Vällamägi

Kui mul on Võrumaa maakodus külalised, siis ikka teeme ka ümbruskonnas tripi. Ja no Lõuna - Eestis juba huviväärsustest puudus ei tule. Ma armastan naljatamisi öelda, et iga nurga taga on midagi põnevat.

Sel korral tahaks näidata mõnd paika, mida ka ise pole külastanud. Eelmisel suvel RMK lõunarada sõites jäi vihmase ilma tõttu Vällamägi läbimata. Ju nüüd siis on õige aeg selle avastamiseks. 

Vällamäest mööda sõites on see lihtsalt üks suur metsaga kaetud küngas. Eemalt ei saa midagi aru, et selle metsa all on peidus Eesti kõrguselt teine mägi, aga absoluutkõrguselt esimene. Vanarahvas uskus, et mäge valvab mäe vaim Metsäesä, kes karistab neid, kes hooletult metsaga ümber käivad. Vällamäe metsast võetud palkidest ehitatud majad pidavat põlema minema. Selliste teadmistega läksime ise seda asja lähemalt uurima. 

Stendil olev kaart näitab raja pikkuseks 2,2km 

Natuke maad, kui olme saanud alles päkad soojaks, jalutas niidul vastu üks mees, kes jutustas, et nad on siin RMK majas ja kutsus meidki sinna. Meie emotsioon oli üllatunud, oota, me ju alles saime siia. Põgusa vestluse järel soovisime head ja jätkasime oma rada. 

Vällamäel on oma raba, mis on omakorda Eesti kõige kõigem. See tähendab, et see pisike raba on kõige paksema turbalasundiga Eestis. Noh niimoodi peale vaadates ei saa ju midagi aru, aga teadmine on teine asi, et turbakihi paksuseks mõõdetud lausa 17m. 

Siin samas on ka külmakahjustatud puud. Teadlikult näen ma selliseid elu esimest korda. Ilmselt olen ka varem näinud aga ei osanud tähelepanu pöörata või siis arvasin, et metsloomade poolt tekitatud. Paitan pragunenud puukoort ja mõtlen siinsete külmade paukuvate talvede peale. Tean, et kunagi võttis külm meil lausa Sänna mõisa allee puud ära. Väga ägedaid ja igasugu erinevaid puudel kasvavaid seeni on siin. 

Ja siis me saame kurikuulsat 40° Vällamäe tõusu nautida. Siia on pandud abistav köis postide vahele, mis algul tundub naljakas, aga pärast tõemeeli me endid seal üles veame. Võidukalt Vällamäe tippu jõudes on ikka uhke tunne küll. Puhkame hetkeks jalga, teeme joogipausi ja loeme stendilt Eesti 10 kõrgemat mäge. 

Matkarajaga ristub veel mitmeid teid ja mul on tunne, et siin on lausa mingi offroad rada. Ilmselt tänu Metsäesä olemasolule on siin 120 aasta vanused kuused ja kohalike sõnul pidavat ka need Eesti sihvakaimad olema. Neid kutsutakse 6e palgi kuuskedeks, sest ühest puust pidavat saama 6 6m pikkust palki. 

Mulle tundub, et Vällamägi on nagu omaette maailm. Siin on kõik just kui olemas. Ja kõigele lisaks on siin nõiduslikku salapära. Kaarti vaadates olekski rattaga läbides Vällamäge külje pealt ainult nuusutada saanud. 

Sealt ära sõites oli mul tunne nagu oleksin käinud vaimude maailmas. 

RMK Peraküla-Ähijärve matka loe siit

Ohepalu

Hiljuti juhtusin lugema soovitust Ohepalu MKA' st. Võtsin siis nõuks seda lähemalt uurida esimesel võimalusel.

Sõitsin "porgandiga" Tapale. Mõtlesin tiirukese ka linnas teha, aga kahjuks oli teetööde tõttu alates raudteest kõik üles kaevatud ja linna, õigemini kirikutorni kiivreid vaatasin ainult eemalt. Vähemasti on tore tõdeda, et Tapas asjad liiguvad paremuse poole.

Tapa tsaariaegne raudteejaama hoone

Võimas kahepealine veetorn

Kauni nikerdusega maja

Soovituste järgi väntasin Võidu pst lõppu, kust algas matkarada, mis kenasti siltidega tähistet. Nagu ma ikka armastan ratast rohkem kui jalgsi komberdada, siis mõtlesin Ohepalu seljandikku vändates läbida. 

Tjah, esimesed sajad meetrid olid võsas porimülka läbimine ja rattasõidust pole juttugi. Mõtlesin juba kas kogu rada selline? Siis seda küll tiba palju voki käekõrval lükkamiseks. Õnneks siiski peatselt enne Valgejõge ristus rada vähe suuremaga ja läks sõidetavaks kaherealiseks metsateeks. 

Sild üle Valgejõe

Valgejõe luht

Valgejõgi oli siin lai, aga üsna kinni kasvanud. Kaldal oli kena kohake, kust sain vett katsuda ja nägu loputada. Selge, kiire vooluga aga väga madal. End üleni kasta siin küll ei saaks kui just põhjakonn ei taha olla.

Üle jõe oli kaares puitsillake, millel seistes paistis kätte eemal olev jõeluht. Peale jõe ületust algas lubatud Ohepalu vallseljandik. Päris huvitav looklev tee üles-alla segametsade vahel ja kahele poole teed läheb alla orgu. Ausalt öeldes oleks kindlasti väga nauditavate vaadetega kohti, aga puud olid ees ja sai ainult aimata kaunist vaadet üle maastikukaitseala. 

Teerada mööda Ohepalu vallseljandikku

Kilpsamblik

Uibuleht

Peatusin tihti, et kiigata puude vahele, uudistada maas leiduvaid taimi, samblike ja muud kaunist. Mitmeid huvitavaid liblika liike lendles, mida pildile püüdsin ja mitmed jäid püüdmata, sest lendasid rahutult ringi.

Kõige erilisemad, mis silma hakkasid kilpsamblik ja uibuleht. Ja ikka leidus teel minu "lemmik" - maha langenud puud. Palkidest võib üle ukerdada, aga kui teel on rinna kõrgusel tiheda võraga kuusk ning ei maksa unustada, et teerada lookleb seljandikul. Seisin kuuse ees, uurisin läbipääsu paremalt ja vasakult, ei miskit tarka. Peab läbi pugema. Tjah, ise veel, aga ratas koos varustusega ka ju. Valsin suurema okste vahe ja pressisin, punnisin, tõstsin ja tirisin. Igatahes läbi ma ukerdasin.

Peatselt jõudsin Ohepalu järve teeotsa. Teeviit sellele oli vasakut kätt küll kuidagi kummaliselt kõrgustes, mida ma algselt ei näinudki.  Paar sammu paremale ja oli koheselt omaalgatuslik lõkkeplats. Ahaa, siin teeks kohe ühe kohvi küll, aga esmalt ikka järv. Ohepalu järv asus aga hoopis tükis eemal all ja mina üleval kõrgendikul ning meid lahutas raba. Aga mulle rabad meeldivad ning uudishimu sai võitu minust. Sibasin mäest alla ja kõõlusin üle maha langetatud kase rabale. Soe rabavesi lirtsus jalgade all. Esialgu püüdsin mööda kõrgemaid mättaid hüpelda, kuid varsti lirtsusid ka minu jalad tossude sees. 

Ja sealt eemalt paistabki Ohepalu järv

Taevas oli Navitrolla maalilikult ainult üksikud pilvetupsud. Jõhvikad on alles oma esimeses valmimisstaadiumis ja ümaralehised huulheinad punetavad samblal. Kuna järvele minejaid oli rohkemgi käinud, siis lookles lausa rada sinna. Ilmselt oleks looduse säästmise mõttes targem laudrada järvele ehitada. Juba tuligi tihedam puude riba enne järve. Ohoo, üllatuseks ei saagi lähemale, ikka oma 50m lahutab õõtsik mind järvest. Silmaga ei paista, et ka eemal mõni ujumiskoht või purre oleks. Ümber järve läheb küll rada, aga seda ma plaani ei võta. Lirtsutan tagasi üle raba seljandikule ja pakin kohvi keetmiseks priimuse lahti. Jalgadel hakkab külm, võtan märjad tossud-sokid jalast ja kougin ratta pagasnikust kuivad varud välja. Kohe palju parem hakkas! Teen paar matkavõikut ka kõrvale ja luristan kuuma jooki. 

Mõnus on!

Ümaralehine huulhein

Pakin kodinad ja jätkan teed ikka tehes aegajalt uudistavaid peatusi.

Millalgi saab läbi seljandik ja vastu võtab mind heinamaa. Üks mahajäetud majapidamine veel, mille aias mobiili levi mast. Olen hämmelduses selle paigutusest, sest kui mul oleks soovi aias niita, siis kuidas see peaks traatide vahel toimuma?!

Teine etapp teekonnast on lõbusate lompidega

Risti vastu tuleb kruusatee. Siit pöörab Ohepalu küla peale, kus ametlik matkarada lõppeb või nagu minu plaan ette näeb, keeran hoopis vasakule, et jätkata põhja suunda minekut. Loodetavasti on ees ka veel seljandik või midagi huvitavat. Otsin paremale keeravat metsateed, mille ka kerge vaevaga leian. Seljandik jätkub vähe väiksemas mõõdus, aga ees tervitavad mind pirakad lombid. Enamikest saab küll serva mööda sõidetud kuid mõnest pean ise servas turnides velo  porilombist läbi lükkama. Aga see mind ei morjenda. Takistused on ületamiseks ja pigem teevad teekonna huvitavaks ja meeldejäävaks. 

Udriku suurjärv

Veel toored jõhvikad

Udriku suurjärv

Tee servas pargib väike tsikkel, mille kõrvale maha 2 kiivrit asetatud. Ju on järve veerde läinud. Jalutan ka alla järve äärde. Udriku suurjärve ümber laiub jälle raba. Nüüd küll turnin järve servale kõrgemaid kuivemad kohti otsides, sest rohkem mul kuivi jalavarje kaasas pole ja matkanipp kuiv sokk+kilekott+märg jalats ka ei toimi, sest kilekotte pole kaasas. Tegelikult siin raba siil järveni kitsam ja saan kenasti järve ilu nautima. See pole ümmar järv vaid sopiline mille kõik kaldad kohe kätte paistaksid. Seda huviäratavam see on. Pean ikka omale räätsad muretsema ja siis saaks muretult rohkem seigelda ning ringi uudistada. Kuulen vees sulistamist ja  natuke eemal väljub keegi järvest, meenus tsikkel, ju selle omanikud.

...ja teise nurga alt ka

Nügin ratta jälle seljandikule, et teed jätkata. Natuke maad edasi läheb veel üks rada järve äärde, kust piilun vaadet järvele uue nurga alt. Keegi ilmselt kalamees jalutab järve veerest üles. Mina matkan edasi. Ohepalu MKA kulgeb kaitseväe keskpolügooni äärt mööda. Minu kaart näitab isegi paari tõket teel, mis küll lähemal vaatluselt selgub et lausa ajast ja arust seal ning avatud. Aga kuna suur hulk liitlaste vägesid sees, siis mine tea mis paganama õppused neil käsil ja kuna kusagil tee suletud. Igatahes jalutas mulle peatselt mees mustas, õlal miskit suurt ja pikakarvaline hundikoer nööri otsas vastu. Võtsin hoo maha ja mõtlesin, et näis, mida öeldakse või hoopis nabitakse kinni, sest minu peas olid ju ainult sõjalised mõtted. Lähemale jõudes selgus, et koeraga looduse nautleja noormees ja õlal püssi asemel hoopis fotokas. :) 

Hakkasin naerma!

Mõne hetke pärast leidsin ka lõpuks ühe infotahvli. Selgus, et siin on kuldkinga kasvukohad. Kahjuks liiga hiline aeg nende õite otsimiseks. Natuke maad veel ja saigi läbi see tore seiklus Ohepalu vallseljandikul. 

Vohnja mõisa peahoone

Punased leedrid  maantee veeres

Nüüd jääb veel tagasi rongile vurada mööda asfalti läbi Vohnja Kadrinasse. Tee ääres säravad päikesekullas punased leedrimarjad ja õhk on täis küpse vilja hõngu.Jälle deja vu lapsepõlves viljakuivatist. 

Paistab vana vesiveski, Flora rohtunud väravate, kiriku järgi, et Kadrina on kunagi võimas koht olnud, aga nüüd on küll nagu üks külake järgi jäänud. Raudteejaam oli ka Kadrina teises otsas ja hämmastuseks väga väike ning ühe poolse perrooniga ainult.

Narva rong sõidutas mu Kehrasse tagasi, kust mõned kilomeetrid veel mu suvemajja vurada. 

Milline värv mind kodujärvel vastu võttis!

Mõnusalt väsitav ja uusi emotsioone täis poolpäev oli! Rattal kogusin ikka oma 50km täis.

Endla LKA

Neid paiku on veel piisavalt palju Eestis kuhu pole jõudnud. Üks neist Endla LKA, mille kohta võin nüüd linnukese teha.

Olen ammu ihanud hommikuse udu aegu rabale minna. Kahjuks olen ma liiga öise eluviisiga ja seeläbi varajane tõusmine enne kukke ja koitu vähe keeruline. Seega tekkis minul peas idee minna ööbima otse raba serva, siis ainult vaja õigel ajal nina telgist välja pista ja nautida looduse ekraanil pakutavat. Idee kohaselt matkaks rabale päikese loojangul ja tagasi päikese tõusul. On ju hea plaan!

Niisiis vedasime kaaslasega Endla loodusmaja ees olevas parklas omale kogu eluks vajalikuga seljakotid selga ja seadsime sammud hobukoplite vahelt Männikjärve raba peale. Endla LK on jälgimise all ehk, et siin tehakse korralikke mõõdistusi  ja teadust raba elu-olu kohta. Kauni okaspuumetsa alla kraavi oli mingi kasti moodi seadeldis ehitatud ilmselt vee mõõtmiseks. Vähemasti siin polnud tee rabale tüüpiline läbi pika segametsa, siirdesoo ja madalsoo. Suht äkki algaski raba korraliku hiljuti värskendatud laudteega. Esmalt saimegi uudistada üht raba jälgimise/mõõdistamise punkti. 

Teadustöö mõõduriistad

Värske laudtee Männikjärve rabale

Jah, minu plaanitud päikeseloojang on veel kaugel, aga hea valges maad uudistada. Üksikud inimesed uitavad veel ringi, aga siiski suht inimtühi koht ja see mulle meeldib. Eemalt paistab vaatetorn, mis on otse keset teerada. Siia ümbrusesse jääb ka kõige rohkem laukaid. Ronin üles, naudin vaadet ja tõmban kopsudesse raba lõhna. Vaatan laukaid ja joonistan mõttes neis võimalikult pikka ujumisteekonda. Klõpsin mõned pildid oma ajaloopanka. Eemal ühe lauka servas oleks nagu vette minemise purre, aga küss kuidas sinna ligi pääseda? Njah, saab kuidagi ikka, aga ilmselt pole see massidele mõeldud. Vaatlen jupike aega torni ümbrust, laukaid, taimi, pilvi jm. 

Mõttes joonistan laugastes ujumise marsruudi

No vaatame, mis edasi mind ees ootab. Vinname taas kotid kogu oma elamisega selga ja jätkame teed. Edasi saadab kahel pool rada rohkem kauneid laukaid ja looduse kujundatud bonsai mände. Siit saab kaunemaid võtteid ja eelluure kõrvataha pandud hommikuks. 

Männikjärve raba

Meie siht Endla järv ja seal asuv RMK plats on Männiksaare rabast eemal ja pikalt läbi metsa. Siin pool raba serva saame ka seda soisemat osa ehk madalsood. Siis pikalt mööda metsaradu kuni tuleb vastu Mustjõgi ja keerab raja sellega paralleelseks. Siit alates läheb rada ka vähe porisemaks ja paneb metsa alt kuivemaid kohti otsima või hüplema. Veel enne järveni jõudmist võtab meid vastu suur lai heinamaa ja puisniit. Siit saab ka erinevaid teeradasid valida kuhu suunda soov minna, aga minul endiselt suund järvele.  Kannan oma uut matkakotti esmakordselt ja ilmselt pole see väga hästi paika timmitud, sest tükib õlgade juures sooni kinni suruma ja tunnen, et kätes pole piisavalt verd ning surisevad seetõttu. See matkakoti paika timmimine tundub suurem teadus olevat, sest igasugu rihmi ja trakse nii palju, et ei tea kohe mida liigutades kuhu mõjub. Mida paganat, minu vormi juures, kes iga päev teeb trenni ja rabeleb väsimatult ringi, tapab nüüd üks seljakott. Ei julge kaaslsele öeldagi, aga tõmban tempo alla. 

Peaaegu laevatatav ;)

Järvele lähenedes võtsid meid vastu pilliroo väljad. Kusagilt nende vahelt leidsin ka otsitud RMK hüti. Kahjuks oli see minu ootustele vastupidiselt hõivatud ja selle ümber poolsaarel asuv maalapp üsna kitsuke. Teadsin küll, et see majake tasulise võtmega, aga lootsin, et nädala sees ehk vaikus majas ja saab seal olevat lõkkeplatsi kasutada. Kuna maja uksed valla ja seltskond trepil siis tegime matkalised näod ja marssisime mööda teerada järveni. Pilliroo vahel läks veeni katkime ja vildakil purre. Sain just järve hakata nautima kui seljatagant jooksis kamp mehi saunast järve. Tundus, et nad olid kanuudega siia purjetanud ja mõned olid veel lootsikuga veelgi. Nende alasti saunaliste viisakalt mitte vaatamise pärast ununes mul vaatamata ka seal asuv rahnuke. Mis me ikka segame seltskonda... 

Endla järv

Njah, rabani tagasi oli liialt pikk maa, et oma surisevate kätega kotikoorma all tagasi liikuda.  Vaatasime kaarti ja pidasime plaani leida lähemal aga võimalikult ilusas kohas lõkkeplats. Kaardi peal näitas km edasi veel üht lõkkeplatsi. No selle maa ma kannatan ära küll. Marsisime majast mööda tagasi , metsaservas keerasime paremale, kuhu tee peale peaks jääma ka vaatetorn. Aga mida polnud oli torn. Mingid aimatavad maasse kinnitamise postid olid veel alles ja koht iseenesest selleks hea. Kogu järve äär kaetud pillirooga ja veele lähedale vabalt ei pääse. Teinegi lubatud lõkkeplats oli hõivatud kalameeste poolt. Just selliste, kellele see on elulaadiks, kes lähevad kogu mugava elu varustusega nagu raadio, toolid, lauad, varjualused jne mitmeks päevaks. Nad on sõbralikud ja enamasti slaavlased aga liialt lärmakad.  Uudistasin siinset järvele pääsu, mis oli pilliroosse rajatud kanaliga lahendatud. Veits pettumus, et järv on aga järve äärde ei pääse. Pole miskit parata ja liigume rada mööda tagasi. Vaatetorni kohal teeme mõttepausi ööbimiskoha valiku suhtes. Rabale tagasi 4km, mida ma välja ei veaks hetkel, aga oleks mu soov rabal ärgata, samas seal lõket teha ei saa ja eestlane matkal ilma klaasistunud pilguga õhtul lõkketulle vahtimiseta polegi nagu eestlane. Niisiis, see sama siin ongi parim paik. Selja taga Kaasikjärve raba ja ees laiub Endla järv, aga sellele ligi ei saa, sest seda piirab lai roo vöönd. 

Vaade torni asukohalt Endla järvele

Kaasikjärve raba

Otsime ja puhastame parima platsi telgile. Keeran kokku kiirelt ühe õhtusöögi, mis maitseb matkal alati hea, korjan ööks lõkkematerjali, mida siin lademeis ja jõuan veel järvel puudevahelt loojangutki nautida. See koht on tegelikult väga kaunis kõrgem küngas. Siit alla vaadates laiub järv, millel paadiga kalamehed ja teisal kõrgsoo ehk raba. Jalutan rabale kuni jalavarjud lubavad enne läbi vettimist. Kummaline tõdeda, et asun järve ja raba vahel aga otseselt veeni pääsu pole. Jah muidugi saaks rabas veevõtu augu teha, aga meil vesi kaasas ja nii pikalt ka nüüd laagrisse ei jää. Õhtul läidame lõkke ja pean tunnistama ikka ja jälle, et tuleleegis on midagi võluvat, kaashaaravat. See liikuvus, kujude  ja värvide mäng. Siia võib öelda oma loitsud. 

Endla järve loojang

Hommikul siiski plaan vara rabale liikuda, aga plaaniks see jääbki. Nagu ikka kui on värske õhk on uni pikem ja magasime päikesetõusu maha. Aga olgem positiivsed ja võtkem parim pakutavast. Hommikukaste sära Kaasiksaare raba samblal oli ka kaunis vaatemäng. Rohelised ümaralehised huulheinad ja ka raba männid pärlendasid. Kalamehed olid juba taas paatidega järve rahu nautimas. Peale laagri kokku pakkimist avaldasin eilsed koti piinad. Timmisime minu seljakoti täielikult ümber. No vaatame...

Punane ja roheline ümaralehine huulhein

Õnneks on Endla LK nii huvitav paik, et annab mööda erinevaid radu liikuda. Keerasimegi Kaasikjärve raba serva mööda teisele teerajale. See oli põnevam, et raba ei peagi läbima mööda kiirteed (loe laudtee). Sinka-vonka mööda metsarada, mis vahel heinasem vahel puhtam, lugesime ojasid ületades sildu, mitmenda juurest pööret sooritada. Kott istus nüüd paremini seljas, päike sillerdas ja joonistas oma mustreid ning kõik tundus palju helgem. Nõuks oli siiski Männiksaareraba teekond uuesti läbida. Kaunis hommik üksikud pilved ja laukad lausa kutsusid ujuma. 

Parkisime oma staffi taas vaatetorni alla ja libistasin end sobivast kohast laukasse. Minu eile joonistatud laugaste teerada kahjuks ei toiminud, sest ette tulid veealused turba vallid. No pole lugu ühes laukas ka hea mõnuleda. Ilm, vesi, tuju - kõik on super! Venitan end laudtee ehitise abil laukast välja, et päikese käes kuivada, kui eemalt jalutab vanapaar torni poole. No mida, vara hommikul juba kondavad rabas ringi, need on need unetud pensionäärid. Kuskil ei saa ka rahu ja omaette olemist. Tegelikukt osutuvad nad väga toredateks ja jutukaks paariks, kes seal iga aasta käivad. Jalutan veel fotokaga paljajalu mööda turbarammalt laugaste vahel ja klõpsin pilte. 

Laukad ja saared

Müstiline raba päikeses

Mis seal ikka, päikesetõus taas maha magatud, sean sammud Männikjärve poole, et peale selle üle vaatamist auto juurde jõuda. Aga enne veel Koplis olevad märad oma varssadega naelutasid me pilgud. Hobune on kaunis, elegantne ja samas aukartust äratav loom. Kuna ka mina olen hobuse aastal sündinud, siis tihti kõrvutan meid. Jah, ka minul on hobuse kannatus, aga kui ma perutama kukun, siis on targem eest hoida kuni rahunen. Ja tihti kappan linnatänavail lakk lehvimas. Kõrval koplist leiame just kappava täku lakk lehvimas saba pikalt taga. Huvitav mis teda erutas nõnna?!

Uudistan loodusmaja uste taga ja katsun ukselinke, aga need on suletud. Nemad ei oota külastajaid. 

Endla loodusmaja 

Parkla vastas on üks järveke ja kui ma juba siin enivei, siis vaataks üle, ainult, et siin rahvast palju.

No ei saa ju nii varakult veel otse koju sõita kuigi ilm on tasapisi pilve kiskunud on siiski soe õhk. Kiikame veel Äntu järvestiku kuuluva Valgejärve äärde. Mossis ilmaga ujuma ei tiku, aga kaunil järve purdel ikka võib istet võtta hetkeks ja nautida.
Teest mitte kaugele jääb Pandivere kõrgustik Emumäega. Kaunid künkad, mille otsast kaunis vaade kaugustesse, aga ometi jääb siin Haanja kõrgistiku järskude küngaste, salapäraste teekurvide fiiling puudu. Emumäele minek oleks nagu palverännak, teerada on ääristatud puujuurikatest skukptuuridega ja kusagil metsa sees ehitet mingi onn lausa neist. 

Ainult puhtad mõtted!

Sümboolne piletiraha proua piletimüüjale ja tippu. Vau, see torn on vaatamist väärt, aga enne on veel all Emumäe valvur ehk suur mehe kuju ikka puujuurtest ja selle kõrval juurikatest hütt. Ehituse meistriteosed muidugi!

Emumäe valvur

Torn ise on ilmselt hiljuti värske värvikuue saanud ja erk metsarohelise ning lipupunases värvikuues. Ma olen küll värve armastav inimene, aga see oli ka minu silmadele liig. See punane oli nii kriiskav, et võtab silmanägemise peast. Tikub varjutama olulise selle torni juures, nimelt on Emumäe vaatetorn püsti pandud ühetükilistest palkidest, st need tugipostid ei ole jätkatud vaid on ühest puust. 

Vaade Emumäe vaatetornist

Emumäe vaatetorn

Sirvin veel oma lemmik kollast atlast, mida veel põnevat siia kanti jääb. Porkuni järvedest olen kuulnud, seega keerame suuna sinna. Porkuni mõisa juurde viib kaunis ja huvitav tee üle järve silla. Siin on lausa palju huvitavat ühes koos. Vanas linnuse väravatornis asub paemuuseum. Porkuni loss kooruva punase värviga. Siia kolis Vändrast eelmise vabariigi aegu kurtide kool. 1950ndatel jäi neil ruumiga kirtsaks ning kohe üle muru ehitati uuem  mõisa laadne koolimaja. Nüüdseks on aga kool taas uue moodsa hoone saanud ja hoopis eemal asulas siit kaunist paigast. Üle järve eemal paistab veel viinaköök. Porkuni järvistu võtaks ka veel millalgi oma matkaplaanidesse.

Porkuni loss

Porkuni 1950ndate koolimaja

Porkuni linnuse väravatorn

Oligi aeg suund oma suvekodu poole tagasi keerata ülevate tunnetega. Endla LKA on eriline ja seal ööbimist väärt.