Leetse

Pakri tuletorn ja Leetse rand

 Ühel nädalavahetuse hommikul pidin lapse koos sõbrantsiga viima Paldiskisse laagrisse. Mõtlesin siis 2 kärbest ühe hoobiga tabada ja ka koera jalutada mändide all Leetse rannas. Kuna me saime natuke varem kohale kui tarvis, siis tegime kerge kõrvalpõike Pakri poolsaare tippu meenutamaks meie paari aasta tagust rattamatka. 

Uudistest oli läbi käinud, et tuletorn on nüüd külastajatele avatud. Ja nii oligi, hoolimata varasest hommikupoolikust olid uksed juba valla. Väga tore proua juhatas meid sisse, andis mõned juhtnöörid ja nii me üles keerlesime ja pöörlesime mööda võrguga turvatud keerdtreppi. Akendest tulvas valgus tuletorni sisemusse. Piilusime  neist välja ja üha põnevamaks läks, kõrgus kasvas, maapinnal olevad asjad muutusid üha miniatuursemaks. Vaateplatvormile jõudes võttis meid vastu nagu kord ja kohus kõva tuulepoiss.

 Aga milline vaade! Kogu Pakri tuulepark oli nagu peo peal. Kaunis päikeses sillerdav meri. Kohe paar tiiru sai peale tehtud enne kui mõned sammud kõrgemale tulepaagi ruumi astusime. See on väga omapärane klaas kuppel, kus sees elektrijõul töötav tuli omas kindlas rütmis vilkudes laevadele märku annab. Mõnus on soojas vaadata tuultevallas olevat ümbrust. Torni tipust alla tulles on torni tipu ja treppide vahelüliks üks väike koridor, kus näeb vanaaegset krohvi alussõrestikku ja uksed on erksinised. Plikad tegid pea iga akna peal foto shoote. Igatahes tundus, et nad jäid rahule.

 Sõidutasin tüdrukud siis Paldiski eesti kooli laagrisse ja sain ise ka veel väikese tutvustava ekskursiooni koolimajas.

 Edasi läksin plaani võetud jalutuskäigule Leetse randa koeraga. Seal on vähemalt oma 5 RMK lõkkeplatsi. Parkisin ühe juurde oma auto ja võtsin suuna itta. Esialgu jalutasin männi metsa all. Loomulikult on seal tegevuse jälgi nõuka armee ajast. Isegi mingi lagedam plats, mis peaks vana laagriplatsi lipuväljak olema. Jalutasin kuni läks mets üle võsaks. Jah mööda mereranda saaks seal pikalt jalutada võib olla isegi Tallinnani välja, aga mina keerasin nüüd mere äärde. 

Kuna oli kevadpäev, siis pistsid liiva seest teelehe õied oma ninad välja ja püüdsid minu pilku oma kollaste kübaratega. Metsa all aga keerutasid tantsu oma siniste seelikutega sinililled. Ilm ise na päikeseline just polnud, kord piilus teine pilve tagant, kord jälle peitis end. Mere rand kaetud pae plaatidega, mis tagasi suunal jalutades vaheldusid ümarate kividega. Kui on kivid mere ääres, siis ma pean alati mööda neid ronima nagu väike tütarlaps. Ühed kalamehed olid mootorpaadiga merel ja millegi pärast liikusid minuga samas suunas sama tempoga tagasi. Tunne nagu luure oleks sabas.

Alati on tore vaadata, kuidas koer naudib selliseid hetki. Gretu nägu lausa naerab peas. Istusime vahepeal maha jalga puhkama liivale ja merd nautima. Üks kalamees oli oma uhkes kummiülikonnas lausa vööni vees. Nüüdseks oli juba mitu kalapaati vee peal.

 Leetse on tegelikult selline huvitav koht, kus on aastakümneid nõukogude väed sees olnud. Lausa õhuvägede raketibass asus siin ning vahetus läheduses asuvas Paldiski linnas oli tuumaallveelaevade õppekeskus. Leetses oli kena ja väga keeruka ajalooga mõis, mille peahoone alles 1993 põles maha. Mõisast on järgi jäänud peaväravad, peahoone seina müürid ja kõrvalhoone - vana valitsejamaja, kus elab sees hetke mõisa valdaja. Lisaks on mõisa varemete ees uhke auring, mida ma olen mõned aastad tagasi rattal uhkelt läbinud.

  Igatahes molutasime me sea niimoodi oma 3h ära nagu niuhti. Mõnus vaikne ja rahulik päev oli väga kaunil mererannal.