne ja taevalaotus hommikuvaikuse pastelltoonides. Võluvalt kaunis ja rahustav! Tagasi teel nii umbes Mäe talu juures keerasime alla randa. Meri on siin ujumiseks ikka madal, aga usinamad hüppasid paadi kanalisse ja said seal sulistada oma isu täis.
Tagasi Rälbysse võtsid meid vastu ülejäänud laiskloomad, kes olid vahepeal virgunud ja kohvigi valmis keetnud. Täna võtsime nõuks saare ida ring läbida. Vot see pool saarest on mul vähe võõra võitu. Alati siiani on küll vilets ilm või kaaslaste jõuetus ida kaare vähe untsu keeranud. Esmalt veel veetsime põhjalikult uudistades Rälby tuuliku juures käsitöö näitus-müüki ja ajasime juttu juba '72st aastast saarel suvitava eestlasest prouaga.


Skäre randa keerates ei leidnud me kohe alumist tuletorni üles. Nüüd suve keskel on saarel palju rahvast, keda jagub igale poole, nii ka siia. Turnisime mööda tormikai kive. Siit paistavad Haapsalu, Seasaar, Väike-Tjuka ja Voosikurk. Teel tagasi maanteele leidsime võsa vahelt ka õige raja alumise liitsihini. See on lihtne ja igav betoon torn.


Norby ülemist majakat või täpsemalt 32m kõrgust liitsihti polnud ka siiani mul õnnestunud näha. Selle juurde läks üsnagi järsu üles kaldega vahva metsatee. Üks talumaja kurjalt haukuva koeraga elutses kohe kõrval. Selle järjepideva lõugamise tõttu seda kohta küll nautida ei saanud, aga ikkagi ära nähtud.


Mööda külateed majapidamisi imetledes jõudsime Svibys asuva Vormsi talumuuseumini. See on taastatud rannarootsi talu imega Pears. Kuuldes, et meid on kohe hulgim, tuli muuseumi töötaja meile giidiks, mis iseenesest on väga armas. Kogu talule tegime põhjaliku tiiru peale ja sees saime kuulda-näha saare ajalugu ning kombeid. See jutt oli väheke erinev kirikuisa jutust, ju igaüks peab ise oma kesktee leidma. Minule ausalt tundus pühaisa versioon põnevam. Uurisin ka oma esma saare külastusel siin samas kohatud muuseumi töötaja giidi, kes valdas 10 keelt, ise oli lätlane ja elas Eestis rootsipärasel saarel. Kahjuks seda prouat sääl enam polnud ja kui mul nüüd valesti meelde ei jäänud, siis läks ta tagasi Lätti. Igatahes oli meeldiv ning muidugi mõista ka hariv muuseumi külastus. Hullo keskuse poole vändates astusime sisse ka külastuskeskusesse, kus mannekeenidel seljas rahvarõivad ning osta saab kaasa igasugu huvitavat nodi alustades lambanahksest jalgratta sadulakattest lõpetades teepakini. Mind köitsid kõige enam sepisnoad Vormsi märgiga. Neid oli erinevas mõõdus terve stendi täis, kust valisin omale sobiva välja. Ja ausalt, väits on aus! Tegelikult saab sealt palju rannarootslastele omaseid asju nagu nende rohke kurrulised pastlad, kudumid ja vardakotid Bindbongen.



Hing rahuldatud ostudega väntasime taas oma saarekodu Rälby poole. 
Oligi meie saare viimane päev õhtale saamas. Pakkisime rattad ja pered autole, tänasime prouat lahke vastuvõtu eest ja asusime sadama poole teele. Praami järjekorras oli veel aega kividel istuda ja imestada kui palju rahvast on nädalavahetusel tegelikult saarel olnud.


Mandrile jõudes, tegime veel toidujääkide hävitamiseks pikniku Ungru lossi murul.


Mäletan oma esmakülastust ja suurt imestust selle pisikese rootsipärase maailma üle. Nüüd 3ndal korral tunnen aga hoopis sooja tuttavat kodust heaolutunnet siin saarel.



Esimest Vormsi külastust loe siit.




26 veebruar 2017

Rabivere raba


Äsja veetsin oma sünnipäeva sõpradega matkates suuskadel Rabivere raba peal. Nüüd sai nõuks võetud sõpruskonna talvepäevad seal kandis veeta ja ka matk rabale teha. 


Purre Kõnnujärvele




Alustasime kaunil lumerohkel talvepäeval kohtumispaigana kokku lepitud Kohila mõisa juurest, kus hetkel tegutseb erakool. Saime ka väheke mõisa peahoonesse sisse piiluda. Kahjuks kedagi hingelist me seest ei leidnud, et lähemalt uurida puurida, seepärast olime viisakad ning vaoshoitud. 

Kohila mõisa härrastemaja tagant

Tegime tiiru väljas ümber maja ja jalutasime paberivabriku poole, mis asub üle jõe. Kuna olen Kohila mõisa ümbruses varemalt kolanud, teadsin otsida mälestusena säilinud vahvat kivisse raiutud sovhoosi silti. See lihtsalt näeb nii äge välja! Lisaks on meie pundis üks poiss vist pea kõik Eesti paigad läbi käinud töö tõttu ja oskab iga paiga juurde midagi lisada. Nüüd jagas ka teadmisi, et mõisa päämajas oli kunagi sovhoosi kontor lausa olnud. Vaat siis milline kirju ajalugu majal. Paberivabriku hooned on muidugi aia taga, aga tore neid vaadata ja mõtiskleda. Tagasi teel üle silla mõisa maja poole on sillal tammi tõstmiseks vahvalt efektsed süsteemid. 

Kohila sovhoosi silt

Liikusime edasi Tohisoo poole. Selles suursuguses mõisa härrastemajas asub juba võõrandamisest saati kool ja hetkel toimib kenasti koolituskeskusena. Tänu sellele saime mõisa maja ka seest kaema.  Väga südant soojendav, kui sellisele hoonele on elu sisse puhutud. Sattusime lausa kangastelgedel vaibakudujate ruumi ja all korrusel vaiba näitus-müügile.

Tohisoo mõisa härrastemaja

Tohisoo

Liikusime tasapisi Rabivere poole. Teele jäi veel väga peenete nikerdustega Lohu mõis. Siin kohal tekkis meil segadus telliskivi märgi ees, et kas see kehtib ainult autodele või ka jalakäijaile. Uudishimu sa võitu ja trügisime õuele. Lihtsalt tahtsime imetleda mõisa kompleksi ja katuseveere nikerdusi. Pean mainima, et mina pole selliseid vigureid mujal Eestis näinud. Väga kaunis!

Lohu mõis


Kaunid nikerdused


Lohu mõisa viinaköök

Vaikselt liikusime edasi Rabivere raba poole. Parkisime autod Markisaare külalismaja õuele ja matkasime üle heinamaa, läbi metsa raba suunas. Et miks see rabivere raba nii eriline minu jaoks?! No tegelikult esmalt on see huvitava ajalooga paigake, kus on asunud metsavendade punker ja leitud Eesti vanim muumia. Lisaks koosneb kahest rabast Rabivere ja Kõnnu. Ja mis kõige tähtsam, on laukaid ja mülkaid ning pole matkaradade tõttu üle rahvastatud. Seega võib seal rahu, vaikust ja üksindust nautida...no peaaegu. Sest just mu sünna tripil kohtasime raba peal kohalikku meest, kes käib seal tihti ja oli meid nähes üllatunud, et seal inimesi trehvab.  Igatahes lähenesime sel korral täpselt teiselt poolt raba servast. Ses suhtes etem, et polnud pikalt metsateedel rühkimist ja läbi võsa murdmist. Valisime teekonna google mapsi aero kaardilt ja panime hanereas ajama. Kuna see siiski rohkem raba äär, siis mätlik ja sookailu puhmaid täis. Sihiks oli meil Kõnnujärv võetud. Kusjuures oli esialgu plaanis meil teha räätsa meisterdamise töötuba ja siis nendega rabale. Aga minu eelnevad luureandmed välistasid selle variandi. Lihtsalt liiga mätlik maastik. Järveke on sätendava lume ja jääkaane all peidus. Purde juures tegime tee pausi törtsu muljete vahetamiseks ja ilma nautimiseks. Rääkisin loo muumiast ja Truta nimelisest tüdrukust, kelle turbakaevajad 1936 a leidsid. Ma ei tea küll kuidas teistele tundus, aga minule tegi see lugu selle raba eriti eriliseks. Siin pool me laukaid ei näe, aga suuskadega oli laukalt laukale mõnus liuelda. Ilmselt oleks ka matkauiskudega üsnagi mõnus. 

Kopra rada

Kõnnu järvel

Rabivere raba vaikus ja rahu


Tagasi siblisime sama rada, et ei eksiks teelt. Ja nagu mainitud meeli ülendav õhtu sõprade seltsis leidis aset Markisaare külalismajas. 
Hommikul virgemad käisid juba tiiru rabal jalutamas, et värske õhk kopsudesse manustada. Teel kodu poole sai veel üle vaadatud Lohu jaanilinn ehk Loone linnuse asupaik. Linnuse kaitseks rajatud vallide tõttu tundub selle asukoht olevat lohus. Lastele pakuvad sellised lohud alati lõbu, kes jookseb ümber tiiru ja kes jookseb läbi. Igatahes viib värava taoline sild linnuse aladele. 

Loone linnuse sild-värav

Kultuuri ja matka täis nädalavahetus. Ja minul on endiselt tunne, et Rabivere rabal on mulle veel kauneid vaateid pakkuda.


03 veebruar 2017

Marimetsa raba

Astu sohu!


Näoraamatus avaldati mingi tore kampaania "Astu sohu", et inimesed rohkem meie loodusvõlusid naudiksid, toast välja poeksid ning soodes-rabades liiguksid. Igatahes sobis see kokku meie kursa ideega võimalikult palju looduses liikuda ja teooria ning praktika ühendada, selleks oli meiega kaasas floora-fauna õpetaja Marje.
Minu eelmine Marimetsa raba külastus jääb umbes natuke üle aasta tagusesse aega, kui veel uut laudteed ehitati ja torni üldse polnudki. Pean tõdema, et igal korral on õige teeotsa leidmisega probleeme. Endiselt on google gps´is vana parkla punkt ühe talu juures, kust tegelikult enam rajale ei saa. Eelmisel korral oli õige tee otsas ikka suur puidust silt. Läksin sellel korralgi puidust silti otsima, aga hoopis plekist silt, millel kirjas 500m pärast Marimetsa matkaraja parkla tee paremale. Nii ma siis kimasin oma 500m ja rohkemgi, aga ei teed paremale. Keerasin tagasi ja umb 50m peale plekksilti läks hoopis tee Marimetsa parklasse. Hämmeldus oli suur meetri mõõdust.


Aga sellepärast ei tohi tujul veel lasta langeda. 
Väike tutvust infotahvliga, kus selgub, et Marimetsa raba on alguse saanud pärast Antülusjärve taandumist.  
Juba esimestel sammudel leidsime lume pealt käbikuninga jäljed ning hiljem metsa alt tema toidulaua (näritud käbi).
Raba laudtee alguseni on üsna pikk maa jalutada oma 2-3km. Esmalt läbi väikese metsatuka, mis toredalt künklik. Tegelikult on siin hoopis lubjakivi kaevatud, mida lubjapõletus ahjudes põletati.

Lubja kaevandamise augud

Seejärel läheb rada üle heinamaa, kus sai vaadelda hulgaliselt erinevaid jälgi:haavikuemanda, võsavillemi, sarvekuninga, metsanotsu ja kitse. Võsa serval olid põdrad endil kõhtu täitnud ning oksi veidike näksinud. Hiljem leidsime raja kõrvalt ilmselt tedre jälgi.

Heinamaa, millel tohutu jäljeraamat

Metsa jõudes avaldus seal hoopis teine maailm, kus kasvamas samblad, samblikud, kollad, seened, rähnide uuristamise jäljed ja palju muud põnevat, kui oskad vaid vaadata.

Talvine Marimetsa oja



Seda põnevam, kui kaasas on tarkpea, kes oskab tähelepanu juhtida metsas leiduvatele pisidetailidele ning saateks huvitav lugu või info selle kohta.

Pässik on väga väärtuslik ja hinnatud materjal käsitööliste seas, sest ei kuiva katki


Puukoorealune käikude maailm ja sikkude puuritud augud



Kollad lumehärmas
Päris palju oli kõdunenud puid, mille oma valdustesse haaranud röövikud, putukad, mutukad, seened ja kõigele lisaks rähnid. No neid puuritud auke jagus igale kõrgusele. See tuleneb erinevat liiki rähnidest. Näiteks must rähn puurib puud maale ligemal. Vahel oli tunne nagu ema koos lastega oli mõne puu käsile võtnud.

Ilmselt musta rähni toksitud



Sain targemaks, et kased on tegelikult väga õrnad ja vastuvõtlikud haigustele. Ka väiksemast vigastusest võib haigus sisse minna. Kui kase küljes on puuseened, siis on kahjuks selle puuga juba ühel pool.
Tuletael on kase küljes kasvav seen, mida saab edukalt kasutada tule alustamiseks ja sädeme edasikandmiseks. Tulerauaga löödi tulekivi pihta ja sädemed, mis kukkusid tuletaelale süttisid.


Tuletaelad kasel





Igatahes kulus meil metsatuka läbimiseks küllaldaselt, aga huvitavalt, aega. Enne raba tuli veel ületada Kureselja küngas, kus vanasti oli karjatatud lambaid. Tegelikult on see väga mõnusate iidsete tammejändrikega kõrgendik enne raba, mille all peaks asuma ka mägralinnak. No ma ei kujuta ette kas sellise inimestetrampimise peale seal enam mäkru ongi? Igatahes võluv ja salapäraselt müstiline koht. Minule meenutab see pigem hiiepaika.




Lõpuks ometi jõuame laudrajale, kust algab siirdesoo. See on veel see osa, kus on madal männimets peal, aga taimestik on juba muutunud ning pinnas soine. Mändide alune on sookailuga kaetud. Hetkel on lehed pruunid, aga neid lähedalt nuusutades või sõrme vahel hõõrudes avaldub sookailu tüüpiline tugev aroom. 

Sookail lõhnab nüüdki, eriti kui hõõruda lehti käevahel

Nagu ikka rabades on palju madal- ja vaevakaske, millel hetkel küljes pisikesed ümarad urvad. Eristab neid siis lehe järgi.

Madalkask

Jah laudtee on siis ehitet õige aus. Ei anna vanade rabateedega võrreldagi, kus maha asetatud palgist lõigatud servamata lauad. Hullem veel, kui alla oli ristpuu pandud ja laud sinna naelaga kinni löödud, mis hiljem kurja kuulutavalt välja turritasid. Aga omamoodi võlu vaadata vanade laudade välja joonistunud puusüü mustreid.

Piirdega laudtee raba veesoone kohal

Jah, tänapäeva popp värk läbida raba jalga märjaks tegemata. Hoolimata sellest, et vana hea potiku kõrval on igasugu moodsad coretex ja waterproof jalanõud.



Kes küll selle niimoodi tutti sidus?


Sellegi poolest on raba võluv ja seda igal aastaajal. 




Kahju, et ilm nõnna sombune ja taevas tinahall. Õnneks oli hommikul sadanud kerge lumi jälle puud-põõsad kaunimaks ehtinud.

Eestimaine Bonzai park

Pikalt pikalt jalutamist laudteed mööda, lugedes infotahvleid, kuigi ma olen alati matkal laisk selles ja teen pigem fotokaga klõpsu, et hiljem kodus lugeda, hakkas ometi silma paistma uhiuus alles detsembris valminud vaatetorn. Jah minu eelmise külastuskorra ajal oli vana rada üles võetud ja tornidki ära lammutatud. Oli veel ainult vana platvorm laugaste juures. Vana laudtee tegi tegelikult raba peal ringi, aga raha kokkuhoiu mõttes tehakse nüüd ainult edasi-tagasi teid. 
Muideks ka põdrad armastavad mööda inimeste rajatud laudteid liikuda raba peal.

Ja seal ta paistabki, uhiuus vaatetorn


Ka uus vaatetorn on aus. Vaade sealt on kenasti üle lageraba ja saab imetleda kohe all asuvate laugaste ilu. 
Hmm, lauka platelt läheb redel vette! Ah kuidas sellised nähtused tekitavad minus igatsuse kauni suvepäeva järgi... mill´ saaksin siin vees sulistada?

Marimetsa raba vaatetorn

Ümber laugaste läheb siin tegelikult rada. Hetkel tundub, et ainult sõkutud versioon, kuid tegelikult peaks olema need samad vanad head lauad lihtsalt maha asetatud, ainult lihtsalt veidike rappa vajunud ja kinni kasvanud.

Vaade tornist laugastele

Rahvas tilkus tagasiteele kõik eri aegadel. Seetõttu oli hea viimaseks jääda ja mõned fotojäädvustused klõpsida nii, et keegi rajal ei sega. 

Ja siis metsast tagasi välja jõudes läks risti me teelt üle värske sirgjooneline jäljerida, mis suure tõenäosusega kuulusid võsavillemile. Prr hirmu- ja põnevuse judin käis üle selja. Hea et ikka päris üksi ei olnud. 


Meie retke jäljeraamat

Loomulikult oli taas väga mõnus ja mis peamine, väga hariv päev veedetud looduses!
Mis seal muud ikka öelda kui et "Astu sohu!"