Õhtul juba plaan maha pandud, kuidas ja millega ma järgmise raja lõigu alguspunkti ja sealt tagasi saan. Päev tõotas tulla tuuline kuid päikeseline. Tuule vastu aitavad riided ja päikeselist ilma tuleb ära kasutada, sest see loob hea meeleolu.
Hüppasin hommikul oma küla bussile, et linnast järgmisega Tabasu poole edasi sõita. Bussi aegade vahe oli ideaalselt 10 min, et jõuda ühest peatusest teise. Mida aga ei tulnud, oli Tabasalu buss. Hakkas juba külm ja jalutasin sooja saamiseks ringi. Kuulsin peatuses viibijatelt, et veel teinegi buss oli 40 min hilinemas. Mina sain õnneks ikka teise liini numbriga pool tundi hiljem teele. Lugesin ajaviiteks raamatut, et sõit kiiremini kulgeks. Tabasallu jõudes juba ukse juures väljumiseks valmis ja üks noormes oli ka korrektselt stop nuppu vajutanud, kimas bussijuht lihtsalt peatusest mööda. No mida paganat, kuidas see päev nüüd siis nii algab. Ma ju ostsin tema käest konkreetselt selle peatuse pileti ja sitsin kenasti ukse juures. Mul oli 1km tagasi kõndida +pool kilomeetrit veel rajale.
Lumisele pargirajale keerates leebus aga meel. Okstel kõõluvad kohevad lumetutid, kohati pilve vahelt piiluv päike ja lume valgus teevad mele hääks ja mured ununevad. Miinuskraade on oma 11, koos tuulekülmaga -16*C. Keeran oma nina läände ja hakkan vaikselt ranniku matkaraja meetreid mõõtma. Saatjaks nagu ikka mere kohin. Täna on palju peresid lastega õue tulnud jalutama. Pere pisemad kelguga kenasti sleppis. Rannamõisa pangalt on kaugele haarav vaade ja siin samas all eelmisel laupäeval seigeldud Tiskre elurajoon. Loodusrada ja suusajäljed kulgevad kõrvuti ühes koos.
 |
| Vaade Rannamõisa panga pealt Tiskrele ja Kakumäe poolsaarele |
 |
| Ranniku matkarada koos suusarajaga |
Rannamõisa metsa all on siin-seal üksikuid väikseid suvilaid. Huvitav, kas need on suvel kasutuses? Veider kohavalik ikka inimestel. Hea küll, et linnale lähedal, aga suurte kõrguvate puude all, ei päikest ega liivaranda. Mõni elumaja omanik nügib labidaga lund ja tervitab heasoovlikult.
 |
| Üks nunnukas maja või suvila tee ääres |
Tilgu sadama poole kulgeb tee tasaselt mööda autoteed. Sadamas alles ehitus käib ja praegu siin miskit erilist ei ole. Küll aga on loodusel alati midagi pakkuda. Minu pilku köidavad merel looduslikud jääskulptuurid nagu supikausid. Jalutan neid lähemalt imetlema. Taevas on kaetud sinisel taustal ägedate erinevate halltooni pilvetupsudega. Meres kössitavad rahnud on jäänarmastega kaunistatud.
 |
| Ägedad jääskulptuurid Tilgu sadamas |
 |
| Jäänarmastega rahnud |
Peaks vist kusagil jalga puhkama, aga siin on liialt tuuline. Tõttan vaikselt edasi, kuni metsavahel tuleb teeots randa. Astun autoteelt sinna maha ja võtan kivil istet. Vähemalt tuulevaikne koht. Nosin pähkleid, lonks vett ja puhkan veidi. Eks siin asfaldil üks paras motivatsiooni sirge ole. Õnneks liigub autosid suht vähe.
Merikülas asub suur õppekompleks. See ehitati kunagi vabariigi algusaegadel Piirivalve koolile, siis haldas seda Kaitseliit ja nüüd majandab vald ise sellega. Igatahes on väravas siiani äge valvetorn koos selle küljes sirutuva kaameraga, kahel pool väravat Eesti-Läti piiripostid. Hmm, nagu naksti olen Lätis käinud. 😏
 |
| Meriküla õppekompleks ja selle väravatorn |
 |
| Lätis käidud nagu naksti |
Marsin hoogsalt edasi, sest mäletasin, et siin mingi sika-saka pidi olema, kuni õppehoone tagant tuleb vastu lumevall. Ilmselt panin ikka hooga mööda. Navi välja ja rada uurima. Siiski enne väravat tuli ära keerata metsarajale. Jah ega see märgistus väga kiita ole, isegi kui äge vahitorn mu tähelepanu köidab. Marssisin tagasi õigele teeotsale.
 |
| Mõnus vaikne metsarada |
Tee kulges mõnusalt metsateed mööda kuni teelahkmeni, kus algasid ka majad. Rajamärgis oli vasakul puul nagu kutsuks vasakule teele hoidma, aga edasi ei paistnud ühtki märki. Vinnasin jälle telefoni taskust välja ja tegin kindlaks, et hoopis paremale mere poole pean hoidma. No porgand võtaks! Rajamärgiste järgi ei saa küll seda rada läbitud.
 |
| Tagasi rannikule |
Meri aga paneb mind imetlema looduse meistriteoseid. Ägedad kivikuhjad on lumega kaetud. Alumised kivid jäärüüd narmalise all äärega selga saanud. Vee piiril hulbivad jäätaldrikud.
 |
| Jäätaldrikud |
Siin algavad Suurupile omased liivakivi pangad. Ühte ägedasse puujändrikuga liivakivi grotti istun jalga puhkama ja pisukest einet võtma. Tuulevaikne ja kuuseokstega ääristatud vaade lumistele kividele, rannale ja merele. Super lux!
 |
| Vaade lõunapausil |
Mäletan kuidas ma kevadel geopeitust mängides üritasin autoga Suurupis parkimiskohta leida. No igal pool aina eramaa ja merele ligi ei pääse. Kui pole kohalik, siis ei tea ka kitsukesi aiataguseid radu. Nüüd sammun ma teisel pool neid eramuid. Kõige ägedam on siin muidugi kleidi kujuline Suurupi alumine tuletorn, mis on puidust Eesti vanim siiani töötav. Jah no praegu oma valge värviga halli taeva ja heleda lume taustal ta välja ei paista. Aga rohelisel ajal näeb ikka väga nunnukas välja.
 |
| Suurupi alumine tuletorn AD 1859 foto 8.03.2020 |
Rajamärgised on nagu vahelduv vool, vahel on 3tk järjest ja siis pole tee hargnemiskohal ühtegi. Nii ka ühe uut mõisa hoonet ehitada üritava krundi juures olen segaduses. Põrutan esmalt mööda randa. See oli nii võimatult kivine, et see poleks nagu loogiline. Lähen veidike tagasi, näen märki ja põrutan aedade vahelisele teele. Vaatan muigega seda kolosaalset sammastega "mõisa hoonet" ja imestan, et mõisnikul maja ümber maad nõnna vähe. Ristmikul otsin märke, et kuhu nüüd siis edasi, aga pole kõssugi. Avan jälle telefoni navi ja uurin kaarti. Rada läheb kusagilt ranna ja mõisniku aia vahelt. Vantsin jälle tagasi, vähemalt nägin ka maja esikülge.
 |
| Mõis või mis? |
Njah, märke siin teise külje pealt lähenedes nagu isegi nüüd on, aga kust need tulevad ja kuhu lähevad on veidike segadust tekitav. Peatselt võtab vastu mind Suurupi külaplats. Eemalt hakkab silma mingi valge õudne monstrum. Jesver, kas siin ka Pakri poolsaarele sarnane paljasrindse naise kuju? Õnneks mitte just päris selles stiilis, aga see valge suur jurakas kuidagi ei sobi siia. Jah, ilu on vaataja silmades. Siit algavad tegelikult hästi ägedad Peeter Suure merekindluse rajatised. Kuna olen siin kolamas käinud, siis täna täidan oma teist eesmärki, matkata rannikul.
 |
| Ägedad värvid |
 |
| Suurupi "lehm" foto 28.12.2020 |
 |
| Suurupi liivakivi pank foto 28.12.2020 |
Eemalt juba paistab Suurupi "lehm". See on tegelikult endine sireenijaam, mille prožektorite ja udusireeniga lääpa vajunud mastil nii uhke nimi pandud. Siin on nüüd mega ilus liivakivipank ja tasub kindlasti raudtrepist alla minna seda imetlema. Kuna ma enne lund siin geopeituse raames luusisin, siis nüüd ei hakka lisa meetreid juurde tekitama. Kusagil kauni vaatega kivises kohas lükkan ühe pisikese rahnu lumest puhtaks, võtan kotist istumisaluse ja toetan tagumiku maha. Veits väss juba, navi näitab sihtpunktini veel 2,8km, põhimõtteliselt köki-möki läbitud distantsiga võrreldes. Kaua siiski puhata ei saa, sest higine keha jahtub kiirelt ja hakkab jahe.
 |
| Vähemalt keegi veel matkab siin rajal |
Siiani on rada kergelt läbitav olnud, sest rannikul jalutajaid üllatavalt palju ja rajad kenasti sisse tallutud. Nüüd aga saab järsku see otsa, tuleb ise edasi lumes sumbata. Vahel lihtsustab loomade jäljerada. Õnneks on nüüd keasti 5 korda järjesti rajamärgid leitavad. Mingi soine koht vaja läbida. Lume all on maa külmumata, samas ei näe, kus vesi, kus kuiv maa. Kerge jääkirme ragiseb jalge all ja kepslen kõrgemate kohtade peal edasi. Mõtlen, et porisel ajal küll seda siin mõnus läbida ei ole. Peagi võtab mind vastu väike paadikanal ja uhke kollane pink selle kaldal.
 |
| Kollane pink |
Toetan jälle oma tagumiku maha ja vaatan kaarti, ikka veel 2 km minna. Jala tallad hakkavad hellaks jääma, kuigi midagi kusagilt ei hõõru. Mul toimib alati kandade ennetav teipimine. Purre üle oja läheb veidi võib olla 25m sisemaa poolt, aga see pisike paine võtab juba nina kirtsu. Lihtsalt väss.
 |
| Jäätunud kivid |
 |
| Vahelduse mõttes ka läbi roostiku |
Jälle saab imetleda kauneid jäässe uputatud kive rannavees. Ukerdan mõnele lähemale, et pilti teha. Enne Vääna-Jõesuu biitšile jõudmist keerab rada uhketele liivadüünidele. Ainuke häda on selles, et lumi on tuisanud omad düünid ja nii ma sumpan hingeldades viimasid meetreid. Ühest matka saatest kõlama jäänud väljend "Raske on, aga ei kurda" mõlgub meeltes. Täpselt kahe jalaga kindlale roogitud rajale astudes heliseb taskus telefon: "Sul läheb buss poole tunni pärast". Ajastus oli super!
 |
| Luite tee, viimane pingutus bussi peale |
Vantsisin siis kärmema sammuga viimase kilomeetri kerges tõusujoones suure tee peale Vääna-Jõesuu bussipeatusesse, kus ühtlasti ka pood ja kohvik. Lootsingi end turgutada kuuma kohviga, mille kõrvale imemaitsev rasvas küpsetatud kapsapirukas. Vähemalt see buss oli kohal õigeaegselt ja võttis ka väsinud matkaselli oma pardale, et sõidutada koju.
Päev kokku tuli 24 km rajal oldud 5,5 tunniga.
