Lehed

26 veebruar 2017

Rabivere raba


Äsja veetsin oma sünnipäeva sõpradega matkates suuskadel Rabivere raba peal. Nüüd sai nõuks võetud sõpruskonna talvepäevad seal kandis veeta ja ka matk rabale teha. 


Purre Kõnnujärvele




Alustasime kaunil lumerohkel talvepäeval kohtumispaigana kokku lepitud Kohila mõisa juurest, kus hetkel tegutseb erakool. Saime ka väheke mõisa peahoonesse sisse piiluda. Kahjuks kedagi hingelist me seest ei leidnud, et lähemalt uurida puurida, seepärast olime viisakad ning vaoshoitud. 

Kohila mõisa härrastemaja tagant

Tegime tiiru väljas ümber maja ja jalutasime paberivabriku poole, mis asub üle jõe. Kuna olen Kohila mõisa ümbruses varemalt kolanud, teadsin otsida mälestusena säilinud vahvat kivisse raiutud sovhoosi silti. See lihtsalt näeb nii äge välja! Lisaks on meie pundis üks poiss vist pea kõik Eesti paigad läbi käinud töö tõttu ja oskab iga paiga juurde midagi lisada. Nüüd jagas ka teadmisi, et mõisa päämajas oli kunagi sovhoosi kontor lausa olnud. Vaat siis milline kirju ajalugu majal. Paberivabriku hooned on muidugi aia taga, aga tore neid vaadata ja mõtiskleda. Tagasi teel üle silla mõisa maja poole on sillal tammi tõstmiseks vahvalt efektsed süsteemid. 

Kohila sovhoosi silt

Liikusime edasi Tohisoo poole. Selles suursuguses mõisa härrastemajas asub juba võõrandamisest saati kool ja hetkel toimib kenasti koolituskeskusena. Tänu sellele saime mõisa maja ka seest kaema.  Väga südant soojendav, kui sellisele hoonele on elu sisse puhutud. Sattusime lausa kangastelgedel vaibakudujate ruumi ja all korrusel vaiba näitus-müügile.

Tohisoo mõisa härrastemaja

Tohisoo

Liikusime tasapisi Rabivere poole. Teele jäi veel väga peenete nikerdustega Lohu mõis. Siin kohal tekkis meil segadus telliskivi märgi ees, et kas see kehtib ainult autodele või ka jalakäijaile. Uudishimu sa võitu ja trügisime õuele. Lihtsalt tahtsime imetleda mõisa kompleksi ja katuseveere nikerdusi. Pean mainima, et mina pole selliseid vigureid mujal Eestis näinud. Väga kaunis!

Lohu mõis


Kaunid nikerdused


Lohu mõisa viinaköök

Vaikselt liikusime edasi Rabivere raba poole. Parkisime autod Markisaare külalismaja õuele ja matkasime üle heinamaa, läbi metsa raba suunas. Et miks see rabivere raba nii eriline minu jaoks?! No tegelikult esmalt on see huvitava ajalooga paigake, kus on asunud metsavendade punker ja leitud Eesti vanim muumia. Lisaks koosneb kahest rabast Rabivere ja Kõnnu. Ja mis kõige tähtsam, on laukaid ja mülkaid ning pole matkaradade tõttu üle rahvastatud. Seega võib seal rahu, vaikust ja üksindust nautida...no peaaegu. Sest just mu sünna tripil kohtasime raba peal kohalikku meest, kes käib seal tihti ja oli meid nähes üllatunud, et seal inimesi trehvab.  Igatahes lähenesime sel korral täpselt teiselt poolt raba servast. Ses suhtes etem, et polnud pikalt metsateedel rühkimist ja läbi võsa murdmist. Valisime teekonna google mapsi aero kaardilt ja panime hanereas ajama. Kuna see siiski rohkem raba äär, siis mätlik ja sookailu puhmaid täis. Sihiks oli meil Kõnnujärv võetud. Kusjuures oli esialgu plaanis meil teha räätsa meisterdamise töötuba ja siis nendega rabale. Aga minu eelnevad luureandmed välistasid selle variandi. Lihtsalt liiga mätlik maastik. Järveke on sätendava lume ja jääkaane all peidus. Purde juures tegime tee pausi törtsu muljete vahetamiseks ja ilma nautimiseks. Rääkisin loo muumiast ja Truta nimelisest tüdrukust, kelle turbakaevajad 1936 a leidsid. Ma ei tea küll kuidas teistele tundus, aga minule tegi see lugu selle raba eriti eriliseks. Siin pool me laukaid ei näe, aga suuskadega oli laukalt laukale mõnus liuelda. Ilmselt oleks ka matkauiskudega üsnagi mõnus. 

Kopra rada

Kõnnu järvel

Rabivere raba vaikus ja rahu


Tagasi siblisime sama rada, et ei eksiks teelt. Ja nagu mainitud meeli ülendav õhtu sõprade seltsis leidis aset Markisaare külalismajas. 
Hommikul virgemad käisid juba tiiru rabal jalutamas, et värske õhk kopsudesse manustada. Teel kodu poole sai veel üle vaadatud Lohu jaanilinn ehk Loone linnuse asupaik. Linnuse kaitseks rajatud vallide tõttu tundub selle asukoht olevat lohus. Lastele pakuvad sellised lohud alati lõbu, kes jookseb ümber tiiru ja kes jookseb läbi. Igatahes viib värava taoline sild linnuse aladele. 

Loone linnuse sild-värav

Kultuuri ja matka täis nädalavahetus. Ja minul on endiselt tunne, et Rabivere rabal on mulle veel kauneid vaateid pakkuda.


03 veebruar 2017

Marimetsa raba

Astu sohu!


Näoraamatus avaldati mingi tore kampaania "Astu sohu", et inimesed rohkem meie loodusvõlusid naudiksid, toast välja poeksid ning soodes-rabades liiguksid. Igatahes sobis see kokku meie kursa ideega võimalikult palju looduses liikuda ja teooria ning praktika ühendada, selleks oli meiega kaasas floora-fauna õpetaja Marje.
Minu eelmine Marimetsa raba külastus jääb umbes natuke üle aasta tagusesse aega, kui veel uut laudteed ehitati ja torni üldse polnudki. Pean tõdema, et igal korral on õige teeotsa leidmisega probleeme. Endiselt on google gps´is vana parkla punkt ühe talu juures, kust tegelikult enam rajale ei saa. Eelmisel korral oli õige tee otsas ikka suur puidust silt. Läksin sellel korralgi puidust silti otsima, aga hoopis plekist silt, millel kirjas 500m pärast Marimetsa matkaraja parkla tee paremale. Nii ma siis kimasin oma 500m ja rohkemgi, aga ei teed paremale. Keerasin tagasi ja umb 50m peale plekksilti läks hoopis tee Marimetsa parklasse. Hämmeldus oli suur meetri mõõdust.


Aga sellepärast ei tohi tujul veel lasta langeda. 
Väike tutvust infotahvliga, kus selgub, et Marimetsa raba on alguse saanud pärast Antülusjärve taandumist.  
Juba esimestel sammudel leidsime lume pealt käbikuninga jäljed ning hiljem metsa alt tema toidulaua (näritud käbi).
Raba laudtee alguseni on üsna pikk maa jalutada oma 2-3km. Esmalt läbi väikese metsatuka, mis toredalt künklik. Tegelikult on siin hoopis lubjakivi kaevatud, mida lubjapõletus ahjudes põletati.

Lubja kaevandamise augud

Seejärel läheb rada üle heinamaa, kus sai vaadelda hulgaliselt erinevaid jälgi:haavikuemanda, võsavillemi, sarvekuninga, metsanotsu ja kitse. Võsa serval olid põdrad endil kõhtu täitnud ning oksi veidike näksinud. Hiljem leidsime raja kõrvalt ilmselt tedre jälgi.

Heinamaa, millel tohutu jäljeraamat

Metsa jõudes avaldus seal hoopis teine maailm, kus kasvamas samblad, samblikud, kollad, seened, rähnide uuristamise jäljed ja palju muud põnevat, kui oskad vaid vaadata.

Talvine Marimetsa oja



Seda põnevam, kui kaasas on tarkpea, kes oskab tähelepanu juhtida metsas leiduvatele pisidetailidele ning saateks huvitav lugu või info selle kohta.

Pässik on väga väärtuslik ja hinnatud materjal käsitööliste seas, sest ei kuiva katki


Puukoorealune käikude maailm ja sikkude puuritud augud



Kollad lumehärmas
Päris palju oli kõdunenud puid, mille oma valdustesse haaranud röövikud, putukad, mutukad, seened ja kõigele lisaks rähnid. No neid puuritud auke jagus igale kõrgusele. See tuleneb erinevat liiki rähnidest. Näiteks must rähn puurib puud maale ligemal. Vahel oli tunne nagu ema koos lastega oli mõne puu käsile võtnud.

Ilmselt musta rähni toksitud



Sain targemaks, et kased on tegelikult väga õrnad ja vastuvõtlikud haigustele. Ka väiksemast vigastusest võib haigus sisse minna. Kui kase küljes on puuseened, siis on kahjuks selle puuga juba ühel pool.
Tuletael on kase küljes kasvav seen, mida saab edukalt kasutada tule alustamiseks ja sädeme edasikandmiseks. Tulerauaga löödi tulekivi pihta ja sädemed, mis kukkusid tuletaelale süttisid.


Tuletaelad kasel





Igatahes kulus meil metsatuka läbimiseks küllaldaselt, aga huvitavalt, aega. Enne raba tuli veel ületada Kureselja küngas, kus vanasti oli karjatatud lambaid. Tegelikult on see väga mõnusate iidsete tammejändrikega kõrgendik enne raba, mille all peaks asuma ka mägralinnak. No ma ei kujuta ette kas sellise inimestetrampimise peale seal enam mäkru ongi? Igatahes võluv ja salapäraselt müstiline koht. Minule meenutab see pigem hiiepaika.




Lõpuks ometi jõuame laudrajale, kust algab siirdesoo. See on veel see osa, kus on madal männimets peal, aga taimestik on juba muutunud ning pinnas soine. Mändide alune on sookailuga kaetud. Hetkel on lehed pruunid, aga neid lähedalt nuusutades või sõrme vahel hõõrudes avaldub sookailu tüüpiline tugev aroom. 

Sookail lõhnab nüüdki, eriti kui hõõruda lehti käevahel

Nagu ikka rabades on palju madal- ja vaevakaske, millel hetkel küljes pisikesed ümarad urvad. Eristab neid siis lehe järgi.

Madalkask

Jah laudtee on siis ehitet õige aus. Ei anna vanade rabateedega võrreldagi, kus maha asetatud palgist lõigatud servamata lauad. Hullem veel, kui alla oli ristpuu pandud ja laud sinna naelaga kinni löödud, mis hiljem kurja kuulutavalt välja turritasid. Aga omamoodi võlu vaadata vanade laudade välja joonistunud puusüü mustreid.

Piirdega laudtee raba veesoone kohal

Jah, tänapäeva popp värk läbida raba jalga märjaks tegemata. Hoolimata sellest, et vana hea potiku kõrval on igasugu moodsad coretex ja waterproof jalanõud.



Kes küll selle niimoodi tutti sidus?


Sellegi poolest on raba võluv ja seda igal aastaajal. 




Kahju, et ilm nõnna sombune ja taevas tinahall. Õnneks oli hommikul sadanud kerge lumi jälle puud-põõsad kaunimaks ehtinud.

Eestimaine Bonzai park

Pikalt pikalt jalutamist laudteed mööda, lugedes infotahvleid, kuigi ma olen alati matkal laisk selles ja teen pigem fotokaga klõpsu, et hiljem kodus lugeda, hakkas ometi silma paistma uhiuus alles detsembris valminud vaatetorn. Jah minu eelmise külastuskorra ajal oli vana rada üles võetud ja tornidki ära lammutatud. Oli veel ainult vana platvorm laugaste juures. Vana laudtee tegi tegelikult raba peal ringi, aga raha kokkuhoiu mõttes tehakse nüüd ainult edasi-tagasi teid. 
Muideks ka põdrad armastavad mööda inimeste rajatud laudteid liikuda raba peal.

Ja seal ta paistabki, uhiuus vaatetorn


Ka uus vaatetorn on aus. Vaade sealt on kenasti üle lageraba ja saab imetleda kohe all asuvate laugaste ilu. 
Hmm, lauka platelt läheb redel vette! Ah kuidas sellised nähtused tekitavad minus igatsuse kauni suvepäeva järgi... mill´ saaksin siin vees sulistada?

Marimetsa raba vaatetorn

Ümber laugaste läheb siin tegelikult rada. Hetkel tundub, et ainult sõkutud versioon, kuid tegelikult peaks olema need samad vanad head lauad lihtsalt maha asetatud, ainult lihtsalt veidike rappa vajunud ja kinni kasvanud.

Vaade tornist laugastele

Rahvas tilkus tagasiteele kõik eri aegadel. Seetõttu oli hea viimaseks jääda ja mõned fotojäädvustused klõpsida nii, et keegi rajal ei sega. 

Ja siis metsast tagasi välja jõudes läks risti me teelt üle värske sirgjooneline jäljerida, mis suure tõenäosusega kuulusid võsavillemile. Prr hirmu- ja põnevuse judin käis üle selja. Hea et ikka päris üksi ei olnud. 


Meie retke jäljeraamat

Loomulikult oli taas väga mõnus ja mis peamine, väga hariv päev veedetud looduses!
Mis seal muud ikka öelda kui et "Astu sohu!"






27 detsember 2016

Paunküla matkarada

Paunkülas järvest järveni


 Minu sees kasvab kohe meeletu rahutus, kui ma pole saanud hulgal ajal kusagil matkamas või mõnd uut kohta avastamas käia. 
Nii siis, ühel kenal hommikul piilus pilve serva tagant päike ning väljas oli paar soojakraadi. Minu liisk langes Paunküla matkaradadele, kuhu mu jalg polnud veel jõudnud. Koer auto peale ja punuma. 




Igaks elujuhtumiks oli seljakotis kaasas prinditud kaart kuid tegin ka telefoniga raja alguses infotahvil olevast kaardist pildi. Egas muud kui rajale. Kohe tuli hakata mäest üles rühkima, siin peaks kaardi järgi hästi reljeefne pinnas olema. Natuke maad kõnnitud, kui silm tabas põõsaste vahel ühe ehitise. Astusin lähemale uudistama. Mingi kuuri taoline varjualune, kus siis laud pikkade toolidega, ees parajalt suur tantsuplats. Ei jätnud erilist muljet ja jätkasin oma teed. Rada oli tõesti juba algusest peale üles alla. 

Paunküla matkarada

Esimesed võsa vahed tempokalt läbitud, algas kenake männimets. Juba haaras silm esimest järve, millel nimeks Suur-Kaksjärv. Järvele viis vana ja üsna viletsake purre kuid muidu armas ja kutsub ujuma küll. Suur-Kaksjärv peaks olema üks Eesti punasema veega järvi. Seal samas natuke enne kallast oli ka lõkkeplats ja onn mändide all, kus katuse serva all laud toolidega ning vaheseina taga magamiseks lavatsid. Väga mõistlik minu meelest matkalistele.



Purre järveveele

Suur-Kaksjärv

Tee lõkkeplatsilt järve äärde ja matkaonn


 Nüüd hargnes tee 3ks. Valisin algul keskmise, aga see viis katkise laudtee otsa, mis kaardi järgi minu valik polnud, sest muidu oleks mul paar järve vahele jäänud. Olin siis otsustanud Paunküla 9st järvest 7 oma ihusilmaga üle kaeda. Selline huvitav orienteerumine ja järvede otsimine annab minu silmis kohe matkarajale lisaväärtust juurde.
Keerasin tagasi ja otsisin järve äärt mööda minema pidavat rada. No jah, kui siiani oli rajamärgistus väga ok punaste täppidega ja puha, siis nüüd olid need kadunud ja ilmusid aegajalt õrna, vana ja kulununa välja. Kuigi kaardi järgi ja sissetallutud rada ju kulgeb siit. Aga seda põnevam on orienteeruda.


Vana ja väsinud laudtee


Nüüdseks olin ma loodusega kohanenud ja hakkasin ka detaile märkama. Milline sammalde ja samblike võlumaailm siin on! Puud oleks nagu härmas samblike all. Ühe oksa küljes suutsin ma tuvastada 4 erinevat sorti ja minu lemmik neist on ikkagi habesamblik. See oleks nagu soku habemed riputatud puu otsa. Siin kandis oli õrn lumekirme maas, mis nüüd plusskraadidega sulama hakkas ja puuokste otstesse pärlendavate piiskade mängu moodustas. Kui oskad märgata, siis on ka hallil ilmal omad võlud.







Väike-Kaksjärve ümber läks lausa rada kus järsku olid täpidki erksamad, kuigi mina pidin ära vasakule keerama, marssisin ma esialgu hoogsalt mööda järve äärt edasi. Ja hea oli, sest nägin väga uhket viguriga männipuud. Selle peale meenub mulle jälle vana hea jaapanlastest turistide nali Eesti rabas: "Kui palju inimesi teil seda bonzai parki hooldab?"



Väike-Kaksjärv


Ok selleks, et oma plaani võetud rada jätkata, pidin natuke maad tagasi minema ja kraavi juures teise suuna valima. Nüüd läks maastik künklikumaks ja kaunis männik asendus võsa ja segametsaga. Pean mainima, et väga räbune on metsaalune ehk palju maha murdunud puid põõsaid. Ma nüüd ei teagi, kas oleks õigem hooldada ja metsaalused vähegi puhtamad hoida või on loodusele kasulik, kui puud huumuskihiks mädanevad?
Igatahes vahvaid samblikepuid jagus ikka ja veel rohkelt mu teel. 




Leidsin ka ühe metsahaldja. Ausõna, puu oli niimoodi sammaldunud, et üks oks oli ninaks ja teistest oksakohtadest ning lohkudest moodustus ülejäänud nägu, silmad, suu ja isegi kõrvad. Vahva sell selline! Üldse leidsin sellelt matkarajalt palju nägude või kehadega huvitavaid tegelasi. 


Metsahaldjas

Kõik võimalikud näod ja kujud

See pilt keera oma kujutluses tagurpidi :)

Ühes oosis oli isegi mu koolitööks vajamineva raudosja koloonia. Noppisin mõned varred kaasa. Raudosi on ainuke osjalistest, mis läbi talve leitav. Vanarahvas olevat seda poti küürimiseks kasutanud tema kareduse tõttu.
Raja kõrval leidus üks vana ja väsinud loomade söödamaja ning hulgaliselt linnu pesakaste, millest ainult 1 oli kasutuskõlblik. Kahju vaadata sellis kaduvikku kulgevat olukorda. Kas siin siis metsamajandamist enam ei toimu ja metsavahti polegi?
Millalgi keeras tähistamata tee Kootsjärve suunas, aga minul oli plaani võetud järved üle vaadata, mis võimalikult matkatee lähedal ja saab ringiratast läbitud. Seega Kootsjärv jäi natuke liiga sellest ringist eelame.


Raudosja koloonia

Peagi olin otsaga jõudnud siinsete järvede kõige suurema ehk Lindjärveni. Vahva nimi sel´ järvel! See järvesilm on kinni kasvamas ning tundub üsnagi madala põhjaline olevat. Järve ümbritsevad roostikud ning radu mööda lähemale minnes satud lausa õõtsikule.

Lindjärv



Matkarada läbi roostiku

Siit-sealt kiikasin järve äärde ja seejärel keeras rada hoopis vallseljakule üles. See oli jälle omamoodi huvitav - ise vantsid kõrgel üleval ja kahele poole jäävad orud, mis on soostunud. Päris pikalt oli seda jalutamist siin enne, kui üks rada paremale ehk Rahkjärve äärde keeras. See oli nüüd see sama laudtee rada, mis teiselt poolt väga katkine ja märg paistis.  Siin oli juba katkist rada hakatud üles võtma, et aasta pärast uuel kuival laudteel saaksime jalutada. 


Üles võetud vana laudtee

Kattekold


Rahkjärv oli kenake järsemate kallastega kuid kauaks ma siin ei peatunud. Ronisin tagasi vallseljakule, et suunduda järgmiste järvede poole. 


Rahkjärv

Metsa all hakkas kergelt hämarduma ja samblaga kaetud kivid ning turritavad puujuured läksid üha müstilisemaks. Taevapiiril oli küll veel päikese kaasabil maalitud värvilised triibud kollase ja sinisega, aga mujal oli ju hall end laiali laotanud. Aegajalt leidus vanu vaevu loetavaid suunaviitasid. 


Teerada mööda vallseljakut

Minu ühed lemmikud - porosamblikud

Lõpuks saabuski kaua oodatud Mustjärv kuid vara veel seda kaeda. Esmalt lähen viskan pilgu peale grammikene eemal olevale Punamäe järvele. See järv oli nüüd küll kõige metsikum ja ligipääs neist kõige raskem. Jäigi mingi vahemaa järve äärde läbimata, sest nii soiseks läks pinnas.
Eemal asub veel Lina järv, aga see jääb nüüd küll natuke liialt kaugele ja ka otsest matkarada sinna ei vii vähemalt kirjade järgi.


Punamäe järv
Jalutasin nüüd juba täies õhtuhämaruses Mustjärve äärde. Tunnistasin selle järvesilma olemasolu ning tõttasin rutakal sammul edasi, sest päris pimeda peale ka lust pole jääda. Nüüd viis sissetallutud rada, loomulikult ilma raja märkideta, raba peale, mis möödus uuesti Rahkjärvest küll teise nurga alt. Raba oli külmaga roosakas punaseks värvunud. Kaunis!

Mustjärv
Lehter porosamblik
Märjemates kohtades oli raba peal korralik laudtee, mis kumises õhtuvaikuses valjuhäälselt mu jalge all. Peni krõbistas oma küüntega teises rütmis.
Lõpuks jõudsime taas ringiga tagasi Suure-Kaksjärve lõkkeplatsile, kust keerasime suuna raja alguse poole. Hoolimata rutakast sammust leidsin nüüd alles puude vahelt raja tegeliku esimese järve Rõõsajärve üles. Ju see jäi algul tee suhtes nurga all olles märkamata. Selle järve äärde saamine ka räbu tõttu raskendatud kuigi kaardil näitab ujumiskohta, ju siis natuke teise kandi peal.
Metsaalune kattub pimedusega ja pean tunnistama oma rumalust, et taskulambi autosse jätsin. Eks see ole ikka nii, et vajalik varustus jääb maha just siis, kui seda vaja läheb.

Õhtuvalguses punakaks värvunud raba

Tegelikult oli see ligi 10km matkarada, mille käigus läbisin 7 järve väga huvitav ja mitmekülgne ning väärib sinna uuesti minemist. Nüüd läbiks põnevuse mõttes raja vastu päeva ning varuks selle tarbeks rohkem aega. Pealegi samblike rohkus puudel on märk värskest õhust.

Soosõnajalg