Ühel kaunil päikeselisel sügsvärvilisel päeval võtsin nõuks midagi uut oma hingele pakkuda. Jällegi minu lemmik kollane atlas põlvedele ja otsin midagi... See ei peagi kaugel olema, aga midagi huvitavat, mida ma veel pole näinud. Leidsin põneva koha nimega Rabasaare. Rabade keskel, kus näitab lisaks veel matkarada.
Esmalt peatusin Lehtse raudteejaama juures. Teadupäralt on raudtee rajatud tsaari ajal, mil meil pesitsesid saksa mõisnikud. Lehtse koha nime saamisest on tore lugu, kuidas Lehtse ja Pruuna mõisnikud kemplesid, kumb rongipeatuse oma maale saab ja selle järgi ka peatuse nimetuse. Lehtse mõisnik oli riukalikum ja nii saigi oma mõisa nimelise rongipeatuse.
Lehtse on armas, vaikne kohakene mõne vanaaegse puitmajaga ning kauni väikese, kahjuks küll maha jäetud, raudteejaama hoonega.
Vahepeal olin juba natuke uurinud Rabasaare tausta. Leidsin paar artiklit netist. Isegi väike teeviidake näitab Lehtsest sinna. Ilm oli väga soojalt päikese paisteline, mis pani kõik värvid särama mu ümber. Päike on ikka imeline asi: toob inimestesse õnnetunde, teeb meele rõõmsaks, paneb kogu ilma särama ja muidugi annab sooja.
Sõitsin mööda käänulist kruusateed kuni vastu tulid suured lauta meenutavad ehitised, töökojad või midagi sellist. Ainult natuke maad sealt edasi algas punt maju erinevast ajastust. Mulle ei jõudnud kohe kohale, et see ongi see õige koht.
Mis ime koht siis see Rabasaare on? See on esimese vabariigi ajal loodud turbatööstuse küla, kus elasid töölistest direktorini, oli oma söökla, rahvamaja, kauplus, saun ja lasteaed. 1960ndatel oli hiilgeaeg, hiljem vaikne hääbumine, 1992 suleti lõplikult turbatööstus. Hetkel elab külas veel vaid 1 naisterahvas.
Esmalt hakkasid mulle silma eemalt üsna korralikud puitmajad. Eriti, kui need on kollased, lähevad mulle eriti hinge. Jalutades kollase maja juurde ahmin õhku, sest maja katusele on langenud suur puu ja ometi mingi ime läbi on katus üllatavalt terve. Järgmine maja on roheline. Kõnnin ümber maja, kuna uksed on kinni, siis viisakusest ma sisse ei trügi. Piilun läbi akende. Vaade on trööstitu. Keegi on oma kodust välja astunud nii, et asjad on maha jäänud. Ja siis on keegi heast peast tulnud ja kõik segi peksnud, lõhkunud. Väga asotsiaalse mulje jätab. Mitmesse siin piilutud tuppa tuleb mul tunne, et pererahvas on hommikul tööle läinud ja õhtul on otsustanud, et hakkame nüüd mujal elama, ja enam Rabasaarele ei naase.
Majad mida imetlen on tegelikult turbatööstuse tööliselamud, mida olevat siia 11 ehitatud. Mõnes majas ainult väikesed kööktoad, mõnes majas lausa mitmetoalised korterid. Ilmselt ameti tähtsuse järjekorras ka elupinna suurus. Kööktoad on väikesed ja igal oma pliit toa nurgas. Püüan ette kujutada, kuidas siia pere elama mahutada, kuhu asju paigutada. Jah tolle aja inimesed olid oluliselt vähenõudlikumad ja polnud ka nii palju asju, aga siiski, ruum on ime napp.
Edasi jalutades mäest alla jääb vasakule veel maju, kuhu hiljem tagasi tulen, paremale suured töökoja laadsed hooned. Need viimased on küll nõukaaja pärand, mida on nüüdisajal üritatud värskemaks teha, aga nagu ikka tunne, et maha jäetud. Ja veel mitu silikaadist laotud tööliselamut. Mind paneb imestama, et neil on laotud maakivist vundament, millel kaunilt rõhutatud vuugid. Uks küll lahti, aga selline maja mind ei ahvatle sisse minemast. Vasakule kõrge heina sisse jääb valge pikk kivist maja. Loen artiklist, et saun. Minule sauna see suur maja nüüd küll ei meenuta, aga mine sa tea.
Tee viib välja jõe äärde, kust üle läheb betoonplaatidest sild. Kõõlun jõe ääres vaadeldes vette vanu sillaposte. Mõtlen, mis ja kuidas oli siis... Kuna teisel pool jõge otseselt teed ei ole ega ka midagi ahvatlevat, siis sinna trügima ei hakka. Jalutan tagasi, pööran peale töökoda teisele tänavale. Silikaat hooned selle vasakus ääres, ilmselt kontori osa olnud. Paremale jääb väike küngas, millel sirguvad sügiskuldsed pargipuud. Ees kõrgub lagunenud või õigemini juba mädanenud nõukaaegne korterelamu. Põrandaid pole vaid seinad. Kuidagi hingetud tunduvad sellised majad. Isegi vanadel roostetavatel lipu- ja lillepoti hoidjatel on ka rohkem emotsiooni sees.
Tänav keerab paremale, park jääb endiselt paremat kätt, vasakul jätkuvad 1 kordsed silikaat hooned. Üks neist peaks olema endine lasteaed. Jah ronimispuud rohtunud aias reedavad. Piilun ukseaknast sisse ja taas põrandas haigutab vastu suur auk. Kummaline, seinad, uksed, katus- kõik muu on, aga põrandat pole. Siin kusagil peaks olema energiakivi. Eeldan, et pargi all, aga võta näpust, leian selle peale pisikest otsimist sealt samast tänava äärest, surnuaia klaaspurgiga küünal peale asetatud. Millegi pärast see kivi minus emotsioone ei tekita.
Ühe väliselt sarnase silikaatmaja trepil on veepanged. Ahaa, siin ongi see maja, kus viimne mohikaanlane sees elab! Aupaklikusest tema kodurahu vastu ma lähedale ei trügi. Paremal pool pargi serval on väike maja, vist pumbajaam. Isegi laud, millel kivikesed õnnemündid ja lilleõied, toolidega puhkehetkeks.
Vasakule jääb jälle üks roosa monstrum maja. See on ilmselt 50st pärit korterelamu.
Olengi jõudnud ringiga tagasi vabariigi aegsete puitmajade juurde. Üks suurem ja laiem tundub kasutuses olnud sööklana. Võib olla hiljem ka klubihoonena, sest õige rahvamaja on millalgi maha põletatud.
Jalutan nüüd mäest alla nende majade poole, mis algul vahele jäid. Siin on madalam ja märjem maa, samas majad on rohkem eraldi. Võsa all on näha mitmeid treppe, ilmselt on ka siin majad olnud kunagi. Nüüd on huvi juba suur ja turnin katkisest vildakast puutrepist üles lahtisest toauksest sisse. Kena 2e toaline korter huvitavat vanakraami täis. Osalt tolmunud asjad riiulil nagu äsja välja astutud, teisalt laiali loobitud asjad, riided. Sirvin pabereid, 90ndate puidu müümise dokumendid. Kujutan ette, et olen raamatupidaja korteris.
Kõrval korter on juba lausa 4-ja toaline. Võib olla direktori korter? Maas on ajakirjad "Nõukogude Naine" 60ndatest. Ühes toas on diivan, millel lahtisena lebab fotoalbum. Lehitsen seda. Algab pulmadega, siis tühjad lehed ja seejärel matused. Kõik pildid tehtud siseruumides, et aimu ei saa asukohast. Kirjas pole mitte ühtegi nime ega daatumit. Klõpsin mõne pildi jäädvustuseks, millest hiljem selgub, et üks pilt on lihtsalt poolik, vigane fail. Kriipi! Jalutasin toas, kus lõhutud pliit ja katkine portselan kann, vana ümar plekkahi. Minu sees oli tunne, et siit ma kaasa ei tohi midagi võtta, kõik peab oma koju jääma.
Külast välja sõites jäi tee veerde väike betoonmajake, mis olevat rabale viiva "mootori", nii kutsuti traktori mootorist ehitatud vedurit, peatuspaik ja kütuse hoone olnud. Lõpuks mulle meenus raba. Kaardil näitab kenasti teed rabale, aga tegelikult ainult roopad lähevad.
Vana kaevandatud ja kinni kasvanud raba ise mingi vaatamisväärsus pole. Kooritud augud vahelduvad kõrgete maapinnatriipudega. Kas äkki seal oli raba kitsarööpmeline raudtee? Ainuke, mis mind köidab on kõrgetel triipudel olev taimestik ja leitud maarjasõnajalad. Mingist matkarajast siin küll aimu pole, aga küla ise on vaatamisväärsus omaette.
Kaunis päikeseline ilm kisub krimpsu ja läheb jahedaks. Jalutan tagasi kütuselao juurde, ise püüdes nuputada kas ja kuidas ikka seal see raudtee värk toimis. Sõitsin Rabasaarelt ära pea paks mõtetest. Nii palju erinevat ajastut oli ühele väikesele rabas asuvale külale kokku surutud. Ja ometi valitses seal mingil seletamatul moel hea aura, rahu ja vaikus. Justkui kohe kohe tuleksid inimesed koju tagasi. Väga kaunis paik meie pisikeses Eestis!
Võtan suuna Lehtse mõisa südame poole. Sõitsin sealt kevadel õppustele minnes mööda, oma kauni torniga jäädes mu hinge kripeldama.
Lehtse mõisast on kahjuks väga vähe alles jäänud, ainult jupike maja seina ja uhke 4 tahuline torn. Huvitav on see, et enamik ajast on mõis kuulunud Huenede suguvõsale ja viimane mõisahärra ümbermaetud Ambla kirikusse. Rahvasuus levib müüt, et mõisahärra peres poja sünni puhul pandi torni tippu kuldmuna. Kui poisike sirgus, ronis mööda kõrval olnud puud pidi üles ja kõõludes, et kuldmuna puudutada, alla sadanud ja surma saanud. Pärast kuldmuna alla võetud ja Rabasaare rappa maetud. Seetõttu olevat mõisapere musta masendusse langenud ja sealt alanud mõisa allakäik.
Igatahes on see jupike tornigi kaunis mälestus kunagisest suursugusest lossist. Ja torni ülaserv on kaunilt sakiline. Tundub, et nüüd kasutatakse lossi parki külaplatsina ja see on tore, et niigi palju seal elu sees hoitakse.
Lähedal on teinegi mõis Pruuna. Siin asus riigistamisest saati sees Lehtse kool, mis oli just kevadel uude hoonesse alevikus kolinud. Pruuna härrastemaja on kena ühekorruseline kivi hoone kaunite kaarsammaste verandaga. Väga loodan, et kunagi Dellingshausenitele kuulunud maja tühjalt seisma ei jää.
Sõidan veel Lehtses ringi ja vaatan üle milline uus koolimaja välja näeb. Särtsakalt punane. Njah, olen ise õppinud nõukaaegses kolosseumis ja vanas armsas hoones. Vanas majas on mingi teine vaim sees.
Igatahes üks pisike paigake Lehtse ja mida kõike ta enda ümber peidab!
