Nii kodune tunne juba siin
Hämmastav aasta, kus kõike juhtub topelt. Nii nagu kevadel sai järjest 2 raksu veedetud Hiiumaal, siis nüüd järg Vormsi topelt koguse käes. Alles kuu tagasi veetsin siin looduslaagris teadmisi kogudes. Nüüd siis järg sõpruskonna suvepäevade käes. Plaan oli meil varakult valmis, et vallutame sel suvel Vormsi, sest Kihnus oleme käinud.
Nii siis, alustasime reede õhtuse kogunemisega Rohuküla sadamas, et sõita üle vee. Vormsil majutuskohaks looduslaagrist hea ja armas Rälby seltsimaja. Ainult sel korral olime targemad ja sauna tarbeks olid meil puud kaasas. Rälby on kunagi olnud saare uhkeim küla oma palvemaja ja tuulikutega. Meie majutuspaiga ehk külaplatsile on rannarootsi aegade meenutamiseks vanade jooniste järgi ehitatud Egili tuulik.
Õhtune kohustuslik jalutuskäik Rälby lahe äärde ja pärast saun ning hea seltskond.
Hommikul ajasime oma rattad kurjaks ja asusime saarega tutvuma lääne ringi pidi. Esmalt mõõtsime üle Parunikivi Hullos. Lugesime kivi kirja ja mõõtsime kõrgust, laiust ja ümbermõõtu. Otto Friedrich Fromhold von Satckelberg armastas ikka siia kivi juurde oma jalutuskäike teha. Selle auks lasid pojad raiuda kivile mälestuskirja. Seejärel läksime maailma suurimat rõngasristide kogu üle lugema. No neid on palju... üle 300 Mõelda vaid, kuidas talunikud neid kunagi on raiunud käsitsi rõngasristi kujuliseks. Ja see kivi, millest on tehtud, on kaugelt mere põhjast toodud liivakivi. Mõned olevat lausa gotlandi käia kivist valmistet. Püha Olavi kirik küll siin samas kohe, aga siin toimub parasjagu kellegi suvelaager ja kirikuisa ise ka mandril ära, et alles õhtul pääseme löögile. Jätkame teed imetledes saare majapidamisi ja nende aedu, värske laudteega Suurallika matkaraja poole. Siin esmakordselt käies oli mul täielikult müstiline fiiling. Tõeline pärl!
Allikad asuvad tegelikult vana Prästvike laguuni kohal, millest on nüüdseks järgi jäänud väike järvesopike. Lubjakünka allika juures asub madal vaatetorn. Müttasime kõik nurgatagused läbi ja uudistasime ka Suurallikat. Teel Saxby poole jäi raja äärde võsa sisse pirakas Hundikivi ehk Vargstein. Muidugi oli ka see vaja meil üle mõõta ja meeste kivile käkipukiga upitamisest sai nalja nabani, nii et silmad märjad. Me küll kulgesime mugavalt mööda asfaltteed, aga siin kõrval on palju põnevaid radasid, mida mööda oleks tore saart avastada. Saxby majakani viib vähe kivisem ja konarlikum tee, millest saab huilates mäest alla logistada. Kõik ronisid nobedalt tuletorni tippu, et nautida päikest, tuult ja Vormsi kontuuri.
Saxby tuletorn on Inglismaalt tellitud 24m kõrge malm osadest ja kohapeal kokku pandud. Ühtlasi oligi meil lõunapikniku aeg käes. Natuke randa mööda edasi otse meremärgi all leidsime mõnusa koha, kus lõunat heamaitsta ning pärast mõnusalt päikese paistel kiviklibul leiba luusse lasta. Imeline ilm koos võrratu seltskonnaga, mida veel enamat tahta! Õnnehormoonid laes täiega!
Allikad asuvad tegelikult vana Prästvike laguuni kohal, millest on nüüdseks järgi jäänud väike järvesopike. Lubjakünka allika juures asub madal vaatetorn. Müttasime kõik nurgatagused läbi ja uudistasime ka Suurallikat. Teel Saxby poole jäi raja äärde võsa sisse pirakas Hundikivi ehk Vargstein. Muidugi oli ka see vaja meil üle mõõta ja meeste kivile käkipukiga upitamisest sai nalja nabani, nii et silmad märjad. Me küll kulgesime mugavalt mööda asfaltteed, aga siin kõrval on palju põnevaid radasid, mida mööda oleks tore saart avastada. Saxby majakani viib vähe kivisem ja konarlikum tee, millest saab huilates mäest alla logistada. Kõik ronisid nobedalt tuletorni tippu, et nautida päikest, tuult ja Vormsi kontuuri.
Saxby tuletorn on Inglismaalt tellitud 24m kõrge malm osadest ja kohapeal kokku pandud. Ühtlasi oligi meil lõunapikniku aeg käes. Natuke randa mööda edasi otse meremärgi all leidsime mõnusa koha, kus lõunat heamaitsta ning pärast mõnusalt päikese paistel kiviklibul leiba luusse lasta. Imeline ilm koos võrratu seltskonnaga, mida veel enamat tahta! Õnnehormoonid laes täiega!
Mõnusalt mäest alla kulgenud tee tuli ka teise kalde all läbida. See venitab küll seltskonna veidike laiali, aga Huitbergi paekühmul kogusime end taas kokku. See paepaljand on tegelikult asunud kunagi mere põhjas ja on endine korallriff. Mõtelge, Eestis leidub korallriffe!!! Siin on täielikult nõiduslik fiiling. Mul on tunne, et siin elavad kohe kindlasti trollid või siis Lindgreni Ronja raamatust hallimehikesed, kes kohe välja kargavad ja esitavad tuhat miks küsimust stiilis:"Miks te siin olete? Miks teid nii palju on? Miks te lärmate?". See on see paik, kus saad oma loitsud sõnuda.
Bussbys asuvaid Magnushofi mõisa varemeid läksime juba kõik koos uudistama. Tee veerde jäävad kaunid tallist järgi jäänud sambad. Ainuke ilu, mis veel mõisa meenutamas. Ajalooliselt on aga Suuremõisa ja vormsilaste suhe kergelt veider. No miks siis ei ole, kui rannarootslased elasid Eesti saarel rootsi kuninga sääduste järgi. Muidugi mõista ei mahtunud see mõisahärrade hinge. Asi läks lausa nii hulluks, et mõisahärra eemaldati valitsemise kohalt halva käitumise suhtes talupoegadega. 19saj. alul olevat siin hoopistükis tütarlaste sanatoorium asunud. Kahjuks jäi mingil põhjusel esimese vabariigi aegu tühjaks ja lammutati hiljem. Suuremõisa meenutavad veel jääkelder ja katkine hollandituulik ning varemetes sammastega tall.
Teel Hullo poole läbisime Prästvike laguuni teiselt küljelt. Muidugi pole siia matkarada koos väike vaatlustorniga näha, aga teadmine on iseasi, et me asume teisel pool. Kuna kiriku külastuseni oli veel aega, keerasime ratta ninad Rumpo poole. See poolsaar ulatub lausa 3km pikkuselt Väinamerre. Ja selle paigaga seoses ei unune mul iial metsikult vastu kappavad hobused Vormsi esimesest külastusest. Nähes merel jaalat heisatud purjega, mõlkus meeltes laul filmist "Mehed ei nuta": " Ei meelest läe mul iial..."
Lapsed sulistasid taevalaotuse õhtuvärvidega kaetud vees ja traktor niitis rannaniidul roogu nii, et pritsis vett kahte lehte laiali. Pidasime poolsaare tippu minekut liiga pikaks maaks, et pärast mitte ajahätta jääda kirikusee jõudmisega. Seetõttu võtsime suuna tagasi Hullo poole. Kolasime õigeusu kiriku varemete ümber, mis olevat toiminud 40 aastat. Survestamise tõttu olevat lausa 500 liiget kogudusse saadud, aga mis sellest kasu oli, kui ikka varemeis.
Tunnistasin, et vana nõukaaegne bensiinijaam oli maatasa tehtud ning umbes samal kohal või siis natuke taga pool, moodne saare päästeamet püsti pandud. Jah see bensukas oli räämas ning kole, aga viimane koht, kus ma sellist nostalgiat tundsin meenutamaks pikki bensu sabasid, mis looklesid Tartus mööda Võru tänavat. Võru-Aardla ristil oli tankla, kust sai bensiine nagu A76 ja A92. Saare pubi Krog No 14 ikka toimetas, aga meil polnud erilist põhjust sinna minna, sest meil oli oma kõik hea ja parem kaasas.
Hullo keskuses nagu kord ja kohus, tuli poodi külastada. Lõpuks oli aeg seal maal, et liikusime Püha Olavi Kiriku poole. See pisike Olavi kujuga ja ilma tornita kirik. Laagrilistel käis sees ikka veel oma missa, aga erakordselt lahe pühaisa jutustas meile väljas põhjalikult saare tekkimise ajaloost ja elu kulgemisest siin. "Seltsimees kunstiteadlast oleme nõus kuulama tundide kaupa" 3h kulus märkamatult. Nagu ikka Eesti saarte puhul, on ka Vormsi merest tõusnud maa. Saare asustasid kunagi rootslased ja elasid siin oma rootsi talupoja õiguste järgi. Kunagi oli see pühakoda asunud lausa mere ääres. Nüüd on maapind nii palju kerkinud, et kirik asub keset saart. Lõpuks ometi, kui laagriliste missa lõppes, saime kirikut ka seest piiluma. See on imetlust väärt. Laes maalingud, kujudega kaunistatud kantsel, paekivi altar, kauni oreli ja laes rippuvate laevamakettidega. See on väga armas lihtne kuid kaunis rootsipärane pühakoda. Alles hiljem loen "Minu Ahvenamaa" raamatust, et orel on ahvenamaalaste kingitus siia Vormsi kirikusse.
Järgmise päeva varahommikul oli mõnel maismaarotil kindel soov saarel, mis asub ju keset merd, ujuma saada. Jalgrattaga väike trenn boonuseks. Kimasime väikse pundiga Rumpo poole. Nüüd oli aeg oma uudishimu rahuldada ja kaeda järgi, mis ikkagi siin kadakate taga tegelikult ikkagi peidus on. Mida poolsaare tipu poole, seda vähemaks kadakaid läks. Kuna kell oli siiski varajane nii umb 8 paiku , siis isegi seal elutsevad veised vaatasid meid hämmeldunud nägudega. Rumpo ps tipp oli lummav, meri tüüne ja taevalaotus hommikuvaikuse pastelltoonides. Võluvalt kaunis ja rahustav! Tagasi teel nii umbes Mäe talu juures keerasime alla randa. Meri on siin ujumiseks ikka madal, aga usinamad hüppasid paadi kanalisse ja said seal sulistada oma isu täis.
Tagasi Rälbysse võtsid meid vastu ülejäänud laiskloomad, kes olid vahepeal virgunud ja kohvigi valmis keetnud. Täna võtsime nõuks saare ida ring läbida. Vot see pool saarest on mul vähe võõra võitu. Alati siiani on küll vilets ilm või kaaslaste jõuetus ida kaare vähe untsu keeranud. Esmalt veel veetsime põhjalikult uudistades Rälby tuuliku juures käsitöö näitus-müüki ja ajasime juttu juba '72st aastast saarel suvitava eestlasest prouaga.
Skäre randa keerates ei leidnud me kohe alumist tuletorni üles. Nüüd suve keskel on saarel palju rahvast, keda jagub igale poole, nii ka siia. Turnisime mööda tormikai kive. Siit paistavad Haapsalu, Seasaar, Väike-Tjuka ja Voosikurk. Teel tagasi maanteele leidsime võsa vahelt ka õige raja alumise liitsihini. See on lihtne ja igav betoon torn.
Norby ülemist majakat või täpsemalt 32m kõrgust liitsihti polnud ka siiani mul õnnestunud näha. Selle juurde läks üsnagi järsu üles kaldega vahva metsatee. Üks talumaja kurjalt haukuva koeraga elutses kohe kõrval. Selle järjepideva lõugamise tõttu seda kohta küll nautida ei saanud, aga ikkagi ära nähtud.
Mööda külateed majapidamisi imetledes jõudsime Svibys asuva Vormsi talumuuseumini. See on taastatud rannarootsi talu imega Pears. Kuuldes, et meid on kohe hulgim, tuli muuseumi töötaja meile giidiks, mis iseenesest on väga armas. Kogu talule tegime põhjaliku tiiru peale ja sees saime kuulda-näha saare ajalugu ning kombeid. See jutt oli väheke erinev kirikuisa jutust, ju igaüks peab ise oma kesktee leidma. Minule ausalt tundus pühaisa versioon põnevam. Uurisin ka oma esma saare külastusel siin samas kohatud muuseumi töötaja giidi, kes valdas 10 keelt, ise oli lätlane ja elas Eestis rootsipärasel saarel. Kahjuks seda prouat sääl enam polnud ja kui mul nüüd valesti meelde ei jäänud, siis läks ta tagasi Lätti. Igatahes oli meeldiv ning muidugi mõista ka hariv muuseumi külastus. Hullo keskuse poole vändates astusime sisse ka külastuskeskusesse, kus mannekeenidel seljas rahvarõivad ning osta saab kaasa igasugu huvitavat nodi alustades lambanahksest jalgratta sadulakattest lõpetades teepakini. Mind köitsid kõige enam sepisnoad Vormsi märgiga. Neid oli erinevas mõõdus terve stendi täis, kust valisin omale sobiva välja. Ja ausalt, väits on aus! Tegelikult saab sealt palju rannarootslastele omaseid asju nagu nende rohke kurrulised pastlad, kudumid ja vardakotid Bindbongen.
Tagasi Rälbysse võtsid meid vastu ülejäänud laiskloomad, kes olid vahepeal virgunud ja kohvigi valmis keetnud. Täna võtsime nõuks saare ida ring läbida. Vot see pool saarest on mul vähe võõra võitu. Alati siiani on küll vilets ilm või kaaslaste jõuetus ida kaare vähe untsu keeranud. Esmalt veel veetsime põhjalikult uudistades Rälby tuuliku juures käsitöö näitus-müüki ja ajasime juttu juba '72st aastast saarel suvitava eestlasest prouaga.
Skäre randa keerates ei leidnud me kohe alumist tuletorni üles. Nüüd suve keskel on saarel palju rahvast, keda jagub igale poole, nii ka siia. Turnisime mööda tormikai kive. Siit paistavad Haapsalu, Seasaar, Väike-Tjuka ja Voosikurk. Teel tagasi maanteele leidsime võsa vahelt ka õige raja alumise liitsihini. See on lihtne ja igav betoon torn.
Norby ülemist majakat või täpsemalt 32m kõrgust liitsihti polnud ka siiani mul õnnestunud näha. Selle juurde läks üsnagi järsu üles kaldega vahva metsatee. Üks talumaja kurjalt haukuva koeraga elutses kohe kõrval. Selle järjepideva lõugamise tõttu seda kohta küll nautida ei saanud, aga ikkagi ära nähtud.
Mööda külateed majapidamisi imetledes jõudsime Svibys asuva Vormsi talumuuseumini. See on taastatud rannarootsi talu imega Pears. Kuuldes, et meid on kohe hulgim, tuli muuseumi töötaja meile giidiks, mis iseenesest on väga armas. Kogu talule tegime põhjaliku tiiru peale ja sees saime kuulda-näha saare ajalugu ning kombeid. See jutt oli väheke erinev kirikuisa jutust, ju igaüks peab ise oma kesktee leidma. Minule ausalt tundus pühaisa versioon põnevam. Uurisin ka oma esma saare külastusel siin samas kohatud muuseumi töötaja giidi, kes valdas 10 keelt, ise oli lätlane ja elas Eestis rootsipärasel saarel. Kahjuks seda prouat sääl enam polnud ja kui mul nüüd valesti meelde ei jäänud, siis läks ta tagasi Lätti. Igatahes oli meeldiv ning muidugi mõista ka hariv muuseumi külastus. Hullo keskuse poole vändates astusime sisse ka külastuskeskusesse, kus mannekeenidel seljas rahvarõivad ning osta saab kaasa igasugu huvitavat nodi alustades lambanahksest jalgratta sadulakattest lõpetades teepakini. Mind köitsid kõige enam sepisnoad Vormsi märgiga. Neid oli erinevas mõõdus terve stendi täis, kust valisin omale sobiva välja. Ja ausalt, väits on aus! Tegelikult saab sealt palju rannarootslastele omaseid asju nagu nende rohke kurrulised pastlad, kudumid ja vardakotid Bindbongen.
Hing rahuldatud ostudega väntasime taas oma saarekodu Rälby poole.
Oligi meie saare viimane päev õhtale saamas. Pakkisime rattad ja pered autole, tänasime prouat lahke vastuvõtu eest ja asusime sadama poole teele. Praami järjekorras oli veel aega kividel istuda ja imestada kui palju rahvast on nädalavahetusel tegelikult saarel olnud.
Mandrile jõudes, tegime veel toidujääkide hävitamiseks pikniku Ungru lossi murul.
Mandrile jõudes, tegime veel toidujääkide hävitamiseks pikniku Ungru lossi murul.
Mäletan oma esmakülastust ja suurt imestust selle pisikese rootsipärase maailma üle. Nüüd 3ndal korral tunnen aga hoopis sooja tuttavat kodust heaolutunnet siin saarel.
Esimest Vormsi külastust loe siit.
Esimest Vormsi külastust loe siit.
