Lõpetasin just Camino palverännutee "Ehtsa elu maik" raamatu lugemise. Ülevad tunded matkateest veel sees, tuhnisin netis ja leidsin Ranniku matkaraja. Olen küll sellest kuulnud ja veidi uurinud, aga täielikult süvevenud polnud. Tundub põnev, eriti Läti poolne osa. Printisin ja köitsin matkatee raamatu ja juba 2 päeva hiljem olen rajal.
Ühel laupäeva hommikul vaatasin õue, ilus lumine ilm, geopeitust hetkel vilets mängida, suusatamisele vahelduseks miks mitte minna Ranniku matkarajale.
Päris alguspunktist sadamast ma kõndima ei hakka, ei taha linna vahel kõmpida, siin küll ja küll käidud. Astun rajale hoopis Stroomi rannast. Rahvast on siin palju värske õhu vanne võtmas. Ühtegi teetähist ei näe kusagil, küll aga Navicupi rada näitab õiget asja ja tee kulgeb ainult siit, muud võimalust ei ole.
Rocca al Mare promenaad on minule uus ja avastamist täis koht. Jalutan rahulikult mööda käänulist rada, põõsad kerge lumekorraga kaetud ja saatjaks mere mühin. Üllatun leides siit eest linnuvaatlus torni. Kahju ainult, et see on täpselt samasugune nagu Pärnu rannaniidu torn. Iga torn võiks olla omaette meistriteos.
Igatahes, kui on torn, siis tuleb ikka üles minna ja vaadet nautida. Ühel pool Stroomi rand ja Kopli tööstussadamatega, teisal Vabaõhumuuseum paeklindil ja all looklemas jalgadele ehitatud promenaad. Tornist alla tulles võtsid mind vastu vahvad lumememmed.
Mustamäelt kulgev Mustjõgi suubub siin merre. Voolav lahtine vesi on praegu linnapartide meelis paigaks.
Rocca al Mare kooli juures on esimene kergem tõus. Rannikul on tee suletud Vabaõhumuuseumi valduste tõttu. Tuleb pikk ümber aia vantsimine, mida sisustab muuseumi aia külge seatud elumaja ajastustiilide näitus. Ei mäletagi millal viimati Vabaõhumuuseumis käisin, vist mõned aastad tagasi orienteerumas.
Merirahus pean navi korraks kasutama, et õigest kohast ära pöörata. Ma ei tea, kas ma olen pime või mis, aga siiani pole ühtegi rajatähist näinud. Pangapealsele tagasi jõudes tervitab siin mind tuul koos väikese lumetuisuga. Õnneks ma armastan talve ja lund, nii et naudin sellist ilma. Ühel pool luksus majad, teisal mühisev meri ja Kopli poolsaar. Kiidan endamisi äsja ostetud matkasokke merino villaga, kus lisaks mingi kiud, mis takistab villide teket jalale.
Tervitan taas Merirahu silda ja uurin, kus see paganama geoaare on, mida kevadel siit ei leidnud. Isegi taban selle pilguga, aga kõrgustes ja üksi kätte ei saa.
Mind ootab ees Kakumäe sadam koos kuivale tõstetud jahtidega ja nende mastides ulguva tuulega.
Teen esimese peatuse. Varjun tuule eest bussipeatusesse ja ampsan paar pähklit ning sunnin end 2 lonksu vett jooma. Mõlgutanud mõtteid, jalad ja enesetunne ok, kuid taas unustasin võtta matkakepid ja taskunuga jäi ka auto pardatšokki.
Veidi puhanud, jalutan sadamasse, mis on nagu välja surnud. Huvitav, et siin on tuulevaiksem. Alexela poeke meelitab mind sisse võimalusega kuum jook haarata. Võtan ühe piparmündi kakao ja istun lauda, et 10 minutitki end turgutada soojas.
Endiselt ei näe ma teetähistusi ja otsin abi navi vahendusel. Majade vahel uidates saan uuesti rannikule, mis lookleb metsa all. Looduses on ikka kõige mõnusam matkata.
Üllatavalt kiirelt jõuan poolsaare otsa, kus võtavad vastu nii tsaari kui nõuka aegsed militaar rajatised. Maapealsed osad on kõik omale kräfiti joonistused peale saanud. Käisin siin mais toomingate õitsemise aegu. Siis oli kõik nii teine. Nüüd annavad metsa all tooni vaid rohelised mustika varred ja kräfiti kunst.
Kakumäe ranna poole juba kohtan üha rohkem jalutajaid. Teen ühe pingi peal puhkepausi. Jalad tänavad selle eest. Üle lahe ootab mind Rannamõisa pank. Aga enne veel tuleb tiirutada Tiskres mööda tänavaid. Üritan kaardil leida mingit silda üle oja, mis lühendab mu teed. Korraga imestan, ongi sild üle vee. Huvitav, kas seda veel lihtsalt pole kaardil, sest nii uus rajatis, aga see oleks eriti sobilik. Üle silla marssides võtab mind vastu kõrge aed, ime kombel on seal ees inimesed, kes pusserdavad värava juures. Täpselt minu saabudes saavad nad värava lahti ja vaatavad ka minu poole. Küsin viisakalt, kas võin ka läbi tulla. Nii ma siis marsin rõõmsalt mööda otsemat teed ligi kilomeetri, kui teises otsas võtab mind vastu samasugune tara. Tekib hetkeks hirm, kas ma pääsesin mingile kinnisele territooriumile, mis on lisaks ka tihedalt kaameraid täis pikitud. Mõtlesin juba, kellele helistada, mis nüüd saab? Rahu, ainult rahu!
Eemal jalutas 2 inimest koeraga. Kiirendasin käiku ja hõikusin neid seljatagant. Inglise keelsed välismaalased vastasid, et nemad seda väravat avada ei saa, aga mingu ma ülevalt ringiga, seal on kõik lahtine. Tänulikult sammusin pisikese ringiga vabaduse poole.
Nagu kiuste läks lukus värava tagant tegelik matkarada. Enam ma sinna mere ääre poole tagasi ei keera vaid lõikan raja veidi sirgemaks mööda Taludevahe tänavat. Mere äär on siin soine ja puhas roostik, ei midagi nautimisväärset. Majad tihedalt teineteise küljes kinni ja sama suured kui krundid. Mul oli hea meel, kui siit pääsen.
Üllatusena alles siin märkan lambipostide küljes esimesi rajamärgiseid. No tere tulemast teile!
Tiskrele pani punkti vana puidust Mutti taluhäärber, mis hetkel on küll nukras seisus, kuid infotahvel oli juba kõrval helge tuleviku piltidega.
Jalutan taas mõnusalt lumisel metsarajal. Siin on Tabasalu loodusrada. Trepp viib üles panga peale. Ülal võtab mind vastu imeline vaatepilt: grillplatsi hütid ja lumised puud. Nii valge ja puhas.
Siin on minu esimese päeva lõpp-punkt. Jääb veel jalutada Rimi parklasse, kust auto mu peale korjab.
Tore, et ka Tallinnas leidub kohti, mis on veel avastamata. Loodetavasti on edaspidi rada paremini märgistatud.
Matka päeva pikkuseks tuli 4 h ja 16,5 km
